aprill 17, 2020

Toimetulek NATO ees seisvate mitmedimensiooniliste ja ülihelikiiruslike ohtudega

TASS/Scanpix
Vene kaitseministeeriumi kujutis relvasüsteemi Avangard lõhkepeast.
Vene kaitseministeeriumi kujutis relvasüsteemi Avangard lõhkepeast.

Lääne kaitsevõime vajab tugevdamist ja uuendamist.

27. detsembril kandis Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu president Vladimir Putinile ette, et uus ülihelikiirusega relvasüsteem Avangard on kasutusele võtmiseks valmis. Mõni päev varem riigi sõjalise juhtkonnaga kohtunud Venemaa president Vladimir Putin oli kohtumisel kiidelnud, et kui ka Teisest maailmasõjast peale olid Nõukogude ja seejärel Venemaa relvajõud uudse sõjatehnika arendamisel Ühendriikidest ja selle liitlastest tublisti maas, siis nüüd on Venemaa uue relvaklassi – ülihelikiirusega relvad – arendamisel selgelt liidripositsioonil.1 Putin viitas sellega konkreetselt Venemaa uutele ülihelikiirusega rakettidele, mida talle meeldib esile tõsta peaaegu kõigis riigikaitsega seotud kõnedes. Tänavu jaanuari algul viibis president Putin mereväeõppusel Krimmis, mille käigus merevägi tulistas hävituslennukitelt MiG-31K ülihelikiirusega rakette Kinžal.2

Kuigi need relvasüsteemid suudavad võtta sihikule USA põhiterritooriumi, ei suurenda need tegelikult kuigi palju ohtu, mida kujutab Ühendriikidele Venemaa suur mandritevaheliste ballistiliste rakettide arsenal, sest need raketid lendavad samuti ülihelikiirusega ja võivad USA raketikaitsesüsteemist läbi tungida. Samal ajal väiksema tegevusraadiusega ülihelikiirusega relvasüsteemid raskendavad märkimisväärselt NATO kaitsmise ülesannet, sest võimendavad Venemaa sõjatandri tasandi poliitilis-sõjalise strateegia kõige ähvardavamaid dimensioone. 2018. aasta juulis toonitas USA kaitseministeeriumi teadus- ja arendustegevuse osakonna juhataja Michael Griffin ülihelikiirusega relvade taktikalist mõju, kuna „seda sorti relvi kasutatakse sõjatandri tasandil või piirkondlikes konfliktides […] Väga kiire reageerimine, suur kiirus, äärmiselt manööverdamisvõimeline, keeruline tuvastada, jälitada ja hävitada.”3

Venemaa kasvav ründevõime

Putin on suure heameelega jälginud Venemaa sõjaväe varustamist ülihelikiirusega relvadega.4 Tema ja teiste Venemaa riikliku julgeoleku eest vastutavate ametiisikute silmis tagab ülihelikiirusega relvastus riigile otsustava tähtsusega strateegilisi ja operatsioonivõimeid. Venemaa relvajõududele arendatakse mitut tüüpi, eri kiiruse ja tegevuskaugusega ülihelikiirusega relvi, millel võib olla nii tavaline kui ka tuumalõhkepea.

Strateegilisel tasandil annab võime toimetada tuumalõhkepea tuhandete kilomeetrite taha ülihelikiirusega suutlikkuse tungida läbi USA raketikaitsesüsteemist, mida muidu saaks kasutada Venemaa tuumaheidutuseks. Õigupoolest alustaski Moskva ülihelikiirusega laugleva õhusõiduki programmi vastusena Reagani ajal käivitatud strateegilisele kaitsealgatusele (rohkem tuntud „tähesõdade” nime all), mis nägi ette üleilmse raketikaitsekilbi rajamist. Kuigi USA raketikaitse ambitsioonid tõmbusid pärast külma sõja lõppu tuntavalt tagasi, taaselustas USA 2001. aasta otsus lahti ütelda raketikaitsesüsteemide piiramise lepingust Venemaal taas huvi ülihelikiirusega laugleva õhusõiduki programmi vastu. Piirkondlikul tasandil näeb Venemaa ülihelikiirusega tavalise või tuumalõhkepeaga tiib- ja ballistilistes rakettides vahendit taktikalistest õhu- ja raketikaitsesüsteemidest läbitungimiseks ja väärtuslike sihtmärkide, näiteks sõjalise juhtimise keskuste ja transpordisõlmede purustamiseks, mis jätaks ühtlasi vastase ilma reageerimisvõimalusest. Taktikalisel tasandil lubavad ülihelikiirusega relvasüsteemid Venemaa üldiselt nõrgemal mere- ja õhuväel anda otsustavaid ennetavaid lööke paremate USA sõjalaevade ja muude NATO relvasüsteemide pihta. Venemaa mereväel on kavas tuua ellu tagasi paljud vananevad sõjalaevad, muutes need sisuliselt ülihelikiirusega relvade stardiplatvormiks, ning samas suunas kavatseb nähtavasti liikuda ka Venemaa õhuvägi.

Venemaal on kavas kasutada kaht tüüpi strateegilisi ülihelikiirusega relvi. Esimesse kategooriasse kuuluvad juhitavad lauglevad õhusõidukid, mis toimetatakse atmosfääri ülakihti, umbes 100 km kõrgusele, aga siiski maalähedasest orbiidist madalamale mandritevaheliste ballistiliste rakettidega. Esiosa eraldub ettenähtud kõrgusel raketist ning liugleb isegi ilma eraldi tõukemootorita mitmekordse helikiirusega maa poole. Ehkki see on mõnevõrra aeglasem kui otse kosmosest laskuv lõhkepea, võib see juhitav lahinguplokk erinevalt tüüpilisest taassisenevast kandurist, mis liigub üsna ennustataval ballistilisel trajektooril, võtta iseseisvalt ette põiklevaid manöövreid, mis muudab selle tabamise palju keerukamaks.

Operatsiooni- ja taktikatasandil kavatsevad Venemaa mere- ja õhuvägi tavalise või tuumalõhkepeaga ülihelikiirusega ballistilisi ja tiibrakette tarvitada väärtuslike sihtmärkide, näiteks lennukikandjate hävitamiseks. Nende suur kiirus jätab kaitsjatele väga vähe aega reageerida. 2018. aasta märtsis tuli Venemaa kaitseministeerium välja videoga Lõuna sõjaväeringkonnas dislotseeruvast ülihelikiirusega hävituslennukist MiG-31BM, mis tulistas maapealse sihtmärgi pihta ülihelikiirusega ballistilise raketi H-47M2 Kinžal.5 Kinžal võeti relvastusse 2018. aastal, see võib väidetavalt saavutada kiiruse 10 Machi, lennata üle 2000 kilomeetri ja sooritada lennu ajal põiklevaid manöövreid õhu- ja raketikaitsesüsteemide vältimiseks.6 Vene allikad väidavad, et H-47M2 on maismaalt startiva ballistilise raketi Iskander-M modifikatsioon, ehkki tolle lennukaugus on ametlikult ainult 500 kilomeetrit, milles mõned Lääne analüütikud küll kahtlevad. Kinžali välja kuulutatud lennukaugus 2000 kilomeetrit võib muidugi ka hõlmata raketti kandva lennuki tegevusraadiust, sest Venemaa allikate kinnitusel ületab Kinžali lennukaugus 3000 kilomeetrit startimisel pommituslennukilt Tu-22M3 (millel võib neid rakette olla mitu) tänu pommituslennuki suuremale lennukaugusele hävituslennukitega võrreldes ja võimalusele õhus tankida.7 Ehkki peamiseks raketikandjaks on seni olnud MiG-31, kavatseb Venemaa sõjatööstus varustada uued viienda põlvkonna varghävituslennukid Su-57 samasuguste ballistiliste rakettidega, kuigi siiski mõõtmetelt pisut väiksematega, arvestades Su-57 väiksemat mahutavust; samuti varustatakse lennukid lühema lennukaugusega (300 kilomeetrit) ülihelikiirusega õhk-õhk rakettidega.8

Venemaa merevägi samal ajal varustab allveelaevad, ristlejad, hävitajad, fregatid ja muud sõjalaevad universaalse vertikaalstardisüsteemiga 3S14, mis võib välja tulistada alla- või ülihelikiirusega laevade ja maismaaobjektide tabamiseks mõeldud tiibrakette.9 Ühisettevõttes BrahMos Aerospace, mille asutajateks on Venemaa rakettide projekteerimisbüroo TTK Mašinostrojenija ja India kaitseuuringute ja -arenduse organisatsioon, toodavad kaks riiki ülihelikiirusega tiibrakette BrahMos nii oma relvajõududele kui ka potentsiaalselt ekspordiks teistesse riikidesse. Venemaa-India ühisettevõttel on kavas välja töötada raketi ülihelikiirusega versioon BrahMos-II.10 Venelased tegelevad praegu mootori ning tõuke- ja sihtimissüsteemi, indialased juhtimissüsteemi, tarkvara, kere ja tulejuhtimissüsteemi väljatöötamise kallal.11

Venemaa on välja töötanud ka täiesti algupärase laevade ja maismaaobjektide ründamiseks mõeldud tiibraketi Tsirkon 3M-22/3K-22. Tsirkoni ametlik lennukaugus on 400 kilomeetrit ja see kasutab otsevoolumootori tehnoloogiat, mille puhul püsiva ülihelikiiruse tagamiseks segatakse kütusega otse õhust hangitavat hapnikku. See on tehnoloogia poolest suguluses Venemaa-India ühiselt loodava BrahMosi ülihelikiirusega variandiga, kuigi kahe raketi täpne seos on selgusetu.12 Venemaa merevägi kasutab Tsirkoni mõnel oma suuremal alusel, näiteks tuumaraketiristlejatel Pjotr Veliki ja Admiral Nahhimov, ning projekt 22350 Admiral Gorškov-klassi fregattidel, projekt 20390 Stereguštši-klassi korvettidel ja projekt 885 Jassen-klassi ründeallveelaevadel.13 Mõnel mainitud alusel ühildub Tsirkon Kalibrile mõeldud stardisüsteemiga.14 Lisaks on Venemaa merevägi teada andnud, et projekt 21631 Bujan-klassi ja projekt 22800 Karakurt-klassi korvetid varustatakse Tsirkoni väiksema versiooniga, millel on kas väiksem lõhkepea või vähem kütust. Venemaa laevaehitajatel on olnud raskusi uute ristlejate valmissaamisega, aga korvettidega on lood veidi paremad. Venemaa asjatundjad peavad ülihelikiirusega rakette merel võrdsete tingimuste tagajaks, mis lubab neil väiksematel alustel, mida toetavad allveelaevad (mis võivad suhteliselt kergesti märkamatuks jääda ja vaenlast ootamatult tabada) ja maismaal baseeruv õhuvägi, lüüa tagasi suuremad välismaa laevad, mis püüavad rünnata Venemaad.15

Lisaks uutele ülihelikiirusega relvadele on Venemaa relvajõud juba praegu võtnud NATO liikmesriigid sihikule laia valiku taktikalise tandri tasandi ründesüsteemidega, sealhulgas õhust, laevadelt ja maismaalt startivate ballistiliste ja tiibrakettidega, mis lähtuvad Lääne sõjaväeringkonnast. Nende seas on maismaalt startivad keskmaaraketid, mida töötati välja nüüdseks kehtivuse kaotanud keskmaarakettide likvideerimise lepingut rikkudes. Hilisest stardist hoolimata on samuti kiiresti edenenud Venemaa mehitamata õhusõidukite ehk droonide tehnoloogia. Kõik need ründesüsteemid kokku moodustavad tohutu juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamise (A2/AD) barjääri, mille siht on takistada NATO jõududel tugevdamast selliste Venemaa piiri ääres asuvate riikide nagu Poola, Rumeenia ja Baltimaade kaitsevõimet. Iraan ja teised NATO-välised riigid on samuti üritanud hankida ballistilisi ja tiibrakette, mida saaks tarvitada Euroopa või pigem lähikonda paigutatud NATO relvajõudude vastu. Pidades silmas Euroopa sihtmärkide lähedust Venemaa ründeplatvormidele, vähendab isegi allahelikiirusega relvastus väga tõsiselt alliansi eelhoiatuse ja reageerimise aega, seab pinge alla kaitse ja halvab NATO reaktsioonivõime kriitilise tähtsusega transpordisõlmi, ladusid ja juhtimispunkte hävitades.

Lääne kaitsevõime tõstmine

Osaliselt ulatusliku välisbaaside võrgustiku tõttu ei panustanud USA sõjavägi viimase ajani kuigi oluliselt ülihelikiirusega relvasüsteemide ega muu vastast kaugelt tabava relvastuse arendamisse. Nüüd on see muutunud: 2020. rahandusaasta riigikaitse autoriseerimise seadus „toetab kaitseministeeriumit ja väeliike hõlmavat pingutust saavutada 2020. aastate keskpaigaks ülihelikiiruse võime”.16 Hoiatuse saatel, et võimalikud „vastased, näiteks Venemaa ja Hiina, on mõistnud ülihelikiirusega relvade väärtust Ühendriikide sõjaliste võimete tasalülitamiseks ja Ühendriikide relvajõudude seadmiseks ohtu”, rahastas Kongress täies mahus õhujõudude kaht ülihelikiirusega relva prototüüpi: ülihelikiirusega tavaründerelva ja õhust startivat kiirreageerimisrelva. Samuti asutas Kongress üÜlihelikiirusele ülemineku büroo õhu-, mere- ja maaväe sellesuunaliste programmide ühe katuse alla toomiseks (väeliigid teevad juba praegugi koostööd mitme ühise projekti kallal): erinevad ülihelikiirusega relvade tõukejõu- ja termokaitsesüsteemid ning ülikoolide konsortsium tõhusa relvastuse loomiseks vajalike akadeemiliste ja tehniliste uuringute korraldamiseks.17 Merevägi kaalub mõtet asendada auväärsed, aga allahelikiirusega maismaaobjektide ründamiseks mõeldud raketid Tomahawk pealvee- ja eriti allveelaevadel ülihelikiirusega variantidega, mis lubaks paremini hakkama saada vahepeal jõudsalt arenenud Venemaa ja Hiina õhukaitsega.18 Ometi, hoolimata USA sõjaväeringkondades valitsevast tugevast soovist saada enda käsutusse ülihelikiirusega ründerelvi, sõnas kaitseminister Mark Esper hiljaaegu, et Pentagonil kulub veel aastaid, enne kui midagi sellist relvastusse jõuab.

Tasakaalustavale võimele lisaks püüavad Ühendriigid luua ülihelikiirusega rünnakute vastu ka selliseid kaitsevahendeid, mis ühtlasi pakuksid midagi uut tervele USA sõjalisele võimele.19 Näiteks kaalub Pentagon mõtet luua terve kosmoses baseeruvate sensorite võrgustik, mis tuvastaks rakettide stardi võimalikult vara, andes kaitsjatele rohkem aega kohesele rünnakule vastata. See võimaldaks jagu saada ka maapealseid radareid pärssivast vaateväljapiirangust. Kaitseministeerium, kaasa arvatud kaitseuuringute tulevikuprojektide agentuur (DARPA), uurib samuti mitmeid kaitsetööstuses välja pakutud plaane senisest kiiremate püüdurrakettide väljatöötamiseks, mis suudaksid ära kasutada tänapäevast kiiremat andmete kogumise võimet.20 Ministeerium kaalub samuti suunatud energiaga relvi (näiteks laserid), laevaradarite uuendamist ja kiirgurite paigaldamist püüdurrakettidele, mis hävitaksid läheneva ülihelikiirusega õhusõiduki navigeerimis-, side- ja teised kriitilise tähtsusega süsteemid.21 Kongress suurendas hiljaaegu nii raketikaitseagentuuri ülihelikiirusega ja ballistiliste rakettide kosmoseseire (varasema nimega kosmosesensorikiht, mis nüüd nähtavasti tegeleb eelkõige andmete reaalajas edastamisega (eriti kiiresti lendavate tiibrakettide kohta) riigikaitseasutustele riikliku kosmosekaitse arhitektuuri madalama astmena) programmi kui ka piirkondliku kaitse ülihelikiirusega laugleva faasi relvasüsteemi (mõeldud eelkõige sõjatandri tasandi ohtude tõrjumiseks) eelarvet.22 Muude kaalumisel olevate võimaluste hulka kuulub näiteks idee ehitada kosmoses hiiglaslik peegel, mis muudaks ülihelikiirusega lendavad objektid kosmoses paremini nähtavaks.23

Kollektiivse kaitse tugevdamine ülihelikiirusega relvade ja teiste õhus, merel, maismaal ja küberruumis valitsevate ohtude vastu oli mullu detsembris Watfordis Ühendkuningriigis peetud NATO tippkohtumise põhiteema. Alliansi ja liikmesriikide ulatuslik võimespekter, mis suudaks panustada erinevates valdkondades ja mõõtmetes ning stsenaariumites, on alliansile otsustava tähtsusega, kui silmas pidada kiiresti arenevat rahvusvahelist ohukeskkonda. See nõuab „mitmedimensioonilist juhtimist (MDC2) – võimet sujuvalt, tõrgeteta analüüsida, ühte siduda ja jagada kunagi dimensioonipõhiseks peetud teavet ühtses juhtimissüsteemis (C2)”.24 Tippkohtumise kommünikee, nõndanimetatud Londoni deklaratsioon, rõhutas alliansi vajadust käsitleda täie tõsidusega kõiki olulisemaid Atlandi-ülese julgeoleku ohte: „Me kohandame oma sõjalisi võimeid, strateegiat ja alliansiüleseid plaane kooskõlas oma 360-kraadise lähenemisviisiga julgeolekule.” Üksikasjalikumalt kaitsekulutuste ja relvajõudude suurenemisest viimastel aastatel, eriti alliansi Euroopa liikmesriikides, kõneldes sõnas deklaratsioon seejärel: „Oleme vastu võtnud otsuseid, et parandada oma jõudude valmidust reageerida igal ajal igale ohule ükskõik millisest suunast.”25 Tippkohtumise kõrval toimunud üritusel NATO Engages sõnas Briti kaitseminister Ben Wallace, et allianss „uurib nüüd hoolega, mil moel uued tulevikutehnoloogiad jätkuvalt muudavad ohumaastikku, alates ülihelikiirusega rakettidest, mis kärbivad rünnaku korral aega, mis meil jääb otsuse langetamiseks, kuni kvantarvutiteni …”26

Nii kõikehõlmava ja kindla kaitse kindlustamine on otsustava tähtsusega NATO kollektiivse kaitse ja artikliga 5 garanteeritud vastastikuse julgeoleku tagamiseks. Praegu kujutab Euroopa õhu- ja raketikaitse endast riiklike pooliganenud lühi-  ja keskmaasüsteemide kehvalt lõimitud segapudru ohtlike võimelünkade ja napi paindlikkusega. Tõhusa kaitse ülesehitamine olemasolevate ja tulevaste ründesüsteemide vastu eri dimensioonides nõuab kõikehõlmavat ja kerkset liitlaste tõeliselt koostöövõimeliste sensorite ja püüdurrakettide võrgustamist nii riikide sees kui ka liitlasvägedes. 2017. aastal sõnas NATO abipeasekretär kaitseinvesteeringute alal Camille Grand, et NATO raketikaitsepingutuste „otsustav element” on koostöövõime.27 Olemasolevate süsteemide koostöövõime parandamine ohtude tuvastamiseks, jälgimiseks ja nendega tegelemiseks võib tekitada sünergiat ja minna maksma vähem kui uute ressursside hankimine. Pealegi kindlustaks paindlikum ja mastaabisäästlikum ülesehitus, mis hõlmaks sõja paljusid dimensioone, palju kerksema mitmekihilise kaitse Euroopa elanikele, territooriumile ja siirdud vägedele, näiteks Lähis-Idas. Eraldi võib ära mainida, et NATO tõhus raketikaitsevõrgustik kaitseks samuti USA jõude, mis on paigutatud või siirdakse Euroopasse või läbi Euroopa NATO suurendatud kohaloleku raames usutava heidutuse loomiseks Venemaa ja Iraani ohu vastu ning nõrgemate partnerite julgustamiseks, kus nad ka ei asuks, kiirelt muutuvas globaalses ohukeskkonnas. Tehnoloogia arenedes võib ideaalis osutuda võimalikuks seda arhitektuuri laiendada  paljude ohtudega tegelemiseks kosmose- ja küberdimensioonis.

Poola teeraja rollis

Kosmosesse paigutatud sensorivõrgustiku rajamine täienduseks USA kavandatule ei satu kahtlemata väga ruttu Euroopa kaitseküsimuste päevakorda. Realistlikum, kõige teostatavam ja ikkagi väga väärtuslik USA-välise NATO panus tugineks maapinnale. Poola riiklik raketikaitseprogramm on selles mõttes suurepärane eeskuju ka teistele liitlastele. Riigi territooriumi kaitstakse raketiohu eest uusimate täiustatud Patriot-rakettide (PAC-3) patareide ja tulejuhtimisradaritega AN/MPQ-65. Samuti töötab Poola iseseisvalt välja lühimaa õhu- ja raketikaitsesüsteemi. Neile süsteemidele lisaks pakub täiendavaid sensorikihte Poola märkimisväärne ründehävitajate F-35 armaada, millist lennukit mõned analüütikud hindavad kõigi aegade parimaks võrgustatud õhuründeplatvormiks. NATO toetuseks majutab Poola üht alliansi kahest USA käideldavast maismaapõhisest Aegis Ashore raketikaitsesüsteemist, mis tarvitab standardrakett-3 (SM-3) Block IIA püüdurrakette. See täiustatud süsteem aitab kaitsta Euroopat ja Põhja-Ameerikat Venemaa, Iraani või teiste võimalike agressorite ballistiliste kaugmaarakettide rünnaku eest.

Pärast Moskva ebaseaduslikku Krimmi liidendamist teravalt tugevnenud Venemaa ohu tingimustes suutis Poola saada ka USA valitsuselt eriloa hankida endale Ühendriikide uuenduslik integreeritud õhu- ja raketikaitse lahingujuhtimise süsteem (IBCS) juba enne seda, kui Pentagon oli lõpetanud selle testimise. Uue põlvkonna ICBS kujutab endast tõelist mitmedimensioonilist lahingujuhtimise süsteemi. See paneb paindliku aluse USA maaväe tulevasele juhtimis- ja sidevõrgule õhu- ja raketikaitse ülesannete täitmisel. See ühendab väeliikide radareid, püüdurrakette, lahingujuhtimise ja muid seonduvaid süsteeme võrgustatud modulaarse avatud süsteemi kaudu, mis annab kaitsjatele teada kõigest, mida neil on tarvis teada reageerimaks ohtudele mitmes dimensioonis. Eriti tasub tähele panna, et see annab sõjaväelastele teada nii seda, millal püüdurrakette mitte kasutada, kui ka seda, millal ja kuidas seda teha. Paindliku avatud süsteemi ülesehituse tõttu on IBCS kulutõhus jõudude rakendamise kordisti, mis toetab järkjärgulist uuendamist, püsivat kulude kokkuhoidmist ja NATO-põhist standardimist, lubades kõigil riikidel nii äsja omandatud kui ka varasemast ajast pärit riistvara, tarkvara ja väljaõppe ühendamist muidu kokkusobimatute raketikaitse sensorite ja püüdurrakettidega Ühendriikides või teiste süsteemi kasutavate riikide relvajõududes. Süsteemi on testitud mehitamata ja  mehitatud õhusõidukite ning tiib- ja ballistiliste rakettide rünnaku vastu. Ülihelikiirusega ohtude korral saab IBCS „lahinguvälja laiendades” ja sensorite kootööd parandades ära kasutada „tulista-vaata-tulista” võimalusi nii atmosfääris kui ka sellest kõrgemal, mida tõenäoliselt ongi tarvis kiiresti manööverdavate ülihelikiirusega relvasüsteemide vastu.

Poola mitmekihilise raketikaitsemudeli eeskujul võivad ka teised riigid üles ehitada muljet avaldava, sujuvalt töötava, integreeritud ja optimeeritud, tervet NATOt hõlmava võrguvalmidusega ühendatavate ja kohe kasutatavate sensorite ja püüdurrakettide kompleksi. IBCS on loomulik edasiliikumise aste riikidele, kelle käsutuses juba on Patriot-süsteemid või hävituslennukid F-35. See võimaldab luua konkreetse ühise raketiohu pildi tänu arvukatele maismaal, õhus ja merel paiknevatele sensoritele ning valida mitme üheaegse ohu kõrvaldamiseks just sobivaima viisi. IBCS-põhine mitmekihiline struktuur muudaks NATO eri liikmesriikide sensorid ja laskeseadeldised rahvusvaheliselt paremini ühilduvaks, uuenduslikuks, kuluefektiivseks ja tõhusaks. NATO liikmesriigid saaksid oma seniseid juhtimis-, side- ja luuresüsteeme uuendada ilma vajaduseta hankida uhiuusi süsteeme. Samuti võimaldaks see eri liikmesriikide relvajõududel täiendada üksteise, aga ka nende olulisemate NATO partnerite, kes pakuvad praeguste ja tulevaste julgeolekuohtudega tegelemisel olulise tähtsusega toetust, õhu-, raketi- ja ülihelikiirusega relvade kaitset.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

_____

1 www.washingtontimes.com/news/2019/dec/24/putin-say….

2 edition.cnn.com/2020/01/09/europe/russia-putin-hyp….

3 www.defensenews.com/air/2018/07/16/3-thoughts-on-h….

4 sputniknews.com/military/201705241053936418-state-….

5 www.businessinsider.com/hypersonic-weapons-us-chin….

6 thediplomat.com/2018/12/russias-5th-generation-ste….

7 tass.com/defense/1013794.

8 tass.com/defense/1034559.

9 tass.com/defense/941559.

10 nationalinterest.org/blog/russia-developed-new-fue….

11 www.firstpost.com/india/brahmos-to-become-hyperson….

12 nationalinterest.org/blog/buzz/russia-has-tested-i….

13 www.popularmechanics.com/military/weapons/a2569464….

14 www.cnbc.com/2019/02/20/putin-confirms-tsirkon-rus….

15 www.navyrecognition.com/index.php/news/defence-new….

16 www.armed-services.senate.gov/imo/media/doc/FY20%2….

17 www.airforcemag.com/congress-endorses-hypersonic-w….

18 www.defensenews.com/naval/2019/06/30/navy-eyes-new….

19 nationalinterest.org/blog/buzz/hypersonic-weapons-….

20 breakingdefense.com/2019/12/mda-kickstarts-new-way….

21 breakingdefense.com/2019/03/lasers-hypersonics-ai-….

22 www.executivegov.com/2019/12/mda-eyes-regional-app….

23 spacenews.com/space-startup-developing-technology-….

24 www.japcc.org/multi-domain-command-and-control/.

25 www.nato.int/cps/en/natohq/official_texts_171584.h… (eestikeelne tekst: vm.ee/et/londoni-uhisavaldus-2019)

26 www.army-technology.com/news/nato-steps-up-respons….

27 www.nationaldefensemagazine.org/articles/2017/7/31….