Jäta menüü vahele
21. aprill 2021

Lääne esmased õppetunnid Venemaa Ukraina-vastases tegevuses

Miks päriselt Venemaa koondab vägesid Ukrainasse ja selle ümber, teab vaid president Vladimir Putin ja talle lähedal seisev sisering, kuid oleks rumal uskuda, et see jõudemonstratsioon pole seotud signaalidega, mida Moskva Kiievist ja lääneriikide pealinnadest saab. Lääneriigid ei tohi Venemaa infooperatsioonidest ja vägede koondamisest end päriselt ega näiliselt heidutada lasta.

Martin Hurt
Martin Hurt

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur

James Sherr OBE
James Sherr OBE

RKK Eesti Välispoliitika Instituudi vanemteadur

Ukriana siseminister Arsen Avakov (keskel vasakul) käis 19. aprillil Mariupoli Aasovi mere sadama lähistel toimunud sõjaväeõppusi vaatlemas. Venemaa teatas 16. aprillil, et sulgeb 24. aprillist kuni 31. oktoobrini kaks Musta mere sektorit välismaistele sõjalaevadele ja „teistele riigilaevadele“. Sellega Venemaa sisuliselt blokeerib ligipääsu Aasovi merele ja Ukraina Mariupoli ja Berjanski sadamale ning rikub ÜRO mereõiguse konventsiooni.
Ukriana siseminister Arsen Avakov (keskel vasakul) käis 19. aprillil Mariupoli Aasovi mere sadama lähistel toimunud sõjaväeõppusi vaatlemas. Venemaa teatas 16. aprillil, et sulgeb 24. aprillist kuni 31. oktoobrini kaks Musta mere sektorit välismaistele sõjalaevadele ja „teistele riigilaevadele“. Sellega Venemaa sisuliselt blokeerib ligipääsu Aasovi merele ja Ukraina Mariupoli ja Berjanski sadamale ning rikub ÜRO mereõiguse konventsiooni. Foto: AFP / Ukraina siseministeerium / Scanpix

Hoolimata sellest, kuidas sõjaliste ja poliitiliste otsuste langetajad Washingtonis, Londonis ja Berliinis tegelikult olukorda hindavad, leidub viiteid, et vähemalt mõned Lääne pealinnad võivad Vene agressiooni takistamise asemel seda hoopis tahtmatult tagant õhutada.

Kahetsusväärsed sõnumid

3. aprillil 2021 tegid Prantsusmaa välisministeeriumi ja Saksamaa föderaalse välisministeeriumi kõneisikud ühisavalduse olukorrast Ukrainas. Nagu kombeks, väljendasid nad muret „Ida-Ukrainas suurenevate relvarahu rikkumise juhtude“ pärast. Prantsuse ja Saksa võimud teatasid, et nad „jälgivad pingsalt olukorda, eriti Vene vägede liikumist, ja kutsuvad kõiki pooli üles vaoshoitusele ning pingete viivitamatule leevendamisele“.

Teisisõnu muretsesid Pariis ja Berliin relvarahu rikkumiste, mitte aga Vene vägede koondamise pärast, mida nad lubasid kõigest tähelepanelikult jälgida. Vene vägede koondamist relvarahu rikkumistega seostamata läksid nad kergema vastupanu teed ning süüdistasid õnnetus olukorras nii rikkumiste toimepanijat kui ka ohvrit.

Vene vägede koondamist relvarahu rikkumistega seostamata läksid Berliin ja Pariis kergema vastupanu teed ning süüdistasid õnnetus olukorras nii rikkumiste toimepanijat kui ka ohvrit.

Sellised kahetsusväärsed sõnumid ei toeta kuidagi Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning õõnestavad Venemaaga piiri jagavate Euroopa Liidu liikmesriikide ja NATO liitlaste avalikkuse usaldust Saksamaa ja Prantsusmaa vastu.

Lisaks kõigutab Berliini põikpäine Nord Stream 2 gaasijuhtme ehituse kaitsmine Saksamaa autoriteeti ning paljud mäletavad Venemaa ja Gruusia ebaõnnestunud relvarahu kokkulepet, mida vahendas 2008. aastal Prantsuse president Nicolas Sarkozy. Kõik, keda meelitab Euroopa strateegilise autonoomia või Euroopa armee idee, peaksid seda ühisavaldust lugema, et mõista, kui allaheitlikud Euroopa juhtivad riigid ilma USA juhirollita näivad.

Musta mere sulgemine

Kahjuks on ka USA sõnumid olnud mõneti vastukäivad. 9. aprillil teavitas Türgi välisministeerium, et kooskõlas 1937. aasta Montreux konventsiooniga saabub Mustale merele 14.-15. aprillist kaks USA sõjalaeva. Samal päeval väljendas Venemaa asevälisminister Aleksandr Gruško muret, et Mustal merel tegutsevad aina enam riigid, kel ei ole piirkonna rannikul territooriumi. 13. aprillil hoiatas Gruško kolleeg Sergei Rjabkov (kes nimetab Ameerika Ühendriike Venemaa „vastaseks“, v.k противник), et sõjalaevad peaksid oma huvides heaga eemale hoidma. Järgmisel päeval väitsid Türgi diplomaatilised allikad, et USA võimud olid laevade siirmise tühistanud. USA ametivõimude sõnul hoitakse hävitajaid esialgu Mustalt merelt eemal, sest antud käiku peetakse liiga eskaleerivaks.

Lisaks teatas Venemaa 16. aprillil, et sulgeb 24. aprillist kuni 31. oktoobrini kaks Musta mere sektorit välismaistele sõjalaevadele ja „teistele riigilaevadele“. Üks sektoritest paikneb Krimmist lääne ja lõuna suunas, teine Kertši poolsaare ümbruses. Esimene piirang ei ole kooskõlas Montreux konventsiooniga; teine, mis sisuliselt blokeerib ligipääsu Aasovi merele ning Ukraina Mariupoli ja Berjanski sadamale, on selge ÜRO mereõiguse konventsiooni rikkumine. Need tegevused meenutavad, et Venemaa varasemad piirangud (eriti veerandi Musta mere sulgemine 2019. aasta 1.-24. juulini) ei tekitanud tugevaid rahvusvahelisi reaktsioone.

Mustal merel kõhklemine ei tekita Balti liitlastes kindlustunnet, et liitlased vajadusel oma kohalolekut Läänemerel suurendavad. Venemaa võib sarnaseid järeldusi teha.

NATO riigipead ja valitsusjuhid kinnitasid 2018. aasta Brüsseli tippkohtumise ühisdeklaratsioonis, et „me ei aktsepteeri potentsiaalse vastase poolt liitlasvägede liikumisvabadusele seatud piiranguid maal, õhus ega vees ja alliansi territooriumi mis tahes osas“. Musta mere riikide hulgas on kolm NATO liitlast, mistõttu ei tohi ükski liitlane tegelikult ega näiliselt lasta end heidutada ja hoiduda oma aluseid Mustale merele viimast, niikaua kui siirmine on kooskõlas Montreux konventsiooniga.

Õnneks tundub, et Briti võimudel on plaanis viia Mustale merele mais kuningliku mereväe lennukikandja sihtgrupi siirmise raames hävitaja ja fregatt. Eeldatavasti kooskõlastavad London ja Washington oma Venemaa-suunalisi tegevusi, aga tundub, et siingi on arenguruumi.

Jällegi jälgivad nii Moskva kui ka teised liitlased hoolikalt Lääne suurvõimude käitumist. Külma sõja ajal suhtus enamik Läänemere maid NATO vägede kohalollu soosivalt, et vältida Nõukogude Liidu domineerimist piirkonnas. 1985. aasta oktoobris toimunud BALTOPS’85 õppuse käigus tegi USA lahingulaev Iowa Läänemerel lahinglaskmisi, et demonstreerida Ühendriikide pühendumist Põhja-Euroopa kaitsmisele.

Ei tohiks olla üllatav, et Läänemere riigid eeldavad, et NATO liitlased on regioonis kohal nii rahu- kui kriisiajal, demonstreerimaks oma navigeerimisvabadust hoolimata Venemaa hirmutamisest ja avalikest ähvardustest. Aga seda ka sõja ajal, et kaitsta piirkonnas paiknevaid liitlasi ja toetada lähedasi partnerriike. Mustal merel kõhklemine ei tekita Balti liitlastes kindlustunnet, et liitlased vajadusel oma kohalolekut Läänemerel suurendavad. Venemaa võib sarnaseid järeldusi teha.

Nimetame asju õigete nimedega

Kui Venemaa otsib ettekäänet, et korraldada Ukraina vastu sõjaline rünnak, siis leiab ta selle ka Lääne sekkumiseta. Autoritaarsed režiimid ei ole minevikus peljanud õhutada intsidente, milles nende oma kodanike verd valatakse. Näiteks 31. augustil 1939 Kolmanda Reichi lavastatud Gleiwitzi intsident ja vähem kui kolm kuud hiljem toime pandud Mainila lasud, mille käigus Punaarmee tulistas nõukogude territooriumil paikneva Mainila küla pihta mürske. Need sündmused andsid ettekäände rünnata Poolat ja Soomet.

Arusaadavatel põhjustel on Washington praegu mures ebasoodsate arengute pärast, mis kulgevad paralleelselt Euroopas ning India ja Vaikse ookeani piirkonnas, sest nii Ukraina kui Taiwan on Venemaa ja Hiina suureneva surve all. Euroopa peaks selles olukorras oma julgeoleku eest rohkem vastutust võtma. Selleks on vaja muuta suhtlemist avalikkusega ning selgitada olukorra tõsidust tavalistele eurooplastele, nimetades asju õigete nimedega.

Lääne otsuste langetajad ei tohi arvata, et otsustav tegutsemine provotseerib Venemaad. Hoopiski nõrkus ja tegevusetus julgustavad Venemaad agressiooniga jätkama, sest need näitavad, et Moskvat ei karistata.

Esimest korda pärast külma sõja lõppu teatasid NATO riigipead ja valitsusjuhid 2019. aasta Londoni tippkohtumisel avalikult, et „Venemaa agressiivne tegevus on ohuks Euro-Atlandi julgeolekule“. Vastukaaluks „Vene Föderatsiooni konkreetsetele pahatahtlikele tegevustele välismaal“ andis USA president Biden 2021. aasta 15. aprillil tähelepanuväärselt välja „riikliku eriolukorra“ määruse.1 Sellest hoolimata ei piisa Venemaa puhul „punaste joonte“ tõmbamisest ja sanktsioonidest, kui neist üle astutakse, nagu president Emmanuel Macron hiljutises intervjuus ütles.

Seega, viimaste aastate läbikukkunud Venemaa-strateegiatest leiab mitu õppetundi.

  1. Lääne otsuste langetajad ei tohi arvata, et otsustav tegutsemine provotseerib Venemaad. Hoopiski nõrkus ja tegevusetus julgustavad Venemaad agressiooniga jätkama, sest need näitavad, et Moskvat ei karistata. Moskva ei pea segaseid sõnumeid mitte „elutarkuse“, vaid piiratuse ja kõhkluse märgiks.
  2. Euroopa avalikkus peab mõistma, et 2021. aastal avaldab Venemaa meie demokraatiatele märkimisväärset ohtu, kuid mitte ainult küberrünnakute ja salamõrvade tõttu, vaid ka seepärast, et see ohustab arvestatavalt ja sõjaliselt Venemaaga piirnevate ELi ja NATO liikmesriikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust.
  3. Jäädes suhtluses läbipaistvaks, ettearvatavaks ja austades olemasolevaid relvastuskontrolli režiime peavad Euroopa liitlased siiski ühinema USAga ning harjutama vägede siirmist Venemaaga piirnevatesse NATO riikidesse, et allianss oleks valmis heidutama ja vajadusel ka kaitsma oma liitlasi. Lääne üksuste siirmine Balti riikidesse, Poolasse ja Rumeeniasse peab saama „uue normaalsuse“ osaks. Kui seda liialt harva harjutatakse, võib Venemaa pidada erakorralisi siirmisi tulevase kriisi käigus provokatsiooniks või blufiks.

Seotud artiklid