mai 29, 2017

Tänane Kaliningradi oblast: bastion 2.0, mitte aga koostöösild

Reuters/Scanpix

Venemaal on Läänemere piirkonnas NATO suhtes sõjaline ülekaal.

1990. aastate lõpul ja 2000. aastate algul räägiti Kaliningradi oblastist – Venemaa Läänemere kaldal paiknevast enklaavist – tihtipeale kui peatsest „pilootregioonist” ja/või „koostöösillast“ Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Paraku ei olnud tegu millegi muu kui miraažiga, mille oli õhku mananud vabadus, mis levis Kesk- ja Ida-Euroopas pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aastal. 2009.–2016. aastal kõrvaldati jäädavalt viimsedki lootuseriismed. Sel perioodil aina kinnistus ebameeldiv tõdemus: Kaliningrad pole ei „piloot” ega „sild”, Kaliningrad on hoopis suurenev ohuallikas, mida Moskva kasutab Läänemere piirkonna riikide hirmutamiseks oskuslikult ära. 1945. aastal sõjalise kantsina Lääne vastu üles ehitatud oblast tundub naasvat nende ajalooliste juurte ja missiooni juurde, mille talle määras Nõukogude diktaator Jossif Stalin.

Mis pidanuks juhtuma – ja mis tegelikult juhtus

Kaliningradi teekonna algus 1991. aastal oli suhteliselt optimistlik. Edumeelse ja liberaalse mõtteviisiga kuberneri Juri Matotškini ametisse asumine (oli kuberner 1991–1996), lähedus Euroopale ja soodne suhtumine koostöösse Läänega, mis toona enamiku Venemaa valitseva eliidi seas valitses, süstisid paljudesse välismaistesse ja kodumaistesse ekspertidesse idealistlikku lootust, et Kaliningradist saab peagi Venemaa „uks Euroopasse” ja „Balti Hongkong”. Tõepoolest, oblast võis tunda ennast Euroopana mitte ainult geograafia, vaid ka mitmesuguste ELi toetatud algatuste tõttu, ja sellisest võimalusest ei saanud enamik Venemaa oblasteid isegi unistada. Kuid ootustel polnud määratud täituda. Tegelikkus osutus unistustest märksa süngemaks.
Balti Hongkongi asemel sai Kaliningradist Venemaa häbiplekk ja Euroopa „must auk”.1 Õitsengu ja ühisprojektide õilmitseva saare asemel mandus Kaliningrad peagi Venemaa aidsi/HIVi pealinnaks, topeltperifeeriaks ja Baltikumi salakaubavedajate pealinnaks. Kõike seda süvendas veelgi igasuguse Kaliningradi puudutava tervikliku strateegia puudumine Moskvas, mis tõi 1998. aastal kaasa oblasti majandusliku kokkuvarisemise.
Kohalike elanike teadvuses olid üleüldine vaesumine ja alandus (eriti pidades silmas naaberriikide arengut) pärast 1991. aastat lahutamatult seotud „liberaalsete eksperimentide” ja Lääne ebasõbraliku hoiakuga. Need tunded olid kerged tekkima: enne 1991. aastat isoleeritud Kaliningrad lihtsalt ei olnud valmis uueks üleilmastuvaks maailmaks, kus õitsengut mõõdeti valmisolekuga konkureerida ja muutuda, mitte aga toetuste suurusega, mida föderaalriigi keskusest kas või väljamõeldud ettekäändel hankida.

Väljapääs: tagasi NSV Liitu?

Nõukogude ajal oli Kaliningradi oblast mõnevõrra privilegeeritud seisundis: võimalus liikuda Balti liiduvabariikidesse ja märkimisväärsed majanduslikud subsiidiumid kindlustasid suhteliselt õitsva elujärje, millest paljud NSV Liidu elanikud võisid ainult unistada. Lisaks oli valdav osa kohalikust majandusest tihedalt seotud oblastis paikneva maa- ja mereväe vajadustega. Paljud teadlased on kindlad, et aastail 1945–1991 oli Kaliningrad Euroopa (ja võib-olla lausa maailma) kõige militariseeritum piirkond.2 Kuid see oli „kuldne puur” ja heaolu illusioon, mis sai eriti selgeks pärast 1991. aastat, kainestades järsult kohalikke elanikke. Paraku ei tehtud sellest õigeid järeldusi ning raskuste põhjusi ei osatud korrektselt paika panna.
Just seepärast jäi valdava enamuse kaliningradlaste reaktsioon siis, kui Moskva hakkas 1999. aastal piirama vabadusi, mille oli kehtestanud esimene kuberner, üsna vaoshoituks. Kahjuks kaalus kujutletava stabiilsuse väljavaade üles võimalused, mida võinuks pakkuda konkurentsile ning võimetele ja oskustele tuginev vabaturumajandus.
Samal ajal tuleb siiski mainida, et hoolimata poliitilise enesekindluse süvenemisest, mida Moskvas võis 2003. aastast täheldada, ei söandatud Kaliningradi kasutada massilise sõjalise kontsentratsioonipunkti ja piirkondliku „hernehirmutisena”. Oblasti põhiülesandeks jäi olla (Moskva välja valitud) Euroopa põhijõudude täiendava mõjutamise element ja läbirääkimiste platsdarm, samuti ruupor, mille kaudu levitada Balti riikide vastast meelsust. Omamoodi kokkusattumusena ilmnes see täie selgusega Kaliningradi/Königsbergi 750. aastapäeva tähistamise ajal 2005. aastal. Samal ajal kindlustati avalik kuulekus 2006. aastal vastu võetud uue erimajandustsooni seadusega, mis kõrvaldas varasema vabaduse viimsed riismed ning viis kohaliku majanduse lõplikult ja täielikult Moskva otsejuhtimise alla.

Ajaloo tõmbetuuled: kuidas sai Kaliningradist „bastion 2.0”

Eksperdid – ja neid oli päris palju –, kes väitsid, et ühes NSV Liidu kokkuvarisemisega kaotas Kaliningrad pöördumatult oma senise sõjalise potentsiaali ega kujuta endast enam vähegi tõsisemat ohtu piirkonnale, eksisid rängalt. 2009.–2016. aastal käis oblastis tormiline militariseerimine, mis muutis selle kiiresti Venemaa ülivõimsaks sõjaliseks eelpostiks Läänemere piirkonnas.
Esimene häirekell Läänele löödi aga juba ammu enne 2009. aastat. 1999. aasta juunis pidas Venemaa õppust Zapad-99. Seejärel võeti vastu uus riikliku julgeoleku kontseptsioon, milles nenditi Venemaa tavavägede nõrkust ning kinnitati, et erakorralistes oludes on Moskva valmis kasutama tuumarelva.3 Järgmine muret tekitav episood langes 2000. aastate algusse, mil hakati kõnelema tuumarelva paigutamisest oblasti territooriumile, mida Moskva küll otsustavalt eitas. Paraku pidas enamik Euroopa poliitikuid, eksperte ja intellektuaale paremaks selle küsimusega mitte tegelda, et vältida Venemaa vihastamist.
Tõeliselt ohtlik lävi aga ületati juba 2007. aastal. President Vladimir Putini kurikuulus Müncheni kõne ei näidanud ainult Venemaa ja Lääne vahel haigutavat kuristikku, vaid tõi välja ka Venemaa valmisoleku kasutada Kaliningradi tubli „etturina” jõumängudes NATOga. Sealtpeale hakkas Moskva ajama nõndanimetatud Iskanderi-diplomaatiat4 ehk teisisõnu ähvardas paigutada enklaavi tuumaraketid, kui Lääs ei soostu Venemaa nõudmisi täitma.
Kui kõnelda enklaavi kasvavast sõjalisest potentsiaalist, saab Venemaa tegevuse jagada organisatsiooniliseks ja otseselt sõjaliseks.5
1. Organisatsioonilised reformid. 1991.–2006. aastal omandas Balti laevastik häbiväärse „kuritegevuse pesa”6 maine, valmistades Kremlile tõelist peavalu.7 Varasema sõjalise võimsuse taastamiseks astus Moskva drastilise sammu ning jättis terve Balti laevastiku korrapealt juhtkonnata, tagandades sisuliselt kogu juhtiva koosseisu. Kahtlemata on praegu veel vara teha kaugemale ulatuvaid järeldusi, kuid igal juhul peaks seda hindama Kremli poolt selge märgina, et ollakse valmis tegutsema otsustavalt ning lisaks sõjalise võime tugevdamisele likvideerima ka varasema korralageduse riismed.
2. Sõjalise võime tugevdamine:
a) õppused. Strateegilised õppused nimetusega Zapad (neid on peetud 1999., 2009. ja 2013. aastal) on näidanud Venemaa piirkondlike taotluste laienemist ja kindlat soovi olla sel tiival NATO jõududest sõjaliselt üle. Kolme õppuse omavaheline kõige silmatorkavam erisus ongi olnud nende territoriaalne ulatus ning kaasatud inim- ja tehniliste ressursside hulk. Siinkohal tuleb mainida, et viimasel Zapadil võis osaleda lausa 100 000 sõjaväelast.
b) tehniline uuendamine. Äärmiselt lühikese ajaga on oblasti territooriumile paigutatud niisugused võimsad ja moodsad relvasüsteemid, nagu S-400 kompleksid, raketisüsteemid Bastion (sealhulgas raketid Oniks, mille tegevuskaugus ulatub 600 või isegi 800 kilomeetrini8), raketid Kalibr (3000 km) ja tuumarelva võimekusega raketikompleksid Iskander-M (500 km), rääkimata juba mitmesugustest raketivastastest süsteemidest (näiteks radarid Podsolnuhh-E ja Voronež-M).
Kogu oma ulatusliku sõjalise tegevusega 2015.-2016. aastal Lääne sõjaväeringkonnas on Venemaa suutnud saavutada Läänemere piirkonnas vaieldamatu tavasõjalise ülekaalu NATO suhtes. Selles on ilma igasuguse kahtluseta olnud kesksel kohal just Kaliningradiga seotud muudatused. Kindlasti tuleb toonitada, et just Kaliningradi oblastist on saanud nõndanimetatud juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamise (anti-access/area-denial ehk A2/AD) kupli kese9, mis ohustab tõsiselt Balti riike ja Poolat ning samal ajal kahandab Valgevene strateegilist geopoliitilist rolli. Pealegi on Venemaal enklaavi sõjalise võime tuntava tugevdamise tõttu otsese sõjalise kokkupõrke korral piirkonna NATO jõududega nüüd võimalik üpris hõlpsasti hõivata Ojamaa ja Ahvenamaa, millega kogu Läänemerest saaks „Mare Nostrum”, nagu selle kenasti sõnastas juba 1940. aastate lõpul Nõukogude admiral Nikolai Kuznetsov.
Lisaks andis 2015. aastal langetatud otsus ütelda lahti Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingust Kremlile võimaluse suurendada sõjalist kohalolekut oblastis just nii palju, kui Moskva heaks arvab, ilma et sellest oleks vaja kellelegi aru anda. Selle sammu tagajärjed ei ole veel lõplikult selged.
Kaliningradi oblasti põhjaliku julgeolekualase muutuse juures on veel üks oluline tahk, nimelt nõndanimetatud Suwałki koridor.

Mis on Suwałki koridor ja miks seda peaks pelgama

Kaliningradi kui A2/AD kupli staatus on lahutamatult seotud Suwałki koridoriga (poola keeles przesmyk suwalski või korytarz suwalski). Ligikaudu 100 kilomeetri laiune maariba ühendab Poolat ja Leedut ning piirneb ühelt poolt Kaliningradi oblasti ja teiselt poolt Valgevenega. Selle ala strateegilist olulisust on otsesõnu rõhutanud Ühendriikide Euroopa maaväe ülem kindralleitnant Ben Hodges, kelle kinnitusel võib sellest kergesti saada Venemaa sõjalise agressiooni sihtmärk.10
Kui see peaks nii juhtuma, lõigatakse kolm Balti riiki teistest NATO riikidest ära. Lisaks saab Venemaa Baltiiski ja Kroonlinna abil, kus baseerub Balti laevastik, kolm riiki ära lõigata ka mere poolt. Kõigeks selleks peab Venemaa siiski kindlustama Valgevene täieliku ja tingimusteta toetuse. Kui pidada silmas eriti viimasel ajal, aga ka varem kahe riigi vahel valitsenud erimeelsusi, võib niisuguses toetuses tugevasti kahelda. Eriti tasuks selles seoses meelde tuletada Aljaksandr Lukašenka seisukohta Ukraina kriisi ja Krimmi annekteerimise suhtes.
Kõige mainitu valguses suhtutakse (ametlikust retoorikast hoolimata) Minskis väga suure murega eesseisvasse õppusse Zapad-2017. Kõige enam jääb Valgevene ajakirjanduses õppusest kõneldes tõiga asemel, et õppuste käigus tuuakse Valgevene territooriumile Venemaa vägesid, tooni andma hoopis mure, kui paljud neist pärast õppust lahkuvad.

Mida oodata?

Kiirus, millega Venemaa suutis muuta „Kaliningradi keerdmõistatuse” „Kaliningradi peavaluks”11, avaldab sügavat muljet. Läänemere tandril strateegilisi sihtmärke taotledes on Moskva osanud äärmiselt edukalt mobiliseerida ressursse maksimaalselt kiiresti (mis õigupoolest on tüüpiline autoritaarsete režiimide tunnusjoon).
Kindlasti tuleks täpsustada, et taasmilitariseeritud Kaliningrad ei kujuta endast tõsist ja kaugele ulatuvat ohtu mitte ainult piirkonna riikidele, vaid ka Atlandi-ülestele suhetele tervikuna. On väga usutav, et Venemaa tugevdab enklaavi sõjalist võimet veelgi „õigustatud reaktsioonina” NATO tegevusele piirkonnas, lisades ettekäänete hulka ka Balti riikide väidetava russofoobia.
Aga kui suurt muljet need muudatused ka ei avaldaks, pole põhjust neid üle hinnata. 1991. aastal tohutu geopoliitilise lüüasaamise üle elanud Venemaa on suutnud Läänemere piirkonnas saavutada mõningase üleoleku, aga seda ei saa veel võrrelda NSV Liidu otsustavalt ülekaaluka positsiooniga. Võib lisada, et NATOl on piirkonnas märgatavalt suurem potentsiaal. Selle täielik avamine nõuab siiski kindlaid samme ja meetmeid. Viimaste edukusest sõltub otseselt kogu piirkonna lähiaja areng.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
______
1 Sergey Sukhankin, Kaliningrad in the “Mirror World”. From Soviet “Bastion” to Russian “Fortress”, Barcelona, CIDOB, 06/2016. Saadaval aadressil: www.cidob.org/es/publicaciones/serie_de_publicacio….
2 Sergey Sukhankin, Kaliningrad: Russia’s island in Europe. Kraków, New Eastern Europe, 29. jaanuar 2016. Saadaval aadressil: www.neweasterneurope.eu/interviews/1876-kaliningra….
3 Täpsemalt selle kohta vt www.armscontrol.org/act/2000_01-02/docjf00.
4 jamestown.org/program/russia-flexes-iskander-muscl… 5 jamestown.org/multimedia/us-russia-security-europe… 6 jamestown.org/program/the-russian-baltic-sea-fleet… 7 jamestown.org/program/russias-western-flank-a-migh…; jamestown.org/program/russias-western-flank-a-migh… 8 topwar.ru/112398-oniks-800-km-mif-ili-realnost.htm… 9 www.rand.org/content/dam/rand/pubs/research_report… 10 www.baltictimes.com/u_s__army_commander_warns_of_r… 11 www.ecfr.eu/article/commentary_kaliningrad_from_bo…