Tomas Jermalavičius: NATO MIGreen

Vene õhujõud on korduvalt õhuruumi rikkunud, sisenedes Eesti õhuruumi eeskätt selle saare läheduses ning läbides õhuruumi oma teel Königsbergi eksklaavi mitu minutit, raadiovaikuses ja transponder välja lülitatud. Igale rikkumisele on järgnenud sama tseremoonia: Eesti kaitseväe Ämari baasist on NATO Balti õhuturbe (Baltic Air Policing, BAP) operatsiooni raames startinud kiirreageerimisvalmiduse (Quick Reaction Alert, QRA) hävitajad, Vene lennukid on tuvastatud ning eskorditud NATO õhuruumi piirini, millele on järgnenud Eesti Vabariigi välisministeeriumi diplomaatilised protestinoodid venelastele.

Ikka ja jälle?

Esmapilgul polnud siin midagi ebaharilikku, kui mitte arvestada sisenemise kestust ja pikkust, seejuures lähedust Tallinnale. NATO küll kiitis end agara reageeringu eest, aga seekord uppus see vaatlejate nördimuspalangusse, Venemaa käitumise hukkamõistu paljudelt liitlasriikide tipp-poliitikutelt ning arvukatesse üleskutsetesse tulevikus Venemaad karmimalt kohelda. Mitmed tuletasid meelde, kuidas Türgi oli vastanud Vene sõjalennukite kroonilistele rikkumistele oma õhuruumis, kui need 2015. aastal Süüriat pommitasid: üks reaktiivlennuk tulistati alla. Õhtul andis Eesti teada, et ta aktiveerib Põhja-Atlandi lepingu artikli 4, milles on ette nähtud julgeolekukonsultatsioonid lepinguosalistega, kui neist kellegi arvates on nende julgeolek, poliitiline sõltumatus ja territoriaalne terviklikkus tõsises ohus.

Kremli gangster esitab kaitsealliansile ühe väljakutse teise järel, et õõnestada selle usaldusväärsust ning paljastada selle suutmatust ja tahtejõuetust, olles veendunud, et ta ise pääseb terve nahaga.

Ilmselt polnud tegu enam millegi rutiinsega. Kui Venemaa on korduvalt näidanud rahvusvaheliste normide ja naabermaade piiride suhtes üles hoolimatust, siis nüüd testib ta üha varjamatumalt kaitsealliansi solidaarsust, teovõimelisust ja tahet säärastele käikudele vastu astuda. Ta teeb seda ajal, mil tähtsaim liikmesriik, USA, minetab huvi ja usaldusväärsust. Ühtlasi on Venemaa Ukraina vastu agressioonisõda pidades tohutult raketi- ja droonirünnakuid eskaleerinud.

Eesti õhuruumi rikkumine toimus vahetult pärast Vene droonide massilist tungimist Poola territooriumile, mis tõi kaasa artikkel 4 aktiveerimise ja NATO Eastern Sentry operatsiooni käivitamise, ning arvukaid väiksemaid Rumeenia, Leedu ja Läti õhuruumi rikkumisi. See tekitas siiski kriitikat kaitsealliansi ettevalmistamatuse ja soovimatuse pärast vastata Venemaa käitumisele millegi enama kui žestidega. Kremli gangster esitab kaitsealliansile ühe väljakutse teise järel, et õõnestada selle usaldusväärsust ning paljastada selle suutmatust ja tahtejõuetust, olles veendunud, et ta ise pääseb terve nahaga. Iga alareageering, enesepiiramine, võimelünkade näitamine ning keeldumine suuri kulutusi teha on vaid julgustanud Venemaad jätkama. Kõige enam muret valmistab see, et iga kord, kui venelased nii teevad, toob Valge Maja elanik kuuldavale midagi ebamäärast, ebaveenvat või lihtsalt küündimatut.

Madalad kulud ja kõrged panused

Kampaaniat NATO paljastamiseks – nii sõjaliste võimekuste kui ka poliitilise tahte poolest – paberist tiigrina on seni teostatud madalate kuludega, ent oodata võib intensiivsuse kasvu. Kaitsealliansi ees seisab selge dilemma, kas valida vaoshoitus, et vältida otsest relvakokkupõrget – poliitiline põhimõte, mida liit on Venemaa täiemahulise Ukraina-vastase sõja terve kestuse vältel järginud –, või eskalatsioon, mis oleks vajalik, et kehtestada punased jooned ning nende rikkumise eest üleastujaid karistada. Seni on kaitseallianss keskteed käinud: andnud proportsionaalseid ja kohaseid vastuseid, mis suurte riskide korral paistavad arukana, ent Moskvale tunduvad nõrgana ja kehutavad teda olukorda üha eskaleerima.

Tuleb tunnistada, et see pole esimene tõsine intsident, millega kaitseallianssi on Balti õhuruumis proovile pandud. Juba 2005. aastal – ligi aasta pärast Balti riikide vastuvõttu NATO-sse ning BAP käivitamist, et teha tasa püüdurhävitajate puudumist nende arsenalist – sisenes Königsbergi eksklaavist Leedu õhuruumi Vene reaktiivhävituslennuk Suhhoi Su-27. Lennuk, mis väidetavasti eksis ära, veetis Leedus ligi 40 minutit, kuni kütus lõppes ning ta kukkus alla riigi suuruselt teise linna Kaunase lähedal põllul. NATO QRA püüdurhävitajad tõusid õhku alles siis, kui Vene reaktiivlennuki jäänused juba maas suitsesid. Lisaks naljaheitmisele Saksa lendurite kohta, kes lahinguvalmiduse asemel õlut jõid, vaadati alles pärast Balti riikide taganttorkimist üle õhuturbe reaktsiooniajad, mida oli pärast külma sõja lõppu lõdvendatud.

Millal on tõesti piir käes?

Kuna asjaolud on täiesti teistsugused ja riskid palju suuremad, ei tohiks uusimale episoodile järgneda vaid väikseid kohendusi või sümboolseid žeste. Venemaa on harjumuspäraselt sihikule võtnud ebaühtlused kaitsealliansi võimetes, protseduurides ning kognitiivsel või poliitilisel maastikul. Kõigepealt on BAP rahuaegne missioon: surmav jõud on viimane abinõu, kui sissetungijate käitumine on osutunud väga ohtlikuks ja kõik teised vahendid on ammendatud. Venelased teavad seda ning eskaleerivad pikkamisi, et me küll tunneksime ärevust, aga arvaksime, et rahuaeg siiski jätkub. Millal oleks see täiesti talumatu? Tegelane sarjast „Jah, härra peaminister” küsis: „Millal te nupule vajutaksite?” Kas alles siis, kui Vene reaktiivhävituslennukid lendavad üle Toompea?

Venelased eskaleerivad pikkamisi, et me küll tunneksime ärevust, aga arvaksime, et rahuaeg siiski jätkub.

Teiseks jääksid isegi kõige jultunumad ja ülbemad rikkujad mõttesse, kui neid ootaks ees mitmekihiline hästi lõimitud õhu- ja raketikaitsesüsteem. Et Balti riikides säärane süsteem puudub, on teada-tuntud fakt. Juhtunu peaks motiveerima nende riikide valitsusi kiiremini süsteemi põhikomponente hankima, et suveräänse õhuruumi kaitseks oleksid võimalikult vara olemas oma vahendid. Ehkki tuleb nõuda, et esialgu täidaksid lünki liitlasriigid – artikkel 4 konsultatsioonid ja Eastern Sentry areng viivad suure tõenäosusega sinna suunda –, ei tohiks kordagi unustada, et Washingtoni lepingus ei eelne artikkel 4-le artikkel 3 üksnes loetelu mõttes. Miks on selleks, et NATO ja selle liikmesriigid tegutseksid, alati vaja kiiresti või aeglaselt kulgevat kriisi, mitte ettenägelikkust?

Kolmandaks: isegi kui liitlased asuvad seda lünka tõsiselt täitma ning annavad nõusoleku BAP muutmisele õhukaitsemissiooniks – Balti riigid on seda kaua nõudnud –, tuleb õhuruumi kaitsekorralduses teostada põhjalik revisjon. Rahuldustunne, et hiljutine reageering kujutas protokollide eeskujulikku täitmist, on kohatu, kui käsiraamat, kust need pärinevad, enam ei kehti. Praegu kuulub õigus otsustada sissetungijate vastu surmava jõu kasutuse üle – nii praeguse BAP korral kui ka siis, kui rotatsiooni alusel tuuakse siia maapealset õhutõrjet – riikide pealinnadele, kes neid vahendeid eraldavad. Kui hiljutine intsident oleks tõsisemaks osutunud, oleks see olnud Rooma. Kui rotatsioonikord oleks olnud Budapesti käes, kas siis meie arvates oleks Viktor Orbán tõusnud olukorra kõrgusele?

Ohutaju on subjektiivne

Moskva on täiesti teadlik, et soov tema vempe eskalatsiooni teel peatada on igal pealinnal märkimisväärselt erinev. See, mis Tallinna ja Varssavi silmis on resoluutne tegutsemine, et vältida sündmuste libisemist NATO-Vene sõjaks, tundub teistele liitlastele ohtliku eskalatsioonina, mis viibki omavahelise sõjani, sealhulgas ka mõne sellise riigi meelest, kes oma võimeid Balti riikidesse siirvad. Kui me ei lepi kokku protokollide täielikus ümbervaatamises, et need kajastaksid adekvaatsemalt Vene strateegilise käitumise reeglipärasid ja heidutuse põhimõtteid ning hõlmaksid (vajaduse korral) rohkesti ründetegevust küberdomeenis ja elektromagnetilisel spektril, ega usaldaks täisvolitusi nende protokollide üle kõige suuremas ohus viibivatele liitlastele, minetab NATO veelgi oma usaldusväärsust, kuni tal ühel päeval polegi häid valikuid.

Moskva on täiesti teadlik, et soov tema vempe eskalatsiooni teel peatada on igal pealinnal märkimisväärselt erinev.

Kokkuvõttes on parim ravim NATO peavalude vastu olnud 2022. aasta veebruarist peale sama: iga haigushoo peale tuleb suurendada Ukrainale antavat rahalist ja materiaalset toetust. Selleks, et Moskval mitte ainult ei lõppeks lennukid, lendurid, kütus, raha ja tootmisvahendid põlastusväärsete retkede korraldamiseks – võrreldes sellega, mida vaprad ukrainlased taluvad iga päev, on need tühine ebamugavus –, vaid ta oleks sunnitud peatama oma metsikut sõda Ukraina vastu.

Seepärast keedan endale jälle teed ja teen võrgus veel ühe annetuse, et Ukrainasse saabuks rohkem relvi. Droon, mis tapab Donbassi lahinguväljal agressori, on MIGreeniraviks sama hea, kui Patrioti õhutõrjesüsteemid Vaindloo saarel.