august 15, 2019

Kas Venemaa ja Saksamaa koostöö võib tuua kaasa ajaloo kordumise?

AFP/Scanpix
Süüria president Bashar al-Assad valitsuskabineti istungil.
Süüria president Bashar al-Assad valitsuskabineti istungil.

Milline on meie geopoliitiline olukord?

Kes ajalugu ei mäleta, on määratud seda kordama.
George Santayana

Ajaloo kordumine pole välistatud ja mitmed tänapäeva arengud viitavad sellele võimalusele. Vene tsaaririigi lagunemise tulemusena jäid Ukraina, Valgevene ja Venemaa kommunistide kontrolli alla ja Eesti, Läti, Leedu ning Poola said vabaks. Vabanenud riikides seati sisse ülidemokraatlikud parlamendid, mis valiti proportsionaalse valimissüsteemi alusel. See süsteem tõi parlamenti palju kilderakondi ja võimatu oli moodustada stabiilseid valitsusi, mis saaks normaalselt toimida. Rahvas pettus demokraatias ja hakkas tahtma kindlamat korda. Tulemuseks oli, et need neli riiki langesid autoritaarsete valitsejate mõju alla. Poolas 1926  Jȯzef  Piłsudski, Leedus 1929 Antanas Smetona, Lätis 1934 Kārlis Ulmanis ja Eestis 1934 Konstantin Päts. 1

Peale Nõukogude Liidu lagunemist hakkas Boriss Jeltsin juurutama Venemaal demokraatiat, mis kestis kuni Vladimir Putini presidendiks valimiseni aastal 2000. Seejärel hakkas Putin tasapisi isiku- ja sõnavabadust vähendama. Peale Putini kolmandat tagasivalimist  kasvasid vabaduse kitsendused veelgi ja majandushoovad anti Kremli truude oligarhide kätte. Valgevenes sai 1994. aastal pukki diktaator Aljaksandr Lukašenka. Tänavu valis Ukraina  oma presidendiks telenäitleja Volodõmõr Zelenskõi ja keegi ei oska arvata, mis suunda riik pöördub. Balti riigid on veel demokraatlikud, kuid Poola juba triivimas demokraatiast eemale.

Peale Esimest maailmasõda sõlmisid sõja võitnud Nõukogude Liit ja sõja kaotanud Saksamaa 1922. aastal Rapallo lepingu. Lepingule lisati salaklausel, mida mõlemad pooled eitasid, kuna selle sisu oli vastuolus Versailles’ rahulepinguga, mis nõudis Saksamaa raskerelvastuse olulist hävitamist ja sõjaväe piiramist 100 000 meheni. Salaklausli tingimuste kohaselt lubas Nõukogude Liit hakata oma pinnal treenima Saksa sõjaväge raskerelvastusega ja lendureid Fokkeri lennukitega. Samuti hakkasid Saksa ohvitserid välja õpetama Vene sõjaväeüksusi. Salaklausli tulemusena loodi 1924. aastal lendurite treeningkeskus Lipetskis, 1929. aastal maavägede treeningkeskus Kaasanis ja 1929. aastal keemiarelvade vabrik Samara oblastis. Vastastikune sõjavägede koostöö kestis 1935. aastani, mil Saksamaa ühepoolselt tühistas Versailles’ lepingu sõjalised piirangud,  seadis sisse sundteenistuse ja hakkas ise oma sõjatööstust üles ehitama. 2 3

Nelja aasta pärast, 23. augustil 1939, kirjutati all MRP salaleping. 1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda. Mõlemad osapooled tungisid Poolasse ja jaotasid Poola omavahel MRP salalepingus ette nähtud piirides. Sõjalise ja majandusliku koostöö uus faas algas kohe peale seda. Nõukogude kaitsekomissariaat  koostas nimekirja sõjatehnikast, mida osta sooviti. Ostuks eraldati umbes miljard Saksa marka, mis oli tol ajal astronoomiline summa. Kindral Gussev koos suure ekspertide grupiga käis läbi kõik suuremad Saksa relvavabrikud, nagu Junkers, Messerschmitt, Focke-Wulf, Hensche, Bosch, Siemens jt. Lennukid ja muu ostetud varustus hakkas Nõukogude Liitu jõudma aprillis 1940. Saksamaa kalletung Nõukogude Liidule algas 22. juunil 1941.4

Endiste vastaste koostöö ajendiks olid geopoliitilised kaalutlused. Nõukogude Liit vajas oma mahajäänud ja laostunud majanduse ülesehitamist ja Saksamaa vajas tooraineid, mida Nõukogude Liidus oli külluses. Samuti tahtsid mõlemad pooled kiiresti taastada oma sõjalise võimsuse. Tänapäeval on selles suhtes tekkinud oluline muutus. Putin tahab tõsta Venemaa jällegi arvestatavaks sõjaliseks suurjõuks ning Saksamaa seevastu pürib saama majanduslikuks suurjõuks. Saksa ärimehed ja pangad näevad Venemaal suuri võimalusi luua püsivaid ja vastastikku kasulikke ärisidemeid. Välisminister Frank-Walter Steinmeier pakkus 2006. aastal välja nn lähenemispoliitika (rapprochement), mis seob vastastikku mõlemaid riike. Huvitavaid näiteid sellest arengust on palju, nimetan ainult mõned. Dr Bergmann on Ruhrgasi esimees ja ta valiti 2006. aastal üheks Gazpromi direktoriks. Dr Mangold on Daimler AG juhatuses ja Venemaa aukonsul Baden-Wüttenbergis. Nord Streami juhatuse esimees Matthias Warnig oli varem Moskva Dresdeni Panga juhataja. Warnig ei alustanud oma karjääri pangaametnikuna, vaid ohvitserina Stasis, Ida-Saksamaa luureagentuuris.5 Krimmi sündmuste tõttu kehtestatud sanktsioonid, mis peale 2014. aastat vähendasid tunduvalt Saksa-Vene kaubandust, on ikkagi veel olemas, kuid kaubandus on viimastel aastatel hakanud jälle kasvama ja üle 5500 Saksa äriettevõtte on nüüd jällegi Venemaal aktiivsed.

Ei saa märkimata jätta Putini väidetavat isiklikku sõprust Saksamaa juhtivate sotsidega, nagu Gerhard Schröder ja Frank-Walter Steinmeier. Schröder oli kantsler (1998–2005) ja sotsiaaldemokraatide juht (1999–2004). Steinmeier oli riigi luureosakonna ülem (1999–2005), välisminister (2005–2009 ja 2013–2017) ja alates 2017. aastast Saksamaa president.

Peale Schröderi lahkumist riigi teenistusest sai ta kõrgepalgaliseks (350 000 eurot kuus) Nord Streami aktsionäride komitee presidendiks. Gazpromi käes on 51 protsenti Nord Streami aktsiaid, seega kontrollib Putin täielikult Nord Streami ja sellega Schröderi tegevust. Schröder kinnitas miljardieurose laenu Gazpromile, enne kui lahkus välisministri kohalt, ja see tekitas Saksa ajakirjanduses küllaltki palju poleemikat. 6

Steinmeierist on saanud suurim Kremli poliitika toetaja, kuid Eestile oli ta abiks pronksiöö kriisi järel.7 Näiteks Bukaresti NATO tippkohtumisel 2008. aastal oli ta ägedalt vastu, et anda Ukrainale ja Gruusiale võimalus saada NATO liikmekandidaadiks. Peale Vene rünnakut Gruusiale ei pooldanud ta sanktsioonide kehtestamist Venemaa vastu. Peale sõjakolde käivitamist Ukrainas 2014. aastal oli Steinmeieri motoks, et Moskvaga tuleb pidada läbirääkimisi, kuid mitte midagi rohkemat.8  Samas olid nii tema kui ka USA president Barack Obama selle vastu, et Ukrainale saadetaks relvi, mis aitaks maad kaitsta. Nüüd, viis aastat hiljem, sai president Donald Trump selle ränga vea parandada, kuid mis hinnaga Ukrainale?

Ka teiste Saksa parteide juhid on olnud Vene-suunalise orientatsiooniga. Näiteks roheliste partei juht, ultraradikaal ja kodanlusevastane Joschka Fischer sai välisministriks (1998 –2005); vabade demokraatide juht Guido Westerwelle oli välisminister ja asekantsler (2009–2011). Ta toetas 2013. aastal Putini palvel ettepanekut anda viisavabadus ELi ulatuses Vene riigifunktsionääridele, kuid mitte tavalistele venelastele. See ettepanek ei läinud ELis läbi.9

Fischer soovitas  2014. aastal (viis kuud pärast Gruusia ründamist) anda Venemaale suurem roll NATOs ja ehk lõpuks võtta Venemaa NATO liikmeks. Die Linke (endise Ida-Saksa kommunistiliku partei järeltulija) reklaamib ennast kui Venemaa suurimat ja parimat sõpra.10

Mitmete parempoolsete parteide üldine hoiak on rõhutada kodumaise rahvusluse väärtusi ja olla atlantismi (ehk teisisõnu USA) vastu. Samuti on nende sihiks murda lahti Saksamaa seotus Läänes valitsevate põhimõtetega, seega kaugeneda NATOst ja EList. Parempoolsetest kõige radikaalsem on uus partei Alternatiiv Saksamaale. See on seadnud oma poliitiliseks sihiks parandada Saksa-Vene suhteid, toetudes ajaloolistele seikadele, lepingutele ja keisrinna Katariina II päritolule ning Otto von Bismarcki (oli Preisi suursaadik Peterburis 1859–1862, hiljem Saksa kantsler) mitmetele Venemaad pooldavatele lepingutele ja poliitikale.11

Nii kõrgetasemelistel poliitikutel on väga suur võim mõjutada oma maa poliitikat ja seda rahvusvahelistesse organisatsioonidesse üle kanda. Rahvusvahelistes organisatsioonides mõjutab nende sõnavõtt teiste riikide suhtumist nii USA kui ka Venemaa ettepanekutesse. Pole sugugi üllatav, et parteide juhid kui  pidevalt võimu pärast võistlevad isikud  peavad iga kord valimiste eel oma tõekspidamisi avaldama ja rahvast sellega kaasa tõmbama. Sellest tulenevalt paistab, et kogu Saksa poliitiline maastik, äärmusvasakpoolsetest kuni äärmusparempoolseteni, on hakanud tasapisi Venemaa toetajaks.

Analoogia 1922. aasta Rapallo lepinguga algas juba Jeltsini valitsuse ajal. 1993. aastal sõlmisid Vene ja Saksa kaitseministrid avaliku kaitsejõudude koostöölepingu. Aastal 2011 sai üldsus teada, et Saksa kaitsetööstuse suurim firma Rheinmetall, kes on Lääne kaitsejõududele tuntud oma Leopard-tüüpi tankiga, on sõlminud lepingu Vene kaitseministriga. Lepingu kohaselt hakkab Rheinmetall ehitama Venemaale uue, tipptehnoloogiat kasutatava sõjaväe treeningbaasi. Tipptehnoloogia võimaldab matkida realistlikke sõjatandri maastikke sõdurite väljaõpetamiseks. Selle maksumus on 280 miljonit eurot ja sellest võib aastas läbi käia 30 000 sõdurit. Lisaks vähendab see sõdurite treeningaega ja seega väljaõppe kulusid.12 Sellele lepingule lisandus samal aastal vastastikune ohvitseride ja allohvitseride sõjalise väljaõppe memorandum. Selle tehingu abil peaks Vene armee saama parima väljaõppe Saksa (või NATO ??) armee praktikas ja tehnikas. USA poliitanalüütik Jakub Grygiel nimetas seda Saksa-Vene sõjaväelisteks mesinädalateks. 2012. aastal uhkustas Rheinmetalli juht Klaus Eberhardt, et nende uued soomusautod on juba Venemaal katsetustel. See, mis on juhtumas, sarnaneb vägagi sõjalise koostööga, mis toimus peale Esimest maailmasõda. Siis oli see ülisalajane ja viis hiljem MRPni. Peale Rheinmetalli teateid pole Saksa ajakirjandus seda teemat puudutanud. Miks puudub avalik arutelu ja debatt selle üle?13 Mõned aastad tagasi sundis avalik debatt ja hukkamõist Prantsusmaad tühistama lennukikandjate ehitamise Vene mereväele.

Rheinmetall oli ka kahekümnendatel aastatel Nõukogude Liitu Rapollo lepingu alusel aitamas, et see saaks rikkuda Versailles’ lepingut, mille Vene valitsus oli varem heaks kiitnud. Suured Saksa firmad, nagu Krupp, Siemens ja teised, olid ka kahekümnendatel aastatel Venemaal selle sõjatehnilist baasi üles ehitamas ja on nüüd jällegi seal. Kuid missuguse tegevusega on nad seotud?

Mida Saksamaa üldine poliitiline eemaletõmbumine USAst ja lähenemine Venemaale tähendab NATOle ja sellega meie kaitsele? Leidsin internetist riikide kaitseväe andmed.

  • Venemaa 1 013 000, reservis 2 572 000 meest.
  • USA 1 358 000, reservis 811 000, aktiivväest 200 000 Euroopas. Peale Krimmi vallutamist saatis USA sellele lisaks 200 000 meest.
  • Kõik NATO väed kokku 1 931 000, sellest on sakslasi 176 000 ja Türgil 355 000 meest.

Huvitav oli ka võrrelda Baltimaade kaitsevägede suurusi: Eesti 6600, Läti 5300, Leedu 18 300 meest. 14

Tõin eraldi välja Saksamaa ja Türgi panuse NATOle, kuna mõlema riigi viimase aja poliitilised sammud on hakanud kõigutama NATO kaitsevõimet, nagu näiteks Saksamaa hiljutine otsus hakata vähendama paari aasta pärast NATOle eraldatavaid kaitsekulutusi. Need pole kunagi tõusnud kahe protsendini SKTst, nagu NATO lepingud seda ette näevad. Kulude vähendamine pole seotud majandusliku kitsikusega, sest riigi eelarve on olnud viis viimast aastat ülejäägis. Viimasel aastal oli ülejääk 11,2 miljardit eurot. Pigem paistis see olevat signaaliks Venemaale, et Saksamaa on võtnud suuna mitte enam järgida USA ettekirjutusi. Rahva seas levinud Vene-lembus ja Ameerika-vaenulikkus toetab valitsuse otsuseid NATO kaitsevõime vähendamiseks.

Türgi otsustas hakata Venemaalt ostma S-400 raketikaitsesüsteemi, mis laseb venelastel jälgida USA ründelennukite kaitse- ja sihtimistehnikat, kuna USA lennukid on Türgi õhukaitse pearelvadena pidevalt lennus. See otsus on hakanud pingestama USA ja Türgi suhteid. 15. juulil teatas Wall Street Journal, et Vene raketikaitsesüsteem on kohale jõudnud. Mõned päevad hiljem teatas USA, et tühistab uute lennukite müügi Türgile. Praegu paistab, et Türgi kas astub ise või visatakse varsti NATOst välja. Mis on selle poliitika mõju NATOle, näitab ilmekalt sõjajõudude võrdlus. Kui NATO jääb püsima ja Türgi ning Saksamaa mõnest NATO kaitseoperatsioonist osa ei võta, väheneb NATO kaitsevõime 27 protsendi võrra.

Tänavu veebruaris toimus Münchenis kolmepäevane julgeolekukonverents, kus USA asepresident Mike Pence rõhutas vajadust, et kõik NATO liikmed tõstaksid kaitsekulutused kahe protsendini SKTst, ja laitis Nord Stream 2 läbiviimist, sest see paneks NATO riigid otseselt sõltuvusse Venemaast. Angela Merkel rõhutas selle vastukaaluks multilateralismi tähtsust ja Euroopa püüet otsida oma majanduslikke ja geopoliitilisi lahendusi. Merkel on siiani olnud tugev NATO toetaja, kuid on küsimus, kas ta rahva meelsuse muutumise tõttu saab sellele joonele truuks jääda. 15

Paar kuud hiljem, aprillis, tähistas NATO oma 70. aastapäeva. Sel puhul ilmus NATO Parlamentaarse Assamblee poliitilise komitee raporti mustand aruteluks ja lõplikuks redaktsiooniks. Selles võeti kokku NATO panus transatlantilise piirkonna julgeolekusse ja stabiilsusesse. Toonitati kahte uut välist hädaohtu, mis varem ei eksisteerinud: rahvusvahelised terroristlikud rühmitused ja uuesti tärkav ja pealetungiv Venemaa, ja üht uut sisemist ohtu.

Rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemiseks tegutses NATO ÜRO egiidi all nimega Rahvusvahelise Julgeoleku Abijõud [International Security Assistance Force]. Venemaa-poolse  Krimmi sõjalise annekteerimise ja kallaletungi tõttu Ukrainale oli NATOl vaja taastada territoriaalse kaitse põhimõte. Selleks otstarbeks täiendati tavalist NATO „vastupanu grupeeringut“ [Response Force] ja loodi ”väga kiire ühine operatiivgrupp” [Very High Readiness Joint Taskforce (VJTF) ] Sellesse kuulub 19 NATO riiki 29-st. See grupp kaitseb nüüd rotatsiooni korras Balti riikide õhuruumi.

Lisaks välistele hädaohtudele on NATO riikides hakanud muutuma ühiskondlikud tõekspidamised, mis õõnestavad siiani kestnud NATO riikide alussambaid – isikuvabadust, demokraatia rakendamist, inimõiguste tagamist ja õigusnormide täitmist. Peamiseks näitajaks ühiskondlikest muutustest on populism ja illiberaalsus, mis on paljudes riikides viimastel aastatel esile kerkinud.

Paistab, et Saksa välisministri Steinmeieri kolmteist aastat kestnud lähenemispoliitika õigustus, et tihe läbikäimine ja majanduslik seotus aitab Venemaad demokratiseerida ja normaalseks riigiks muuta, on läbi kukkunud, nagu varem kukkus läbi Willy Brandti Ostpolitik, avang itta. Siis kasutas Nõukogude Liit seda ära, sekkudes Angola kodusõtta (makstes kinni Kuuba palgasõdurid) ja okupeerides Afganistani. Praeguseks pole Venemaa muutunud vabamaks ja demokraatlikumaks, nagu Steinmeier oma lähenemispoliitika elluviimisel lootis. Selle asemel, et muutuda normaalseks riigiks, on Venemaal laienenud riigiettevõtete arv ja inimõigusi on hakatud pidevalt piirama. 2018. aasta Freedom House’i koostatud vabaduste raport hindas Venemaad mittevabaks, andes talle hindeks 20% sajast. Võrdluseks: vabad on Soome 100%, Inglismaa 94%, Eesti 94%, Leedu 91%, Läti 87%, USA 87% Poola 85%; Ukraina on poolvaba 62%, Valgevene on mittevaba 21%.

Välispoliitiliselt on Venemaa end osavalt sisse seadnud mitmel pool maailmas, nagu näiteks Süürias ja Venezuelas. Samuti müüb ta Saksa tehnoloogia abil ehitatud relvastust üle maailma. Saksamaa töösturite käed aga on oma suurte investeeringute, pangalaenude ja naftavajaduse tõttu seotud ega saa avalikult Putini inimõiguste rikkumiste ja muude kitsenduste vastu protesteerida. Samuti võib vastastikune sõltuvus tekitada suurt kahju Saksa majandusele, kuna ühel diktaatoril on võim majanduslikud kraanid päevapealt kinni keerata. Nõukogude Liit tegi seda varemalt Soomega ja hoidis sellega Soome Ida-Lääne vahelises võitluses poliitiliselt neutraalsena.

Peale Esimest maailmasõda hakkas Nõukogude Liit oma sõjalist potentsiaali üles ehitama Saksa tööstuse abiga. Nüüd teeb Putin sedasama. Selle tulemused on selgelt näha. Nõukogude Liit tegi ränga vea, tungides sõjaväega Afganistani. Putin on Nõukogude Liidu vigu vältinud. Selle asemel on ta mitmes riigis, kus on suur protsent venelasi, vallutanud alasid, mida peab omaks. Gruusialt võeti ära kaks provintsi, Ukrainalt Krimm ja Donbassi piirkond. Lääneriikide surve eesotsas Saksa kantsleri Merkeliga on viinud Minski lepeteni, kuid ka need pole suutnud sõjategevust lõpetada ja Ukraina terviklikkust päästa. Gruusia ja Ukraina polnud NATO liikmed ega saanud Saksamaa vastuseisu tõttu isegi liikmekandidaadiks. Mis võib juhtuda siis, kui Putin otsustab laiendada oma võimu Baltikumis, vallutades alasid, kus venelasi on rohkesti? Kas NATO artikkel 5, mis meid kaitsma peaks, on praegustes NATO riikides muutuvate tõekspidamiste taustal veekindel, nagu NATO 70. aastapäeva raport seda sisemise probleemina esile tõstab?

______

1  Heino Susi, Rahvusriikidest ja demokraatiast – Vaba Eesti tähistel,  Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000.

2  weaponsandwarfare.com/2015/03/02/soviet-german-coo…

3  ww2db.com/battle_spec.php?battle­_id=237

4  forum.axishistory.com/viewtopic.php?t=203918#p1838…

5  https:// Marcel H. van Herpen,   Putin’s Propaganda Machine, Roman & Littlefield  2016,  lk 218-219.

6  Ibid.  lk 200-201.

7  Wikipedia kohaselt aitas Steinmeier lahendada pronksiöö kriisi, kui soovitas meie suursaadikul Kaljurannal sõita kahenädalasele puhkusele  ja välisminister Lavrovil vähendada survet ja demonstratsioone Eesti saatkonna ees Moskvas.

8  https:// Marcel H. van Herpen,   Putin’s Propaganda Machine, Roman & Littlefield  2016,  lk  201.

9 Ibid. lk 234.

10  Ibid.  lk 205.

11 Ibid.  lk 210.

12   www.thedailybeast.com/germany-helped-prep-russia-f….

13 https:// Marcel H. van Herpen,   Putin’s Propaganda Machine, Roman & Littlefield  2016,  lk 227-228.

14   https:// en.wikipedia.org/list_of_countries_by_number_of_mi… paramilitary_personnel

15  Munich Security Conference2019 – Day # 3 Summary by EURACTEV.