Putini ultimaatum: kõrgete panustega pokker või gambiit?

Septembri lõpus, pärast Joe Bideni ja Vladimir Putini juunikuisele Genfi kohtumisele järgnenud suhteliselt lühikest pausi, tõusid pinged Ukraina küsimuses Lääne ja Venemaa vahel taas haripunkti. Moskva paigutas märkimisväärse hulga vägesid ja sõjatehnikat Ukraina piirile ja see pani Lääne muretsema Venemaa võimaliku otsese sissetungi pärast.

Novembri alguseks oli Venemaa dislotseerinud Ukraina vahetusse lähedusse Ukraina kaitseministri hinnangul juba umbkaudu 90 000 sõdurit. Vene ametiisikud on korduvalt kummutanud süüdistusi sõjalise rünnaku planeerimises, väites, et Moskva jätkab sõjaväeõppuste korraldamist oma suveräänsel territooriumil, ükskõik, kas see lääneriikidele meeldib või mitte. 

Geopoliitiline mäng

Samal ajal kui Vene väeüksused jätkasid kogunemist Ukraina piiri äärde, esitas Venemaa välisminister Sergei Lavrov USA-le ja NATO-le ultimaatumi. Kreml nõudis, et NATO viiks oma sõjalise taristu Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikidest välja, samuti juriidiliselt siduvaid garantiisid, et endisi Nõukogude vabariike, sealhulgas Ukrainat, ei võeta kunagi NATOsse ja allianss lõpetab nendega igasuguse sõjalise koostöö. Teisisõnu tahtis Putin Ukrainat pantvangina kasutades panna Läänt nõustuma geopoliitilise mängu uute vanade reeglitega, mille järgi postsovetlik ala on Venemaa erihuvide sfäär ning Kesk- ja Ida-Euroopa riigid poolpuhvertsoon.

Putin tahtis Ukrainat pantvangina kasutades panna Läänt nõustuma geopoliitilise mängu uute vanade reeglitega, mille järgi postsovetlik ala on Venemaa erihuvide sfäär ning Kesk- ja Ida-Euroopa riigid poolpuhvertsoon.

Tõenäoliselt võeti otsus minna ultimaatumi esitamise teed Kremlis vastu septembris 2021. See saab ilmselgeks, kui võrrelda kaht Ukraina-teemalist artiklit – Venemaa presidendi Vladimir Putini ja julgeolekunõukogu aseesimehe Dmitri Medvedevi oma.

Juulis 2021 avaldatud kirjutises visandas Putin üsnagi arrogantse ja šovinistliku lähenemise Ukraina ajaloole, sisuliselt keeldudes seda pidamast iseseisvaks ja sõltumatuks riigiks. Siiski märkis ta, et Venemaa on valmis dialoogiks Ukrainaga mis tahes küsimustes, ka kõige raskemates. Kolm kuud hiljem ilmus ajalehes Kommersant Dmitri Medvedevi artikkel. Seal ei olnud juttu ajaloost, vaid Ukraina presidendi isikuomadustest. Solvavaid väljendusi kasutades kirjeldas Medvedev Volodõmõr Zelenskõid nõrga, teistest sõltuva ja ahne valitsejana. Kuid artikli peamine mõte oli see, et Venemaa ei hakka Ukrainaga läbirääkimisi pidama enne, kui Ukrainas tuleb võimule „kainelt mõtlev“ (loe: venemeelne) juhtkond. 

Putini ultimaatum võib põruda

See muutus Venemaa lähenemises Ukrainale ei näi olevat hästi läbimõeldud välispoliitiliste kalkulatsioonide tulemus, pigem esindab see pidevat improviseerimist, nagu tunnistavad arvukad vastuolud Kremli tegevuses. Näiteks 10. novembril 2021, OSCE julgeolekukoostöö foorumil Viinis, kurtis Vene delegatsiooni juht Konstantin Gavrilov, et Venemaa välisministeerium oli saatnud Normandia formaadi juhtidele ühisavalduse kavandi, kuid väidetavalt eirasid Prantsusmaa, Saksamaa ja Ukraina seda algatust. Nädal hiljem, kui Venemaa välisministeerium avaldas oma kirjavahetuse Normandia formaadi liikmetega, selgus, et tegelikult olid Lääne diplomaadid regulaarselt vastanud Vene poole ettepanekutele, mis tähendab, et Gavrilov eksitas foorumil osalejaid.

Teine näide on Putini vastuoluline avaldus Donbassi kohta, mida Venemaa on alati ametlikult tunnistanud Ukraina lahutamatuks osaks ning pidanud Minski kokkuleppeid ainsaks võimaluseks selle täielikuks poliitiliseks ja majanduslikuks taaslõimimiseks. 30. novembril 2021, kõneldes investeerimisfoorumil „Russia Calling!“ („Venemaa kutsub!“), viitas president Putin Ida-Ukraina separatistide kontrolli all olevatele territooriumidele kui „seni tunnustamata vabariikidele“, vihjates, et ta võib neid peagi tunnustada.

Sellisel juhul ei kaaluks aga poliitiline kasu Moskvale riske mingil juhul üles, kuna see rikuks Minski kokkuleppeid ja muudaks Lääne Ukrainale sõjalise ja rahaabi andmisel entusiastlikumaks. Pealegi, arvestades, et selles küsimuses puudub Vene ühiskonnas üksmeel, vaevalt see Putini populaarsust tõstaks. 

Vahepeal on riigiduuma jõudnud heaks kiita resolutsiooni eenõu Ukrainast lahku löönud piirkondade tunnustamise kohta. Kuigi viimane sõna on Putinil, on vähetõenäoline, et ta laseb Minski lepped rentslist alla. Pigem on Putini stiil pastakat eelnõul hoides Ukraina ja Lääne survestamine. Zelenskõi valitsus on juba näidanud kompromissivalmidust, võttes hiljuti tagasi Donbassi üleminekuperioodi eelnõu, mida Lavrov on alates eelmisest suvest ägedalt kritiseerinud. Lisaks lubas Zelenskõi Saksa liidukantsler Olaf Scholzile alustada kolmepoolses kontaktgrupis läbirääkimisi kohalike omavalitsuste valimiste võimalikkusest separatistide hõivatud aladel.

Siiski on üks stsenaarium, kus Putin võib otsustada „rahvavabariike“ tunnustada. Kui Lääs jääb truuks oma väärtustele ja põhimõtetele ning president Biden eirab korralisi tippkohtumisi oma Vene ametivennaga, põrub Venemaa ultimaatum ning oma näo päästmiseks paneb Putin riigiduuma resolutsioonile allkirja alla. See ütleb nii mõndagi Kremli ultimaatumi olemuse kohta.

Ratsionaalse tegutsejana läheb Venemaa juhtkond oma välispoliitilistes jõupingutustes nii kaugele kui olud lubavad, hoidudes samal ajal sammudest, mis tõsiselt ohustaksid tema suutlikkust projitseerida võimu. Sellest lähtudes võib välja tuua kolm põhitegurit, mis muu hulgas määravad Venemaa praegust välispoliitikat.

Hirmutamine tuumasõjaga

Esiteks, Venemaa staatus tuumariigina. Kremli otsustajad on kindlad, et tohutu tuumapotentsiaal välistab peaaegu täielikult ulatusliku sõjalise vastuse võimaluse Venemaa mis tahes provokatiivsele tegevusele. Seda tegurit peavad paljud Lääne poliitikud, eriti Saksamaal ja Prantsusmaal, põhjendamatult tähtsaks, kaldudes konflikti Moskvaga tajuma läbi külma sõja prisma. 20. sajandi ajaloost on nad õppinud, et NSV Liidu ülemäärane tugevnemine – või nõrgenemine – viis maailma tuumakatastroofi äärele. Nad usuvad mõistlikult, et tuumariigi võimalik kokkuvarisemine ei tee Euroopast turvalisemat elupaika. Seega eelistavad paljud Lääne juhid Kremli hoolimatu käitumise suhtes silmad kinni pigistada ja kui vähegi saab, vältida uute majandussanktsioonidega vastamist. 

Loomulikult kasutab Moskva Lääne poliitilise mõtte inertsust tõhusalt ära ja hirmutab vastaspoolt igal sobival juhul tuumasõja võimalikkusega. Ja iga kord annab see ihaldatud tulemuse. Hiljutine tähelepanuväärne näide on jaanuarikuine avaldus tuumasõja ärahoidmise ja võidurelvastumise vältimise kohta, mille ÜRO julgeolekunõukogu viis alalist liiget Venemaa palvel vastu võtsid. Tegelikult on praegune pingetase Venemaa ja Lääne suhetes palju madalam kui Kuuba raketikriisi ajal ning praegune globaalne olukord selliseid avaldusi ei vaja.

Kuid ainuüksi mõte võimalikust tuumasõjast Venemaaga halvab jätkuvalt Lääne riigimeeste tahet. Paistab, et nad isegi ei märka, et viimase 60 aasta jooksul on maailm märgatavalt muutunud. Jah, paljud Nõukogude juhid uskusid fanaatiliselt kommunismiutoopiasse ja olid selle nimel paljukski valmis, kuid 1962. aastal ei avanud nad nn tuumakohvrit.

Isegi siis, kui on ilmselge, et just Kreml ohustab Euroopa julgeolekut, leidub alati keegi, kes pakub välja erilise raamistiku dialoogiks Venemaaga.

Praegusel Venemaa juhtkonnal on palju vähem ajendeid sellele üldse päriselt mõeldagi. Võrreldes oma nõukogude eelkäijatega on Putini põlvkonna poliitikakujundajad pragmaatilisemad ja läänemaailmaga lõimunud, omades seal pangakontosid ja vara. Seetõttu võib Putin lõputult sadu tuhandeid sõdureid piiride äärde saata või isegi korraldada piiratud sõjalisi operatsioone naaberriikide vastu, kuid vaevalt et ta alustab täiemahulist konflikti Läänega.

Teiseks, krooniline ühtsuse puudumine lääneriikide seas. Isegi siis, kui on ilmselge, et just Kreml ohustab Euroopa julgeolekut, leidub alati keegi, kes pakub välja erilise raamistiku dialoogiks Venemaaga. Seega on Moskva harjunud Lääne pidevate järeleandmiste ja kompromissidega.

2008. aastal lõppes Vene-Gruusia sõda Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy vahendusmissiooni ja Heidi Tagliavini väga ladusa raportiga. 2014. aastal vastas Lääs Krimmi annekteerimisele pehmete ja kohati sümboolsete sanktsioonidega. Kui Venemaa eriagendid mürgitasid Skripalid, keeldusid Ühendkuningriigiga solidaarsust üles näitamast sellised riigid nagu Austria, Portugal, Kreeka, Bulgaaria, Sloveenia, Slovakkia, Küpros ja Malta. 

Venemaalaste pettumus

Kolmas ja tähtsaim tegur on Venemaa järk-järgult halvenev majandusolukord. Leibkondade keskmine reaalsissetulek kasvas stabiilselt kuni 2013. aastani, sest saati on see aga üle kümne protsendi vähenenud. Venemaa riiklik statistikaagentuur Rosstat on viimastel aastatel alatasa muutnud näitajate arvutamise metoodikat, et varjata Venemaa stagneerunud majanduse pettumust valmistavat seisu. Ametlikult on inflatsioonimäär umbes kaheksa protsenti, kuid tegelik olukord on midagi muud – Vene jaemüüjate hinnangul võib see olla kaks korda kõrgem.

Putini pika valitsemisaja kestel on ühiskonnas kuhjunud väsimus Venemaa pideva rahvusvahelistesse konfliktidesse sekkumise tõttu ning ühtaegu märgatavalt kasvanud vajadus lahendada kodumaiseid probleeme.

Putini pika valitsemisaja kestel on ühiskonnas kuhjunud väsimus Venemaa pideva rahvusvahelistesse konfliktidesse sekkumise tõttu ning ühtaegu märgatavalt kasvanud vajadus lahendada kodumaiseid probleeme. Rekordsuur osa ehk 63 protsenti elanikkonnast pelgab riigis majanduskriisi puhkemist. Rahvale ei lähe päriselt korda Ukraina NATO-pürgimused, vaid hinnatõus, vaesus ja igipüsiv korruptsioon. Valitsus omakorda on hoogustanud propagandakampaaniaid, et avalikkuse tähelepanu kodustelt küsimustelt kõrvale juhtida, kuid probleem on selles, et igapäevased jutusaated Ukraina „radikaalsest natsionalismist“ ei tekita enam piisavalt ulatuslikke patriotismipuhanguid. 

Üllatusmomendi puudumine

Seega, Ukraina pärast Läänega pingeid süvendades üritab Kreml meeleheitlikult riiklikule propagandale uut hoogu anda. Sihtrühmaks on venelaste vanem, Ameerika-vastasuse õhkkonnas üles kasvanud põlvkond. Neile moodustab Moskva ja Washingtoni globaalne vastasseis osa stabiilsusest, mille nad kaotasid koos NSV Liidu kokkuvarisemisega.

See ongi tegelikult põhjus, miks Putin vajas otsest ja – veel tähtsam – avalikku kontakti president Joe Bideniga. Vene riigimeedia esitles nende kohtumist Genfis kui NSV Liidu ja USA külma sõja aegse vastasseisu järge. Putini lugu Läänele vastandumisest läheb väga hästi peale ka Venemaa diplomaatilisele kogukonnale ning julgeoleku- ja õiguskaitseorganitele. Kõigile neile pakub Moskva ja Washingtoni vaheline käärimine soodsat võimalust õigustada täiendavaid kulutusi. 

Viimase tähelepanekuna väärib mainimist, et kõigil hiljutistel juhtudel, kui Venemaa on relvakonfliktides osalenud – Gruusias, Süürias, Ukrainas –, kindlustas Putin, et üllatusmoment töötaks tema kasuks. Mõõku ei ole Kreml enne oma vägede võõrasse riiki saatmist ealeski täristanud. Paradoksaalsel kombel on nii, et mida valjemad ultimaatumid Kremlist kostavad, seda vähem tõenäoline on tõeline relvastatud sissetung.