Teadusjulgeolek 21. sajandil: pingest vabaduse ja julgeoleku vahel

Morozovi kaasus polnud Eestis esimene, mil teadustöö kattevarju all võõrriigi heaks töötavad isikud on püüdnud halvata meie riiklikku julgeolekut. 2021. aastal mõisteti süüdi mereteadlane Tarmo Kõuts, kes oli spioneerinud Hiina Rahvavabariigi kasuks. Kui meenutada kaugemat ajalugu, tuleb esile tõsta Juhan Tuldavat, kes oli üks tuntumaid ja sisuliselt ka andekamaid Eesti keeleteadlasi, aga luuras kogu elu ka Nõukogude Liidu heaks.

Mis siis, kui teadlane kasutab oma võõrustaja ning kolleegide head usku pahatahtlikult ära, teenides teise riigi huvisid?

Teadusmaailm on olemuslikult rahvusvaheline. Iga ambitsioonikas ja endast lugu pidav teadlane on valmis ületama riigipiire, et käia konverentsidel, veeta lühikesi ja pikemaid lähetusi teistes teadusasutustes ja siirduda uutele väljakutsetele. Et rahvusvahelisel tasandil konkureerida, peab ülikool olema atraktiivne sihtkoht välistudengitele ja -teadlastele, et nad lahkuks oma kodumaalt võõrasse kohta.

Paljude – võiks siiski eeldada, et enamiku – teadlaste kavatsused on heatahtlikud, siirad ja üllad ning lähtuvad printsiibist „teadus teaduse nimel“. Siiski räägivad eelnevalt mainitud näited enda eest: mis siis, kui teadlane ei käitu heas usus, vaid kasutab oma võõrustaja ning kolleegide head usku pahatahtlikult ära, teenides teise riigi huvisid? Ja kuidas saavad tema senised kolleegid oma tööd rahumeelselt jätkata, kui kõige mustem stsenaarium on päevavalgele tulnud?

Mis on teadusjulgeolek?

Teadusjulgeoleku termin on mitmeti mõistetav ja -kasutatav. Nii on ingliskeelses maailmas käibel mõiste research security ja Saksamaal Forschungssicherheit, mille mõlema eestikeelne vaste oleks „teadusjulgeolek“- Ent Hollandis võeti kasutusele termin Kennisveiligheid, mis oleks eesti keeles hoopis teadmisjulgeolek. Prantsusmaal kasutatakse sellist pikka kirjeldust nagu protection du potentiel scientifique, „teaduse võimekuse kaitse“. Nagu ikka: heal lapsel mitu nime.

Sisuliselt on aga eri mõistete sisu ühine: teadusjulgeoleku eesmärk on takistada tundlike teadmiste liikumist vaenulikesse kätesse. Toon mõne näite: Eesti teadlane, kes töötab koos Hiina teadlastega näotuvastustehnoloogia alal, mida kasutame näiteks oma nutitelefonide ekraanide avamiseks, avastab ühtäkki, et tema arendatud tehnoloogiat kasutatakse Hiinas uiguuride tuvastamiseks. Ehkki kavatsused olid siirad ning heatahtlikud, võib toode teenida hoopis kurja eesmärki. Teisiti öeldult: ei taheta, et andmed ja teadmised, mis võiksid mõnel viisil kahjustada riiklikku julgeolekut, langeksid valede inimeste, asutuste või riikide kätte.

Teadusjulgeoleku eesmärk on takistada tundlike teadmiste liikumist vaenulikesse kätesse.

Võib kerkida küsimus, et milleks uut lähenemist vaja on: salajaste teadmiste ja teaduste puhul juba kehtivad ligipääsupiirangud. Samas oleme viimasel ajal näinud, et „soovimatud teadmised“ võivad olla laiemad kui need, mis on traditsiooniliselt seotud julgeolekuga.

Hea näide on Prantsusmaa määrus riikliku teaduse ning tehnoloogia võimekuse kohta. Kui võrrelda 2012. aastal vastuvõetud määrust 2024. aastal muudetud versiooniga, jääb silma, et kaitse all olevaid teadus- ning tehnoloogiavaldkondi oluliselt laiendati. Vanas versioonis on 32 valdkonda, mille seas on materjalikeemia, keskkonnabioloogia, nano- ja mikrotehnoloogia, tuumafüüsika ning kaitsetehnoloogia. Mullu tõsteti valdkondade arvu 56 peale ja juurde on tulnud näiteks küberjulgeolek, biotehnoloogia, aeronautika ja kosmos. Aga ka humanitaar- ning sotsiaalteaduste temaatika nagu neuroteadus, keeleteadus ja psühholoogia. See peegeldab muutunud geopoliitilist reaalsust: turvalisus puudutab palju enamat kui konventsionaalset kaitset, selle sees on ühiskondlik vastupanu laiemalt.

Teadusjulgeoleku mündi üks külg on kaitsta meie teadmisi vaenulike välismõjude eest. Sellel on ka teine külg: tugevdada meie endi teadlaste kindlustunnet ja luua turvalist keskkonda, et nad saaksid rahulikult ja põhjendamatute muredeta teha oma tööd. Võtame sellesama Eesti teadlase, kes ühel hetkel avastab, et tema arendatud näotuvastustehnoloogia on leidnud Hiinas ebaeetilist kasutust. Kuidas ta teab oma käitumist muuta, et tulevikus sarnaseid riske vältida?

Teadlased ja teadusasutused ei ole tihti kindlad, kelle juurde nad pöörduda saaksid, kasvõi üsna elementaarsete küsimustega.

Siin on oma koht riigi tegevusel. Mitmed Euroopa valitsused on juba teinud jõulisi samme, et toetada julgeolekuga seonduvate riskide üle mõtlemist teadusasutustes ja teadlaste seas. Eeskujulikud on olnud Holland ja Suurbritannia, mis vastavalt 2021. ja 2022. aastal rajasid kontaktpunkti, kuhu kuuluvad nii ministeeriumite ja teadusasutuste kui ka julgeolekuasutuste esindajad. Sellise töögrupi poole võivad teadlased ja teadusasutused pöörduda juhul, kui neil on rahvusvahelise teaduskoostöö puhul küsimusi või muresid. Tagantjärgi võivad need küsimused tunduda üsna naiivsed: nii küsis üks Hollandis tegutsev teadlane, keda oli kutsutud rahvusvahelisele konverentsile Hiinasse, et kas ta võiks kaasa võtta oma tööarvuti, millel võisid olla võimalikud tundlikud andmed. Kontaktpunkt vastas, et nad rangelt soovitaksid tööarvuti koju jätta.

Teadlasele antud vastuses peitub teine oluline aspekt: sellised nõuandvad asutused võivad, nagu nimigi juba reedab, ainult anda nõu. Arvestades teadusasutuste institutsionaalset iseseisvust jääb viimane vastutus neile endale – ja kui küsimused lähevad liiga spetsiifilisteks või tundlikeks ning vajaksid juba üksikasjalikumat lähenemist, saab neid edasi suunata vastavatele spetsialistidele või asutustele.

Hetkel puudub Eestis selline keskne kontaktpunkt – võrreldes selliste riikidega nagu Holland ja Suurbritannia on Eesti väike riik nii elanike kui ka teadusasutuste poolest: kui Hollandis tegutseb 101 ning Ühendriikides 296 teadusasutust, on meil ainult 18. Siiski võib see olla kaalutluskoht, kuna praegune olukord on segadusttekitav ning teadlased ja teadusasutused ei ole tihti kindlad, kelle juurde nad pöörduda saaksid, kasvõi üsna elementaarsete küsimustega.

Kuidas teha rahvusvahelist teadust vastutustundlikult?

Maailm on viimaste aastakümnendite jooksul sügavalt muutunud. 1990. aastatel, pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Hiina näilist avamist maailmale, tundus, et kõik riigid võiksid ükshaaval ja samm-sammult omaks võtta liberaalse demokraatia, mille aluseks ning juhtivaks põhimõtteks oleks teadmis- ja teaduspõhine valitsemine. Selle taustal oli selge ja enesestmõistetav, et teadlased, kelle elukutse on niigi rahvusvaheline, oleksid selle uue ilusa ning piirideta maailma loomise esirindel.

Pool sajandit hiljem oleme siiski pidanud järeldama vastupidist: NSVL langemisele vaatamata oli juba varastel 1990. aastatel selge, et Venemaa ei olnud loobunud oma imperialistlikest kavatsustest. Pärast Putini võimuletulekut on see kurss ainult süvenenud. Koos Hiinaga püüdleb Venemaa multipolaarse maailma tekke – või naasmise – poole.

Kuidas teha vastutustundlikult rahvusvahelist teaduskoostööd multipolaarses maailmas, kus kõik ei mängi samade reeglite järgi ning pahatahtlikud riigid ja valitsused soovivad kurjadel eesmärkidel ära kasutada teadusmaailma avatust ning heatahtlikkust? Kindlasti ei tohiks loobuda nendest akadeemilistest põhimõtetest ja väärtustest, mida vabas maailmas oluliseks peame: ennekõike sõna- ja uurimisvabadus ning institutsionaalne iseseisvus. Selle juurde peaks aga tekkima rohkem ettevaatlikkust ja tagasihoidlikkust ning valmidust teadvustada ohte ja seista oma väärtuste eest.

Näide sellisest lähenemisviisist peegeldub ka muudes kohtades. Nii ilmus 2021. aastal Euroopa komisjoni teatis teadusuuringute ja innovatsiooni üldise lähenemisviisi kohta. Dokumendis kirjeldatakse Hiinat kui „üks ELi partnereid üleilmsete probleemide lahendamisel“, kuid lisatakse, et „Hiina on ELi majanduslik konkurent ja süsteemne rivaal, mistõttu teadusuuringute ja innovatsiooni alast koostööd tuleks tasakaalustada“. Võrreldes vanemate strateegiliste dokumentidega on teatise sõnakasutus oluliselt teravam.

Kui teadusjulgeoleku lõplik eesmärk on kaitsta meie (strateegiliselt tähtsat) teadust, siis tuleb kaitsta ka meie teadlasi.

Sarnast keelt kasutas tänavu Pariisis toimunud teadusdiplomaatia tippkohtumisel Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni volinik Ekaterina Zaharieva: rahvusvahelise teaduskoostöö edendamise asemel rõhutas ta Euroopa Liidu strateegiliste eesmärkide ning tehnoloogilise iseseisvuse tähtsust ja hoiatas võimalike ohtude eest, kui teadusalast koostööd tehakse süsteemsete rivaalidega – eeskätt ikkagi Hiinaga, Venemaast ja Valgevenest rääkimata.

Sellised sõnavõtud võivad muidugi teadlaste seas tekitada hirmu või liigset ettevaatlikkust. Kuid siinkohal peab jälle meeles pidama teadusjulgeoleku mündi teist külge: tekitada meie endi teadlaste seas turvatunnet. Kui teadusjulgeoleku lõplik eesmärk on kaitsta meie (strateegiliselt tähtsat) teadust, siis tuleb kaitsta ka meie teadlasi. Seda saab teha ainult avatult, ausalt, heatahtlikult ning algusest peale koostöös teadusasutustega.

Teiste riikide kogemused on näidanud, et kui riigi- ja teadusasutuste vaheline mõistmine põhineb heal usul, on rohkem ruumi avameelseks tagasisideks. See võib näiteks tähendada, et ühiskondliku turvalisuse tagamiseks saab riik anda signaali, et koostöö mõne välisriigi või -asutusega ei pruugi olla soovituslik ka ilma põhjalikke selgitusi jagamata. Sellisel juhul peab teadusasutus leppima riigi vaatega ja olema valmis võtma vastutust, kui nad siiski koostööd jätkavad.

Aastatel 1992–93 ilmus semiootik Jüri Lotmani – kelle elulugu on suurepärane näide teadusmaailma rahvusvahelisest iseloomust – artikkel „Tehniline progress kui kultuurilooline probleem“. Lotman alustab oma artikli viimast alapeatükki järgmiselt: „[i]ga järsk murrang inimkonna ajaloos vabastab uued jõud. Paradoks seisneb selles, et edasiliikumine võib (…) genereerida nii teaduse hüvesid kui ka massilise hirmu epideemiaid“. Tugevdades kindlustunnet teadlaste seas kaitseme selle eest, et hirmude epideemiad nakataksid meie teadusasutusi.