Kersti Kaljulaid: NATO lahingugrupi mõju on olnud tohutu

Teid valiti Eesti presidendiks mõni nädal enne seda, kui Valge Maja peremeheks sai Donald Trump. Kui palju on Trumpi vari teie ametiaega mõjutanud? 

Eks iga rahva valik on ju nende valik. Eesti ülesanne on töötada iga administratsiooniga, ma ei räägi ainult Ameerikast, vaid ka Saksamaast, Prantsusmaast, Soomest, Lätist. Kõigiga tuleb suuta töötada ja otsida suund või rada, mis meid paremini nende külje alla viib. Trumpi administratsiooniga leidsime näiteks Kolme mere algatuse, mida nad väga toetasid. Üsna kiiresti sai selgeks, et nende huvi oli Ameerika Ühendriikide majanduse edendamine ning see mõjutas oluliselt ka välispoliitikat ja kõike muud. 

Kolme mere algatus võimaldas meil sisse seada hästi töise koostöö, mis aitas teha väikeseid ja praktilisi asju. Tegelikult tundsin ennast selle administratsiooniga võrdlemisi mugavalt – saime hakkama. 

Kergelt üldistades ei saa vist öelda, et julgeolekut puudutavates küsimustes võtnuks Trumpi administratsioon ette samme, mis oleks Eestile või meie regioonile kuidagi halvad olnud?

Meie regioon sai kokkuvõttes ikka seda head väärtuspõhist USA välispoliitikat. Alates asepresident Mike Pence’i visiidist ja Kolme mere algatusest kuni Trumpiga kohtumiseni Valges Majas, kus ta ütles väga selgelt, et „we shall never let you down“ (me ei vea teid kunagi alt – toim).

Kuid mujal piirkondades, kus probleemid olid akuutsemad ja ägedamad, kus tuli lahendusi otsida, käis see tihti Gordoni sõlme läbiraiumise meetodil. Meil lihtsalt vedas, et meie kandis ei olnud parasjagu midagi toimumas ja Ukrainas selleni ei jõutud. Mõtelgem kasvõi Lähis-Idale või Korea poolsaarele.

ÜROs on mulle selgeks saanud, et keskmise ja väiksema suurusega riikide ülesanne on kogu aeg hoida paigas rahvusvahelist õigusruumi ja tasakaalu.

Samas ÜROs on mulle selgeks saanud, et keskmise ja väiksema suurusega riikide ülesanne on kogu aeg hoida paigas rahvusvahelist õigusruumi ja tasakaalu. Suured teevad aeg-ajalt ebatavalisi katseid, et maailmas kaua kestnud patiseisudest väljuda. Mõnikord on see ka edukas. Siit nähtubki väiksemate ja suuremate rolli erinevus rahvusvahelisel areenil.

Selles mõttes ei saa öelda, et Donald Trump oleks päriselt loobunud Ameerika Ühendriikide kohast maailmas, ta ju püüdis otsida lahendusi näiteks Iisraeli-Palestiina küsimuses. 

Või Iisraeli ja Araabia riikide vahel. Nn Abrahami lepingutega saavutas ta silmapaistva läbimurde. 

Just. See ongi näide, kuidas vanast vaost välja tulles võib midagi ära teha. Sellised asjad on jõukohased suurtele riikidele ning USA püüab seda vastutustundlikult ka teha.

Tulles tagasi Eesti julgeoleku juurde, siis teie ametiaja alguses ei olnud siin veel NATO lahingugruppi. Kui palju on liitlasväed Eestile andnud sisemist lisakindlust? Aastail 2014–2015 olid eestlased ikka väga murelikud, mõned rääkisid isegi kinnisvara müümisest, kerge paanika oli.

Ma mäletan seda ka, sealhulgas väliseesti kogukonnas. Elasin Ukraina kriisi puhkedes veel Luksemburgis ja kindlasti Ukraina sõda midagi meis liigutas. Ma ise küll mõtlesin, et NATO-l on ju 100-protsendiline track record: ükski NATO liige ei ole rünnaku alla jäänud.

Mäletan, kuidas üks Põhjamaade valitsuse liige ütles, et Läänemeri kui „sõja meri“ võiks majanduskeskkonda ja investeeringuid halvasti mõjutada – nii kaugele ulatus see mure. Praegu on olukord muidugi palju parem ning NATO lahingugrupp kindlasti mõjutas seda.

See on aga NATO lahingugrupi üks külg. Liitlasvägede paigutamine Balti riikidesse ja Poola oli tegelikult geniaalne liigutus olukorras, kus Euroopas olid kaitsekulutused madalad. NATO lahingugruppidesse tuli kokku 19 riiki, kes pidid süvenema meie regiooni probleemidesse.

Näen, et näiteks Lõuna-Euroopas on arusaamine siin nurgas toimuvast palju kasvanud. Seadsin ka ise eesmärgiks, et Hispaania ja Itaalia, Kreeka ja Portugal on riigid, kellega tuleb tihedasti tegeleda: olen käinud, rääkinud, kohtunud. Meie diplomaatias tuleb ära kasutada, et need riigid on nüüd Kirde-Euroopas kohal, ning ise aktiivselt seal selgitada. See on tegelikult päris hästi töötanud ning praegu ei küsi Lõuna-Euroopa ajakirjanikud enam: „Is Narva next?“ (Kas Narva on järgmine? – toim) 

Seega, NATO lahingugrupi mõju on olnud tohutu. NATO peasekretär Jens Stoltenberg ja teised panid minimaalsete ressurssidega kokku geniaalse asja.

Julgeolekuolukord siinses regioonis ei ole aga ikkagi ideaalne, nagu nägime kevadel, kui Venemaa ähvardas Ukrainat. 

Paraku see nii on. NATO kaitse vihmavari ei ole ju siidist, et paned seda muudkui lahti ja kinni. NATO vihmavari tähendab, et mida suuremad on riskid ja kõrgem ohuhinnang, seda aktiivsemalt neid riske haldame. Kõrgenenud heidutuslävend seda tähendabki.

Praegune Venemaa väegrupeeringu suurus meie regiooni piiride taga ületab rahuajal ja tavalistes oludes taset, mis oli Lääne vastu suunatud üle-eelmise Zapadi õppuse ajal.

Aga suures pildis ei ole olukord endiselt väga hea. Teisi riigijuhte on õnnestunud veenda tähelepanelik olema tõsiasjaga, et tänane Venemaa väegrupeeringu suurus meie regiooni piiride taga ületab rahuajal ja tavalistes oludes taset, mis oli Lääne vastu suunatud üle-eelmise Zapadi õppuse ajal. Kõigil lähevad kõrvad kikki, kui öelda, et praegu hoitakse siin sisuliselt õppust igal õhtul õue peal. See asi paneb teisi riigipäid tõsiselt mõtlema ning muidugi tõstis Ukraina sõda kogu lõunapoolses Euroopas kõvasti teadlikkust.

Ja see kahe protsendi kulu jutt. Riigijuhtide teadlikkus ja tahe midagi muuta on hästi palju tõusnud. Tegelikud muutused võtavad aga aega ja inflatsioon kaitsevaldkonnas läks selle kahe protsendi jutu peale väga kiiresti üles. 

Mida saaks teha, on Euroopa Liidu kaitsekoostöö. Euroopa Liidu Nõukogus tullakse aga kokku ja arutatakse liikmesriikide kaitsevõime arengut. Viiendat aastat istume Brüsselis ja ütleme, et Balti riigid, sealhulgas Eesti, kulutavad üle kahe protsendi sisemajanduse kogutoodangust, aga ikkagi ei ole neil näiteks keskmaa-õhutõrjet. Kas on mõistlik tulla kuuendal aastal samamoodi kokku sedasama fakti tunnistama või siis luua mehhanism, kus need kulutused saab ümber jagada? Kui sellega oldaks valmis edasi liikuma, võiks Euroopa Liidu toetus NATO tegevusele olla väga suur. Kui sellega ei olda valmis edasi liikuma, ei ole tegelikult mõtet Euroopa Liidu kaitsekoostööst tõsiselt rääkida. 

Kas teile tundub, et valmidus edasi liikuda on olemas?

Sellised asjad võivad võtta kümme aastat, võib-olla isegi 15.

On üks koht, kus Euroopa Liit on parem kui NATO – ümberjagamine. Kui Euroopa Liit tahab milleski panustada, võib ta kasutada ühtekuuluvusfondi raha.

Ma olen püüdnud ka ameeriklastele selgitada, et selle nurga alt võiks Euroopa Liit olla kasulik. Muidu tekkis üksjagu närvilisust, kui Euroopa Liit hakkas rääkima strateegilisest autonoomiast ja muust sarnasest. Hästi oluline on neid pingeid kogu aeg leevendada ja kontrollida. 

Eestis ollakse Euroopa Liidu strateegilise autonoomia suhtes üldiselt üsna skeptilised, sest ei usuta, et sellega tegelikult hakkama saadaks. 

Aga pakume siis variante, kuidas see võiks toimida. See ei tähenda ju seda, et Euroopa Liit toimetab üksinda ja Ameerika Ühendriikide liitlassuhteta. See võiks tähendada, et Euroopa Liit suudaks korraldada näiteks ühe operatsiooni Liibüas nii, et ta ei pea kohe NATOt ja ameeriklasi appi kutsuma. Josep Borrell Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajana ütles oma esimesel Müncheni julgeolekukonverentsil, et kui tahad olla välispoliitikas oma piirkonnas arvestatav tegija, siis „you need capabilities“. Midagi pole teha – võimeid on vaja. 

Midagi pole teha – võimeid on vaja. 

Ehk tulebki öelda, et ainult jutt on halb, ning pakkuda sinna korvi asju, mis meile sobivad: sõjaline mobiilsus, ümberjagamismehhanismi rakendamine. Eesti ei peaks võtma ameeriklaste ja prantslaste ambitsioonide vahel positsiooni, vaid püüdma leida neid kohti, kus need ei põrku ja on vastastikku kasulikud. 

Meie muretekitajatest, Venemaast ja Hiinast. Hiina roll on teie ametiaja jooksul hakanud ka meie regioonis tähelepanu saama. Ameerika Ühendriikides teadvustati seda juba varem, et asi läheb halvas suunas, aga Euroopas on hakatud seda selgelt tajuma just viimase viie aasta jooksul.

Minu meelest on hästi lihtne selgitada Venemaa ohtlikkust lääneliitlastele just koos Hiina teemaga. Hiina majanduslik võim kasvab. Tõsi, see tipp on kuskil mitte kaugel, sest ka neil on probleem rahvastikuga, välisvõlg on oluliselt tõusnud, majanduskasvu kiirus hakkab alanema. Sellegipoolest ei ole kindlasti tegemist allakäigul majandusega. Hiinal on aega oodata, võtta majandusi üle ja suurendada mõjujõudu.

Aga Venemaaga on täpselt teistpidi. Venemaa probleem on kahanev rahvastik, kehv majandus, ta suudab kaitsekulusid üleval hoida hariduse ja tervishoiu arvelt. Moskvale on tegemist sulguva võimaluste aknaga ning nad teavad seda. Sellepärast teebki Venemaa väikeseid, odavaid, asümmeetrilisi asju: Salisbury, Gruusia, Ukraina, kommunikatsioonimullid, sekkumine teiste riikide demokraatlikesse protsessidesse. See on ökonoomne ning Venemaa suudab seda endale lubada, et hoida ennast veel nii palju kui võimalik suurriigina.

Suures pildis on Venemaa muutumas Euroopa regionaalseks riskiks. Ükskõik, mida on öelnud Barack Obama, Donald Trump või Joe Biden – Euroopa peab oma regionaalse riski haldusega ise rohkem tegelema, et meie suurel liitlasel oleks rohkem ressurssi, aega ja vabu käsi toimetada selle kasvava, oma selgeid kavatsusi veel mitte deklareerinud uue suure mittedemokraatliku jõuga. 

Kas Venemaa-vastased sanktsioonid teie hinnangul mõjuvad või mitte? 

Ma ükskord küsisin ühelt vägagi meiemeelselt poliitikult, kas ta mäletab, mis aastal ta rääkis võimalikust viisarežiimi leevendusest Venemaaga. Ta pakkus 2007, aga tegelikult oli 2011. Vaid mõni kuu pärast Gruusia sõda oli tavapärane suhtlus tagasi.

Kujutan elavalt ette, kuidas enne Krimmi operatsiooni istuvad Kremlis otsustajad koos ning diplomaatilisem osa neist ütleb, et sellest tuleb pikaajaline jama, äkki ei peaks seda tegema. Teised ütlevad aga, et mis seletad, mitte midagi ei juhtu, näiteks Gruusias oli kõik juba paari aasta pärast kombes. Läheb seekord kolm, neli või viis – elame üle.

Nii et me paljuski ise õpetasime venelastele seda Gruusia agressiooni järel ning täpselt seda olen oma Lääne kolleegidele ka rääkinud. Seepärast läksid Ukrainas asjad nii, nagu läksid, ning seetõttu on Ukraina sanktsioonide jätkamine ülioluline. Mitte sellepärast, et suudaksime viie aastaga Krimmi Ukrainale tagastada, vaid seda signaali tuleb hoida, et venelastel ei tekiks tunnet, et nad pääsevad karistamatult.

Siin on hea paralleele tõmmata praeguste poliitikute eelkäijatega. Poliitilistel vanaisadel ja vanavanaisadel oli strateegilist kannatlikkust 50 aastat. Kolleegidele ütlen, et nende oma ei saa kuidagi lühem olla. 

2019. aastal käisite Moskvas. Eestis tekitas teie visiit küll mitte teravat kriitikat, aga küsimusi siiski. 

Minu meelest tekitas see valdavalt pelgu, et äkki meid koheldakse kuidagi halvasti. Sellel visiidil oli tegelikult oluline eesmärk, mis ei asunud Moskvas. Nimelt olin tähele pannud, kuidas teised riigijuhid käivad Moskvas ja uurivad enne seda Balti riikidelt, kas soovime, et nad ütleksid midagi edasi või räägiks meie eest. See ei olnud minu meelest õige ega adekvaatne. Eesti on riik, kes suudab ise enda eest rääkida. Eesmärk oli pääseda menüüst laua taha ja see õnnestus.

Praegu kuulub Eesti nende riikide hulka, kes arutab koos teistega Venemaa küsimust, mõõdab tunnetust ja edasisi samme. Me ei ole enam see riik, kellele öeldakse, et „me siin omavahel arutame, kas teil on ka midagi diskussiooni lisada“. Menüüst laua taha saamine õnnestus ning seda tulemust on õnnestunud ka hoida.

Tulen tagasi liitlassuhete juurde. Meie suutsime ka Donald Trumpi administratsiooniga saavutada normaalsed suhted. Lääne-Euroopa ja Trumpi suhe oli kohati väga problemaatiline. See oht on vist vähemalt akuutsel kujul maas? 

Ma arvan, et kaubandussuhetes konkurents kahe suure majandustsooni vahel on ja jääb. Vaikse ookeani ega ka Atlandi-ülese kaubandusleppega ei jõutud kuhugi president Obama ajal ega liiguta ka praegu väga kiiresti edasi. Väärtusbaasil kokku klappimine on praegu parem kindlasti. 

Eesti tollasel suursaadikul Washingtonis, Jonatan Vseviovil oli viitsimist 2019. aasta kevadel, kui presidendikandidaatide nimed juba ringlesid, korraldada mulle üks ringkäik, et kohtuda võimalike kandidaatidega, nende seas Joe Bideniga. Kavas oli 40-minutiline kohtumine, aga meil läks lõpuks kaks tundi, istusime ja arutasime maailmaasju.

Joe Biden on selle koolkonna poliitik, kes teeb poliitikat selleks, et maailma paremaks teha. Et Ameerika elu saaks paremaks, maailma elu saaks paremaks. Poliitikutel on kombeks nautida iseennast, aga Biden tunneb presidendirolli täitmisel vastutust oma rahva ja maailma ees. Ta ei tõuse hommikul üles: „Vahva, olen president. Küll on tore!“, vaid: „Ma olen president. Mida ma saan teha, et minu riigil oleks parem ja teistel ka?“

Tema stardipositsioon oli oluliselt parem kui eelmistel presidentidel, sest ta tundis juba ametisse asudes rahvusvahelist poliitikat nüanssideni. 

Absoluutselt. Mul on suur usk, et meil saavad olema n-ö vana kooli suhted. Mulle meeldivad sellised poliitikud, kes ei tegutse iseenda upitamise nimel, kes ei naudi nii väga iseennast poliitikas, vaid tajuvad kutset ja kohustust. Joe Biden on kindlasti selline poliitik. 

Eesti on küberteemades maailmas väga tugevalt esil olnud juba ligi 15 aastat. Kas Eestil on oht kaotada kübertiigri roll?

Midagi väga suurt ja nähtavat, näiteks ühel päeval e-valimiste kinni panemine, annaks kindlasti suhteliselt lõpliku hoobi Eesti kübertiigri mainele. 

Aga praegu veab meie digiettevõtete müüki Eesti maine, selles olen ma täiesti veendunud. Julged on ettevõtted nagu Nortal, kes võtavad laene, et selle mainega purjetada ja kogu maailma vallutada. Või Cybernetica, kes tegeleb Yokohamas tervishoiusüsteemi arendamisega. Selliseid näiteid on veel ja veel ning tuleb kogu aeg juurde.

See ongi Eesti Nokia. Õnneks ei ole see vaid üks ettevõte, vaid terve sektor ning ei vaja palju tööjõudu. Välisturule sisenedes tuleb alati minna kohale, võtta sealsed inimesed tööle – kui teed teistele e-riiki, siis on vaja kultuurist, seadustest ja keelest aru saada. 

Koostöö Eestiga on meeldiv, kasulik ja ohutu. Mulle tundub, et üleilmses konkurentsis on oluline ka see, kes ikkagi kontrollib ühendusi. 

See on ka üks minu müügiargument kolleegidele välismaal: Eesti e-riik ei ole nagu Microsoft, kes tuleb ja ütleb, et siin on minu toode, kohandage nüüd oma vajadusi. Vastupidi – meil on kõik kohandatud teiste järgi ning me ei tegutse teieta, vaid põhjustame teil samamoodi idu- ja nutikate firmade sektori arengu. Eesti ettevõtted on väikesed, nad vajavad partnereid. Me ei ole nagu Hiina, kes ütleb, et ehitab raudtee ja toob kohale ka oma tööjõu – see kohalikule majandusele suurt ei anna. 

Koostöö Eestiga on meeldiv, kasulik ja ohutu. Mulle tundub, et üleilmses konkurentsis on oluline ka see, kes ikkagi kontrollib ühendusi. 

Aga Eesti küberjulgeoleku ja -kaitse võimekus, kas need toimivad? 

2016. aastal oli riigikaitse nõukogus arutelu, mida on vaja teha, et tõsta Eesti e-riigi julgeolekut. Tol hetkel oli investeerimisvaegus 100 miljonit eurot ja ega olukord väga palju paremaks ole läinud.

Eesti suur häda on see, et oleme hästi palju teinud Euroopa Liidu rahaga, aga teadupärast lubab Euroopa Liit luua ainult uusi asju, mitte vanu parandada ehk hooldus ei ole Euroopa rahaga lubatud. See on nagu korall: ülevalt kasvab peale, aga jalaga tuleks eraldi tegeleda. Usun, et valitsus pöörab sellele lähiaastatel tähelepanu. 

Üks teile olulisi teemasid on olnud ka rahvusvahelise õiguse kohaldamine küberruumis. Kas olete sel teemal viimase viie aasta arengutega rahul? 

Ülirahul. Esiteks, minu initsiatiivil suutsime Eestis koondada eri ministeeriumite inimesed ja deklareerida, kuidas meie enda küberõigus ja rahvusvaheline õigus küberkonfliktides kehtib. Sellise deklaratsiooni olid mõned riigid juba teinud ning NATO küberkaitsekeskuse inimesed küsisid, miks Eesti ei ole. Võtsimegi sabast kinni ja nüüd on see olemas. See on väga oluline.

Teiseks olen väga rahul sellega, et Eesti üks valimislubadusi ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks kandideerimisel oli küberteemade lauale toomine. Mäletan, kuidas ühel Tallinnas toimunud inimõiguste konverentsil öeldi, et väikesed riigid saavad julgeolekunõukogu agendat ehk veidi siia-sinna venitada, nii et ärge väga pettuge. Mina kähmasin selle peale, et mis, väikestel riikidel ei ole aega väikesteks eesmärkideks. Eestil on nii vähe ressurssi, et kui midagi teeme, siis sellel peab olema normaalne mõju. Ja üks meie lubadusi oli viia küberteemad ÜRO julgeolekunõukokku – ja viisime!

Kuidas? Muidugi mitte traditsiooniliselt, vaid Eesti moodi: kasutasime ära Venemaa küberrünnaku Gruusia vastu 2019. aasta lõpul ning viisime selle any other business (teised teemad – toim) punkti all julgeolekunõukokku. Britid ja ameeriklased toetasid, rohkem ei olnud meil tol hetkel võimalik. Kohe pärast seda korraldasime mitteametliku arutelu, sest alalised liikmed ei olnud ametlikuga nõus.

Idapartnerlusriigid on Eestile julgeolekupoliitilisest vaatepunktist vaieldamatult olulised. Küüniliselt öeldes: nii kaua, kuni nad ei ole lõplikult venelaste kontrolli all, on venelastel vähem energiat meie jaoks. Teine pool on idapartnerite toetamine oma riigi ehitamisel: õigusriiklus, demokraatia areng, korruptsiooni vastu võitlemine. Kuidas leida hea tasakaal nende vahel? Ühelt poolt tuleb idapartnereid igal juhul toetada, teisalt tuleb piir kuhugi panna, kui korruptsioon lokkab või ajakirjanikke ja vähemusaktiviste tänavatel halastamatult läbi pekstakse.

Ma olen vähem küüniline. Meil lihtsalt ei ole moraalset õigust bussiust kinni panna ja minema sõita. Jah, idapartnerid tegid 1990ndatel valikuid, mis ei võimaldanud neil tollel ajal võimalusi ära kasutada, aga see ei tähenda, et me ei peaks sisuliselt püüdma aidata.

Ma olen kogu aeg püüdnud Gruusias ja Ukrainas käia, osaleda üritustel ja rääkida, et õigusriiki on neil vaja mitte ainult selleks, et Euroopa Liitu saada, vaid ka endale parema riigi loomiseks. Nende sammude tegemist ei peaks põhjendama Euroopa Liidule lähemale liikumisega, vaid tuleb öelda, et neid asju on vaja selleks, et teil endal oleks parem riik. Nii võivad nad ühel hommikul üles ärgates avastada, et aken on lahti. Ja kui nad on Kopenhaageni kriteeriumite osas piisavalt arenenud enne kella 11.30, kui aken jälle kinni pannakse, siis saabki sisse. Aga kui nad hakkavad alles siis liigutama, kui aken lahti läheb, jäävad jälle ilma. See on Eesti kogemus ja seda saame jagada. 

Seda ma kogu aeg käin ja räägin, Ukrainas ja Gruusias konverentsidel, ja loomulikult ka Balkani riikidele.

Euroopa roheline kokkulepe, kuidas teile tundub, kas Eestis on rohetemaatika lõplikult omaks võetud või suur hulk inimesi mõtleb, et ju midagi tuleb teha, aga teeme nii vähe kui võimalik ja vaatame, ehk läheb mööda? 

Ma olen hästi mures. Ma olen mures küünikute pärast, sest näen, kuidas praegu tekitatakse Ida-Virumaal kohalike valimiste põhiküsimuseks justkui seda, kas rohepööre tuleb või rohepööre ei tule. See on üliküüniline, sest järgmiseks on küsimus, et kui ei tule, siis kuidas? Eesti lahkub siis Euroopa Liidust. See on väga ohtlik mäng, mida seal praegu mängitakse. 

Rohepöördes on kokku lepitud ja see tuleb. Enam ei ole see Euroopa Liidu kokkulepe, vaid 60 protsenti maailmast on kaetud mõne sarnase kokkuleppega.

Miks? Rohepöördes on kokku lepitud ja see tuleb. Enam ei ole see Euroopa Liidu kokkulepe, vaid 60 protsenti maailmast on kaetud mõne sarnase kokkuleppega.

70–80 protsenti Eesti majandusest on seotud ekspordiga ning selles olukorras me rohepöördeta edasisele majandusedule loota ei saa. Keegi lihtsalt ei taha sellise riigi tooteid, teenuseid ja kaupa, mis on pärast 2050. aastat toodetud „mustalt“. Mitte keegi ei tahaks enam Eesti kraami ning see kraam ei ole kuskil monopoolses seisundis. Sellest on ülilihtne loobuda.