Jäta menüü vahele
Nr 208 • Veebruar 2022 28. veebruar 2022

Mart Laar: julgeolekuküsimustes ei jõua paanikaga kuhugi

Diplomaatia palvel kohtus endine ajakirjanik ja Mart Laari nõunik Tiit Pruuli vabariigi aastapäeva eel oma endise ülemuse, peaminister Laariga. „Ühe asja on Putin aga oma käitumisega selgelt saavutanud. Ja see on positiivne – meie julgeolek on märkimisväärselt tõusnud,“ ütleb kahekordne valitsusjuht, kelle sõnul on Venemaaga suheldes tähtis meeles pidada – rahu, ainult rahu.

Tiit Pruuli
Tiit Pruuli

ettevõtja

Peaminister Mart Laar tutvub 1993. aasta mais Aegviidu polügoonil Iisraelist ostetud relvadega. Seletusi jagab toonane kaitsejõudude peastaabi ülem Ants Laaneots (paremalt esimene). Foto: Rahvusarhiiv

Paneme positsiooni paika – kuidas saad sa praegu kommenteerida välis- ja julgeolekupoliitikat? Kas nagu vana ja tark mees või pead arvestama seda, et oled ka Eesti Panga nõukogu esimees ja erakonna Isamaa auesimees?

Mu vabaduse määr on absoluudilähedane. Eks panganõukogu esimehena pean mõningaid teemasid valima, aga ma usun, et me ei räägi täna Euroopa keskpanga intressipoliitikast.

Ei, räägime alustuseks sinust. 

Ma ei taha mingit kangelaslugu! Kas Diplomaatia mõnda teravamat intervjueerijat ei tahtnud siia saata?

Kannata ära ja meenuta noorust, aastaid 1988–1989. Su rahvusvaheline tegevus algas mingis mõttes siis, kui sa uurisid ajalugu ja kõnelesid NKVD ja hävituspataljonlaste julmustest Eestis ning ENSV prokuratuur tahtis sind selle eest represseerida. Sel sündmusel oli maailmas palju vastukaja.

1988. aastal ilmus Pravdas minu kohta sõimuartikkel, see oli noorele ajaloolasele kõva, tõesti rahvusvaheline tase. Ka selles mõttes, et kui mind taheti kinni panna, sain palju rahvusvahelisi toetuskirju. Lisaks pidin otsustama, kas jääda välismaale või Eestisse.

Aga millal tekkis sul endal tunne, et nüüd tegutsed rahvusvahelises poliitikas? Ajasid rahvusvahelist asja nii Eesti Komitees kui viimase ülemnõukogu väliskomisjonis.

Rahvusvahelise maailmaga hakkasin kohtuma eelkõige Eesti Komitee kaudu. Tutvusin Ernst Jaaksoni (Eesti Vabariigi peakonsul saadiku ülesandeis USAs Nõukogude okupatsiooni ajal, kellest pärast iseseisvuse taastamist sai täievoliline suursaadik USAs – toim) ja teiste pagulastega. Väga tähtsat rolli mängis kadunud Peeter Luksep (Rootsis tegutsenud Eesti Vabariigi valitsus eksiilis finantsminister, kuulus pikalt Stockholmi linnavolikokku ja aastatel 1991–1994 moderaatide ridades ka Rootsi parlamenti – toim). Peeter viis mind kokku Euroopa konservatiivsete erakondadega ja need sidemed olid hiljem Eestile ülitähtsad, üle dramatiseerimata võib isegi öelda, et saatusliku tähendusega.

Väliseestlaste rolliga seoses mäletan üht naljakat kohtumist Davosis maailma majandusfoorumil aastal 1993. Sattusime lõunasöögilauas kõrvuti Toronto linnapeaga. Algul oli selline külm bla-bla, aga kui linnapea äkki taipas, et oot, te olete ju eestlased, ja selgus, et nii tema, sinu kui minu hambaid on ravinud legendaarne Toronto hambaarst Maret Truuvert, olime kõik nagu verevennad. Milline üldse on isiklike suhete roll välispoliitikas?

Totaalne. Carl Bildt (Rootsi peaminister 1991–1994, välisminister 2006–2014 – toim) oli Eesti-huviline kogu aeg, jällegi ei saa jätta mainimata Lukseppa. Aga Bildt oli siis ju veel opositsioonis, see oli meile suur õnnistus, et moderaadid said 1991. aastal võimule.

Kogu tema meeskond – Gunnar Hökmark, Anders Åslund jt – hakkasid Eestis käima ja meid rahvusvahelisel areenil aitama. Nendel käikudel olid isiklikud ja poliitilised suhted väga tihedalt põimunud.

Saksa ja briti konservatiivide think tank’ide vahendusel tekkis palju isiklikke suhteid ka nendes riikides, Helmut Kohli ja Margaret Thatcherini välja. Ja kui mõni peaminister või kantsler leiab, et tal on selle Ida-Euroopa poisiga mitmeid sarnaseid olemuslikke isiklikke jooni, siis sujub ka poliitiline koostöö paremini.

Mart Laar tutvustab 2001. aastal Belgia peaministrist kolleegile Guy Verhofstadtile Tallinna vanalinna. Postimees/Scanpix

1991. aastal, kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamist algas Eesti tee Euroopa Liitu. Millal võis juba kindlalt öelda, et see tee viib meid sihile?

Esialgne graafik oli meile väga halb. 1992. aastal näidati mulle Läänes valminud tabelit, kus esimeses järjekorras olid Visegrádi riigid Tšehhi, Ungari, Poola, Slovakkia, siis mõne aasta pärast Bulgaaria, Rumeenia, siis veel mõned aastad ja Balkani riigid ja siis kunagi millalgi võib-olla ka mõned endised Nõukogude Liidu vabariigid. Oli selge, et sellest graafikust tuleb end lahti rebida ja kõvasti ettepoole jõuda. Käis pidev võidujooks ajaga – kui oleksime leppinud selle graafikuga, poleks kindel, et oleksime praegu Euroopa Liidus ja NATOs. Kuidas me end täna tunneksime, kui oleksime väljaspool NATOt? 

Aken, mida saime ära kasutada, oli üsna väikene, aga me mahtusime sealt läbi.

Kui 1993. aastal tuli ELi otsus, kus pandi paika kriteeriumid uutele liikmetele, oli näha, et EL võtab seda protsessi väga tõsiselt. Järgmine suur õnnestumine oli Euroopa Nõukokku saamine.

Eesti sai Euroopa Nõukogu liikmeks mais 1993. Miks see oli tähtis verstapost? Meenutame, et Venemaa proovis seda blokeerida väidetega, et kolmandik Eesti Vabariigi elanikest on poliitilisest elust välja lülitatud ja Eestit ei tohiks enne vastu võtta, kui on lahendatud Eesti-Vene piiri küsimus.

See näitas ära, et needsamad rahvusvahelised sõprussidemeid aitavad meil oma eesmärke saavutada ka siis, kui venelased neile vastu töötavad.

Venemaa vastutegevus meie NATOsse liikumisele oli küll olemas, aga oli kaootiline. Meil õnnestus sisse libiseda enne, kui Venemaa ärkas.

1999. aasta septembris, kui olid peaminister, esitas Eesti avalduse NATOga liitumiseks. Mõnda aega polnud selge, kas liikmeks saavad kõik üheksa riiki, kel liitumisplaan olemas, või kvalifitseerub vaid mõni. Ka sina käisid NATO peakorteris aru andmas, kuidas ettevalmistused lähevad. Kuidas iseloomustaksid seda teekonda, mis oli alanud muidugi juba varem ja mis lõppes 2004. aasta märtsis, kui Eestist sai täieõiguslik liige? Kui palju raskusi ja karisid oli sel teel?

Deklaratsioone NATO tähtsusest meile olime teinud juba varem, aga seis nendega oli umbes samal tasemel kui praegused Gruusia ja Ukraina avaldused. 1999. aastal ütles Eesti valitsus selgelt, et see on meie ambitsioon. NATOga olime algul nii lootusetus seisus, et meist isegi ei räägitud. Paraku olid sel ka objektiivsed põhjused – me ei olnud ise valmis, kaitsevägi polnud tasemel. Kui kaitseväe eriüksuse juht saab haavata ebaõnnestunud röövi katsel… Meie kaitse-eelarve oli toona 1,2 protsenti, selle lubasin kohe viia kahe peale, mida üldiselt ei usutud. Oli üks Balti riik – Leedu –, kes oli teinud head lobi ja saanud endale ka mõjukaid sõpru sel teel. Meie olime paraku pildilt maas. 

Olen oma raamatus „Ajaga võidu“ kirjeldanud, kuidas USA sõbrad, NATO laienemise ühed arhitektid Ronald Asmus ja Robert Nurick käisid minu ja Jüri Luigega rääkimas, et me ei ole NATO listis esimesed, aga tegelikult on NATO ja EL ühe mündi kaks külge.

Ka enamik meie endi spetsialiste ei uskunud, et meil õnnestub sellele pildile kiiresti peale saada. Sellel oli paradoksaalsel moel ka oma positiivne külg. Kuna Läänes ei usutud, meil endil oli mitteuskujaid, siis ka Venemaa ei uskunud seda. Nende vastutegevus meie NATOsse liikumisele oli küll olemas, aga oli kaootiline. Meil õnnestus sisse libiseda enne, kui Venemaa ärkas.

Kolleegid ja sõbrad Mart Laar ja Tiit Pruuli 1993. aastal Laidoneri villas. Õhtuleht/Scanpix

Leidsin ülevaate sinu ettekandest NATO suursaadikutele aastast 2000. Sa rääkisid neljast punktist, millele keskendub Eesti NATOsse pürgimine: 1. kindlustada riigikaitse ülesehitamiseks vajalik finantseerimine, 2. riigi sõjalise suutlikkuse tõstmine, mis väljendub kaitseväe juhtimisstruktuuride reorganiseerimises, 3. avaliku arvamuse toetus liitumisel NATOga, 4. riiklik integratsioonipoliitika, mis keskendub haridusele ja keeleõppele. Viimane punkt on vist siiani täitmata? Miks?

Jah, me liigume veel praegu selle punkti täitmise poole. Aga tookord keskendus see punkt põhiliselt sellele, et saavutada venekeelse elanikkonna arusaamine NATOst. See töö oli suures osas Harri Tiido peal, kes tegi väga head tööd. Ma usun, et kohalike venelaste totaalne vastuseis muutus märksa vähemaks. Me ei seletanud riigisiseselt ka valjuhäälselt, et NATO on meile julgeolekugarantii Vene ohu vastu. Me keskendusime teistele aspektidele.

Aga miks sisuliselt integratsioon ja keeleõpe ikkagi täitmata on?

Peamine põhjus on ühe erakonna vastuseis ja sabotaaž. 1990ndatel tekkis korraks tunne, et venelased saavad aru, et see on tõsine nõue. Aga siis on üks erakond seda pidevalt lahjendanud. Vene keele kõnelejad ei hakanudki uskuma, et see on eestlaste tõsine soov ja tahe. Oleks tulnud ka ise tugevamalt suruda, mitte kuulata nii-öelda tarku õpetusi, miks seda ei saa teha. Meie pehmus oli viga. Alati on targem midagi teha, kui tegemata jätta.

Liigume siinsetelt venelastelt Venemaa enda juurde. Me oleme pidanud pikki läbirääkimisi Venemaaga. Millised on idanaabritega läbirääkimise eripärad? Kas tollal tehti ka vigu ja kas neist on õpitud?

Üldine õpetus on ikka see, et kuni lõpuni ei tohi kusagilt oma tõest järele anda. Ameeriklased ütlesid meile väga reljeefselt, et te peate oma positsioone täiesti tuima näoga hoidma, ükskõik kui tugevasti teid ka surutakse, ja lõpuks te näete, kuidas vastane järele annab. Me hoidsime oma positsioone väga hästi, üsna finaali eel arutasime Jüri Luigega, et millal saabub see hetk, kui vastane järele annab. Ega selle hommikuni juulikuus 1994, kui Lennart Moskvasse läks, polnud me päris kindlad, kas see hetk saabub.

Venemaaga suheldes on tähtis meeles pidada – rahu, ainult rahu. Külma rahu.

Lennart Meri jättis valitsuse tegelikult juulilepete informatsiooniringist välja, minister Jüri Luik ehk välja arvatud. Kas see pingestas teie suhteid? Ma mäletan, et esimesel hetkel polnud sa 26. juulil päris kindel, kuidas reageerida, aga Luik oli teatud mõttes garandiks, et asi on õige.

Ta ei informeerinud mind. Ma tõesti ei teadnud neid detaile, mis Moskvas toimus. Aga nagu meil see vahekord Lennartiga oli – tihtipeale ei pidanudki konsulteerima. Teisalt olid Lennarti sooloesinemised muidugi ka üldtuntud. Kokkuvõttes tegi Lennart välispoliitikas seda, mida vaja, ja tegi hästi. Mulle piisas, kui Jüri kinnitas, et see on hea tulemus, siis teadsin, et võin vajadusel pea pakule panna, sest tähtis on, et Vene vägede väljaviimise eesmärk saavutatakse.

Lugesin just Hans H. Luige mälestusi, kus ta ohkas, et miks nii paljud head ajakirjanikud toona puude taga metsa ei näinud ega mõistnud nende lepingute tähtsust, vaid Lennartile ja valitsusele turja kargasid.

Jaa, aga ega ka NATO osas oli eriarvamusi. Võtame ette omaaegsed parlamendi stenogrammid ja vaatame, mida seal mõned meie poliitikud arvasid NATOsse astumisest. Üsna lõbus.

Eks juulilepingutega seoses olid noil ajakirjanikel ka head ässitajad, Endel Lippmaast alates.

Lippmaa lihtsalt arvaski niimoodi. Seda on raske süüks panna. Hullemad on need, kes arvavad nii või naa selle pärast, et nii või naa on neile hetkel poliitiliselt kasulik.

Räägime sellest, mis on kasulik – reaalpoliitikast. Nii sina kui Lennart olete tuntud oma suurte ideede poolest. Sa lubasid euro kasutusele tuua juba 2001. aastal, Meri lubas luua ÜROs väikerahvaste esinduskoja. Mõned suurtest ideedest on realiseerunud, mõned mitte. Kas rahvusvahelises poliitikas tasub pigem mõelda suurelt või püüda olla hästi ratsionaalne?

Sa tead, et reaalpoliitikat ma eriti ei armasta. Sel sõnal on lisaks muule ka negatiivne kõrvaltähendus. Kui neid suuri ideid vaadata, siis ma julgen öelda, et vahetult Eestiga seotu on kõik ära tehtud, mõnikord natuke hiljem, kui oleme soovinud, aga on tehtud. Nõrgemad oleme olnud nende suurte ideede realiseerimisel, mis on olnud seotud teiste riikide või huvidega.

Raha ja inimesi, mis sellesse julgeolekunõukogu protsessi läks, oleks võinud Eesti mujal tõhusamalt kasutada.

Kuhu paigutub sinu silmis ÜRO julgeolekunõukogu roteeruvaks liikmeks olemine – suur asi vaieldamatult?

No lõpuks ometi läheb intervjuu teravamaks! Ma ei ole teinud mingit saladust, mida ma sellest arvan – pean seda täiesti mõttetuks tegevuseks. Muidugi on tähtis Kurrunurruvutimaa kuningatega lõkke ümber tantsida, aga Eesti julgeolekule pole sellest karvavõrdki kasu. Raha ja inimesi, mis sellesse julgeolekunõukogu protsessi läks, oleks võinud Eesti mujal tõhusamalt kasutada.

Ajame justkui suurt maailmadiplomaatiat ja samal ajal on meil olukord, kus meie peaminister suhtleb Soome peaministriga avalike kirjade kaudu ajakirjanduses. See on ikka väga kurb.

Rõõmu teeb mulle samas, et Balti koostööle püütakse taas sisu anda. Balti koostööst algavad meie liitlassuhted.

Nüüd võiks ära ühtlustada ka Balti riikide poliitika Taiwani suhtes. Me peaksime astuma sama sammu, mis leedukad. See pole ju tegelikult mingu superavantüür, leedukad pole ka loobunud ühtse Hiina poliitikast. Oleks normaalne samm lasta Taiwanil avada oma esindus. See, et Hiina püüab seda takistada, on absurdne ja ebaõiglane.

Räägime veel Hiinast…

Ega sa järgmise viie aasta jooksul ei plaani Hiinasse minna?

Mis mõttes? 

Kui sa trükid ära minu arvamised Hiina kohta, siis ilmselt sa viisat niipea ei saa.

Nii nagu pole mul viimasel ajal tahtmist minna Venemaale, pole mul ka erilist himu sõbrustada kommunistliku Hiinaga. Ma pigem tahaks toetada tiibetlasi. Kui oleksid praegu riigikogu liige, kas kuuluksid Tiibeti toetusgruppi?

Jah. Kõhkluseta.

Aga ütle, kas Hiina ja Venemaa on pigem liitlased või konkurendid? Putin käis just Xi Jinpingil külas.

Kas Hitler ja Stalin olid sõbrad?

Eee …

No vasta! Sama paralleeli võime ka Putini ja Xi vahele tõmmata.

Ma küsin parem, kuidas sa hindad Hiina rolli maailmas paarikümne aasta pärast.

See on natuke teine kui Venemaa oma. Hiina majanduslik võimekus on palju suurem. Samal ajal ambitsioon pole mitte väiksem. Pole sugugi välistatud, et selle ambitsiooni ohvriks ei lange ka mingi osa Venemaast.

Ükski sündmus ei hakka pihta sealt, kust tundub, et ta hakkab, vaid palju-palju kaugemalt.

Me räägime seda juttu veebruari keskel 2022 ja me ei tea veel, kuidas on õnnestunud Venemaa ambitsioonikas väljapressimise plaan seoses Ukrainaga…

Teame küll. See ei ole õnnestunud. Lääs on praegu näidanud, et sa võid sellest ühtsusest lüüa välja mõne killu, et sa võid enda poole meelitada või osta mõne naiivselt heasüdamliku, aga see ei muuda üldpilti, sest need on vaid killukesed. Kui ongi mõni rumal riigipea, siis tavaliselt on samas riigis asjalik valitsus või parlament. Meil Eestis ei maksa endast välja minna, kui kellelgi tekib tunne, et oi-oi, nüüd müüakse meid jälle maha. Julgeolekuküsimustes ei jõua paanikaga kuhugi.

Ma loodan, et Läänes ei unustata ära ka seda, et kui tuleb mingi tänavakakleja ja hakkab rusikatega vehkima ja oma nõudmistest rääkima, siis esmalt on ikka meil nõudmised, et kakleja rahunegu maha ja kuulaku meie nõudmisi. Mis ajaks pidi Venemaa oma väed Moldovast välja viima? Ma ei hakka rääkima Gruusiast, mille territooriumist on Venemaa peaaegu kolmandiku okupeerinud. Ma ei hakka rääkima sellest, et Krimmi annekteerides rikuti muu hulgas lepingut, mille on alla kirjutanud maailma suurriigid, Venemaa nende hulgas, ja mille alusel Ukraina loobus oma tuumarelvadest. See oli hea leping kõigile, aga vaevalt et Krimmiga oleks nii läinud, kui Ukrainal oleks tuumarelvad alles jäänud. Ma ei hakka rääkima Donetskist, ma ei räägi 2014. aastal venelaste alla tulistatud Malaysia Airlinesi lennukist. Lääs peaks esitama ka oma nõudmised Venemaale. Kõige selle taustal nõuda mingeid garantiisid Läänelt – see ajab lihtsalt naerma. 

Ühe asja on Putin aga oma käitumisega selgelt saavutanud. Ja see on positiivne – meie julgeolek on märkimisväärselt tõusnud. Me näeme ka seda, kuidas Soome avalik arvamus on järsult pöördunud NATOga liitumise poole. Me näeme, kuidas Rootsi tugevdab kaitset Läänemerel. Me näeme, kuidas Eestis anti riigikaitsele suur hulk raha, süda on seetõttu palju rahulikum. Ida-Euroopasse saabub märkimisväärselt lisajõude Läänest – puht objektiivselt arvestades on meie julgeolek märkimisväärselt kasvanud.

Märkigem ka, et Ukrainas on tekkinud väga tugev rahvustunne.

Sa ütlesid, et Euroopa on hetkel hoolimata Vene pressingust – või isegi tänu sellele – üsna ühtne, aga vaatame pikemat perspektiivi. Kas 25 aasta pärast on Euroopa veel ühtne?

Ma arvan, et teatud killustatus jääb Euroopasse sisse ja see on hea. Ühe ja ainsa Nokia otsimine Eestile oli omal ajal ummiktee. Kõiges ühtsuse otsimine Euroopale on samamoodi ummiktee. Eriarvamustes on oma ilu.

Ühe ja ainsa Nokia otsimine Eestile oli omal ajal ummiktee. Kõiges ühtsuse otsimine Euroopale on samamoodi ummiktee. Eriarvamustes on oma ilu.

Nokia ja Eesti märk. Selle sajandi algul rääkisid sa, et nii majanduses kui poliitikas hakkavad üha enam konkureerima märgid, väitsid, et „kindlat märki omamata on raske, kui mitte võimatu maailmas läbi lüüa“ (Postimees 12.09.2000). Mina usun, et kindel ja tuntud märk – ma ei räägi praegu Welcome to Estoniast, vaid mainest – võib olla ka üks julgeolekutagatistest. Mis võiks olla Eesti märk eeloleval kümnendil?

Ma ei seoks seda otseselt julgeolekuga, kuigi ta võib tõesti aidata. Täna ma ütlen, et Eesti uus märk on digiala ükssarvik. Siin tekkinud eestlaste ükssarvikud võtavad Eestis toimunu üsna hästi kokku. Seda ei tee loomulikult valitsused, aga valitsused on võimaldanud tekkida sellistel ettevõtetel. Ettevõtted, millel on tulevikku – Boldid ja Skype’id –, tekivad ise, ilma valitsuseta. Valitsuse roll on luua tingimused, aga mitte segada. Valitsuse abi saab olla ühiskonna avatud hoidmine, vastava hariduse pakkumine.

See ükssarviku kuvand meenutab mulle 1992. aastat, kui Riina Kionka ettepanekul – kui ma ei eksi – asusid sa Eestit edukalt promoma tuntud ameerika lastelaulu „The Little Train That Could“ abil.

Taust oli teine, aga põhiidee – me oleme edukad – sama.

Mõtleme säravate ideede peale. Eesti välis- ja julgeolekupoliitilises debatis osalejate diapasoon on üsna lai, näiteks Martin Heremist Jaak Allikuni ja Toomas Ilvesest Kadri Liigini. On Lennart Meri konverentsid ja hea intellektuaalne vibra. Aga mina ei oska hinnata, kas see mõjutab ka meie välis- ja julgeolekupoliitika ametlikke positsioone. Ametis olevalt ministrilt pole ma näiteks lugenud ühtegi avalikku välispoliitilist analüüsi või arvamust.

Jaa, selle ministri nimi ei tule mul ka praegu meelde, kuigi mäletan näiteks Leedu välisministri nime. Samas, kui nägin Ukraina kriisi algusaegadel ETVs esinemas välisministeeriumi kantslerit Jonatan Vseviovi, oli mul oli hea ja kindel tunne, et sellised inimesed meie välispoliitilist ametkonda juhivad. Mul hing kohe laulis. 

Aga meie riigisisesed debatid on tõesti intellektuaalselt kõrgel tasemel ja ma julgen öelda, et ametkonnad võtavad neid arvesse küll. 

Tähtis on mu meelest ka see, et on hakatud, võib-olla ka tänu ettevõtjate pealekäimisele, tähelepanu pöörama äridiplomaatiale. Loodame, et siin on vähem bürokraatiat ning rohkem tegusid ja ükssarviklikku strateegilist vaadet.

Esimese peaministriaja jooksul oli sul ka üks saladus. Käisid töö ja kohtumiste vahepeal aeg-ajalt Ain Saarna (valitsuse pressinõunik 1992–1995 – toim) toas arvutil strateegilisi sõjamänge mängimas. Kas see oli lõbu ja väljalülitamine või oli nois mängudes ka midagi sellist, mida kuidagi kaude võiks ka poliitilistes strateegiates kasutada?

Ma ei tea, kas just ma just strateegiat seal õppisin. Mulle kui ajaloolasele olid mõned mängud lihtsalt huvitavad. Ajaloolised sõjamängud, Normandia dessant näiteks. Mäng oli üldiselt ju ette nähtud nii, et liitlaste maabumine Normandias on edukas. Andis ikka nuputada, kuidas muuta punkte nii, et see dessant läbi kukuks. Lõpuks õnnestus. Sama oli Stalingradi lahinguga. Leidsin väeosade paigutuse ja muude parameetrite muutmisega variandi, kuidas see lahing oleks võinud teistmoodi lõppeda. Õppisin nende mängudega üht tähtsat asja: ükski sündmus ei hakka pihta sealt, kust tundub, et ta hakkab, vaid palju-palju kaugemalt.

Küsin lõpuks ühe strateegilise küsimuse veel – kuidas saab väike ja piiratud ressurssidega Eesti olla tugev?

Elu on näidanud, et me juba oleme tugevad.

Minu aastakümnete pikkune kogemus ütleb, et me ei saa kunagi tugevaks üksinda, vaid kellegagi koos. Koos olemine ja tegemine eeldab head läbikäimist, avatust, teistega arvestamist. Samas oskust endaks jääda ja eneseusku. Kui ise endasse ei usu, siis ei usu sinusse ka teised mitte. Selle teemaga peame veel kõvasti vaeva nägema. Liiga palju on meile pähe taotud, et oleme üks õnnetu ja saamatu rahvas, kes üksteist sööb. Ei ole!

Eriti praegu peame olema üsna rahul sellega, kus me oleme ja mida oleme saavutanud. Ja selle oleme saavutanud puhtalt ise. Koos väikeste möödalaskmiste, aga suure eduga. Ja see on paganama hea tunne.

Mart Laar
Mart Laar. Foto: Kadri Laar

Mart Laar (61)

  • Sündinud 22. aprillil 1960 Viljandis
  • Haridus: Tallinna 46. keskkool (1978), Tartu Riiklik Ülikool, ajalugu (1983), Tartu Ülikooli filosoofiamagister (1995) ja filosoofiadoktor (2005)
  • 1983–1986 Tallinna 24. keskkooli ajalooõpetaja
  • 1986–1990 Eesti NSV kultuuriministeeriumi muinsuskaitseameti osakonna-
  • juhataja
  • 1990–1992 Eesti Vabariigi ülemnõukogu ja Eesti Komitee liige
  • 1992. aastal valiti VII riigikokku
  • 1992–1994 peaminister
  • 1995–1999 riigikogu liige
  • 1999–2002 peaminister
  • 2002–2011 riigikogu liige
  • 2011–2012 kaitseminister
  • 2012–2013 riigikogu liige
  • 2013–… Eesti Panga nõukogu esimees

Kümnete peamiselt Eesti ajaloost rääkivate raamatute autor või kaasautor, teoseid on tõlgitud ka teistesse keeltesse

Valitud tunnustusi: maailma parim noorpoliitik (1993), Adam Smithi auhind (2002), Milton Friedmani auhind (2006)

Abielus, poeg ja tütar

Seotud artiklid