mai 21, 2008

Arengukoostöö Helmandis: minevik ja väljakutsed

Ilma tegeliku edasiminekuta kõikides eluvaldkondades tuleks NATO operatsioon lugeda läbikukkunuks.

Ilma tegeliku edasiminekuta kõikides eluvaldkondades tuleks NATO operatsioon lugeda läbikukkunuks.


Indrek Elling

Arengukoostöö Helmandis: minevik ja väljakutsed

Ilma tegeliku edasiminekuta kõikides eluvaldkondades tuleks NATO operatsioon lugeda läbikukkunuks.

Sõjalised operatsioonid Afganistanis on pelgalt vahend stabiilsema julgeolekukeskkonna loomiseks, et riigi ülesehitamine pärast mitu aastakümmet väldanud sõdu ja konflikte võiks toimuda kõikides eluvaldkondades ja kõikidel tasanditel. On paratamatu, et hetkel pole Afganistani valitsus suuteline kõigi oma muredega ise hakkama saama. Seetõttu on rahvusvaheliste humanitaar- ja arengukoostööprojektide raames antav abi kriitilise tähtsusega. Lõuna-Afganistanis, kuhu ka Eesti panustab nii sõjalise kui tsiviilpoole pealt, on arengukoostööprojekte erakordselt keeruline ellu viia. Käimas on mõlemapoolne südamete ja meelte võitmise kampaania ja Talibanil pole vähimatki soovi lasta koalitsioonil edukate projektidega plusspunkte koguda.
Talibanil puudub küll võimekus võita koalitsioonivägesid otseses lahingutegevuses, kuid tal on piisavalt jõudu, et takistada kavandatud ülesehitus- ja arenguabiprojektide elluviimist. Aktiivse vastupanutegevuse tõttu on pidurdunud väga suured ettevõtmised, näiteks Ühendriikide valitsuse rahastatav Kajaki tammi rekonstrueerimine Põhja-Helmandis. Sealne julgeolekuolukord lihtsalt ei võimalda vajalike masinate ja seadmete transportimist läbi rahutu Sangini oru. Koalitsioon on Kajaki ümbruses viinud läbi mitmeid sõjalisi operatsioone, laiendamaks tammi ümbruse julgeolekutsooni sellises ulatuses, et Taliban ei suudaks rekonstruktsioonitöid oma miinipildujatulega häirida. Seni paraku ajutise eduga.
Provintside ülesehitusmeeskonnad
Olemasolevate ressursside võimalikult paremaks optimeerimiseks käivitas USA varsti pärast Talibani režiimi kukutamist Afganistanis unikaalse ja uudse PRTde kontseptsiooni. PRT ehk provintsi ülesehitusmeeskond (Provincial Reconstruction Team) on oma olemuselt väike ja tavaliselt põhijõududest eraldipaiknev sõjaväebaas, kuhu panustajariigid on kaasanud erinevate tsiviilametkondade esindajaid. Sõjaline pool peab tagama PRT füüsilise julgeoleku ja tsiviilpool koostöös kohalike võimudega koordineerima erinevaid projekte. PRTde esmaülesanne pole mitte niivõrd ülesehitusprojektide elluviimine, vaid pigem nende elluviimise võimaldamine, koondades ressursse ja oskusteavet nii sõjalises kui tsiviilvallas. Inimeste arv erinevates PRTdes varieerub tavaliselt mõnekümne ja mõnesaja inimese vahel. Pärast NATO ISAFi operatsiooni vastutusala laienemist üle Afganistani on NATO Ühendriikide valitsuselt üle võtnud ka nende PRTsid, ja rajatud on ka mõned täiesti uued, näiteks Leedu PRT Chagcharanis, Ghori provintsis.
Hetkel on üle Afganistani kokku 25 PRTd, mis kõik on oma ülesehituselt ja spetsiifikalt unikaalsed ja kujundatud vastavalt panustajariikide võimalustele, vajadustele ja kohapealsetele oludele. Osad neist täidavad oma eesmärki paremini kui teised. Väga oluliseks faktoriks on ka PRT juhi isikuomadused. Juht peab hästi tundma kohalikke olusid, reageerima paindlikult alatasa muutuvale olukorrale ning mis samuti ülimalt oluline, olema võimeline koostööks „teise poolega” – vastavalt kas siis sõjaväelaste või tsiviilisikutega. Tingituna Afganistani haprast julgeolekuolukorrast on hetkel enamiku PRTde juhtideks sõjaväelased. Erandiks on vaid Suurbritannia PRT Lashkar Gah’s, mida juhib Briti välisministeeriumi diplomaat. Ideaalis on PRTd väikesed, paindlikud ja interdistsiplinaarsed. Sellest kooslusest peaks tekkima sünergia ideede genereerimiseks ja elluviimiseks väga keerulistes oludes.
Helmandi PRT, mille töösse panustab ka Eesti, paikneb provintsi pealinnas Lashkar Gah’s. Tegemist oli algselt ameeriklaste väikese PRTga, mille kaudu viidi ellu esimesi Talibani võimult kukutamise järgseid abiprojekte. Toona toimus Helmandis vaid sporaadiline lahingutegevus, milles initsiatiiv oli valdavalt Ühendriikide ja tema liitlaste eriüksuste käes. Nendega Taliban otsest lahingkontakti vältis ja kellegi teisega ka sõdida polnud. Taliban kasutas Helmandi provintsi peamiselt transiitalana, liigutamaks inimesi ja relvi oma Pakistani tugialade ja Afganistani vahel. Kui ISAFi operatsiooniala laienes 2006. a. I poolel Lõuna-Afganistani, andsid ameeriklased Helmandi provintsi, sh Lashkar Gah PRT üle Suurbritanniale. Julgeolekuolukord Helmandis muutus ettearvatult raskemaks seoses Briti lahingugrupi saabumisega. Piltlikult öeldes oli Taliban nüüd endale vastase saanud. Seoses sellega muutus ka arenguabiprojektide elluviimine PRT kaudu märksa keerulisemaks.
Lõuna-Afganistan, sh Helmandi provints, on üks keerulisemaid julgeolekukeskkondi maailmas. Seda mõjutavad lugematud ideoloogilised, poliitilised, ühiskondlikud, sotsiaalmajanduslikud ja kultuurilised tegurid. Keeruline julgeolekuolukord avaldab otsest mõju ka Lashkar Gah PRT igapäevasele tööle. Kui näiteks Camp Bastion – Briti lahingugrupi peamine paiknemiskoht – on keset lagedat kivikõrbe ja seetõttu vastasele väga raskesti ligipääsetav, siis Lashkar Gah PRT paikneb linna servas ja on hõlpsasti käsitulirelvadest rünnatav. Reaalseks ohuks on sisenevaid ja väljuvaid patrulle ning konvoisid varitsevad enesetapuvõitlejad. PRTsid on eriti varasematel aastatel kritiseeritud, kuna nad ähmastavad piirjooni sõjalise ja tsiviilpanustamise vahel. Hinnates aga reaalset olukorda Helmandis, on selge, et ilma sõjalise kaitseta pole seal käesoleval ajal lootustki ühtegi tsiviilprojekti ellu viia. PRTde kontseptsioon sündis vajadusest ühendada ressursse ja lahendada samas julgeolekuga seotud probleeme.
Väike Ameerika
Mitmedki tänase Helmandi mured ja lootused pärinevad Teise maailmasõja järgsetest aastakümnetest, kui provints sai endale Ameerika Ühendriikide suurte arenguabiprogrammide käigus uue näo. Pärast sõda otsustasid ameeriklased teha Lõuna-Afganistanist näite, kuidas hiiglaslike infrastruktuuriprojektide kaudu moderniseerida ühte vähearenenud riiki. Alates 1955. aastast hakkas omi projekte, peamiselt Põhja-Afganistanis, ellu viima ka Nõukogude Liit. Tegemist on külma sõja perioodi ühe põnevaima aspektiga, kui kaks maailmanägemiselt vaenulikku üliriiki võistlesid „võidumoderniseerimise” käigus samaaegselt samas riigis rahumeelseid vahendeid kasutades. Nii Afganistanil kui ülejäänud postkoloniaalsel maailmal oli otsekui näitusel võimalik valida kahe vastandliku maailmakorra vahel.
Washingtoni kavades oli kesksel kohal Helmandi jõgi – Afganistani pikim ja ainus, mis aastaringselt ära ei kuiva. Helmandi jõgi saab alguse Hindu Kuši mäestikust, mitte kaugel Kabulist. Jõgi toob enesega lumesulaveed läbi poole riigi, enne kui ületab Afganistani-Iraani piiri ja täidab allesjäänud veega Iraanis paiknevaid Sistani soid. Helmand ja selle lisajõed teevad võimalikuks elu piirkonnas, mida kohalikud puštu ja balutši hõimud kutsuvad Dašt-i-Margoks, Surmakõrbeks.
Afgaanide ajaloolises mälus on olemas teadmine tuhatkond aastat tagasi Helmandis eksisteerinud ulatuslikust irrigatsioonisüsteemist, kuid selle hävitasid mitmed võõrvallutajad, teiste hulgas Tšingis-khaan juba aastasadu tagasi. 1930. aastatel palkas Afganistani valitsus infrastruktuuri projektide läbiviimiseks Saksamaa, Jaapani ja Itaalia insenere. Teise maailmasõja lõpp tõmbas sellele koostööle kriipsu peale. Pärast sõda pöördusid Afganistani võimud ameeriklaste poole. Afganistan oli sõja tingimustes teeninud karakullnahkade müügist oma reservidesse u 100 miljonit dollarit. Karakullnahkade müük Ühendriikidesse teenis riigile stabiilselt dollareid ka sõjajärgsel ajal.
Kasutades oma sääste ja sissetulekuid, palkas Afganistani valitsus USA suurima insenerifirma Morrison Knudsen – mis oli muuhulgas rajanud Hooveri tammi ja hakkas peatselt rajama Canaverali neemele NASA kosmosekompleksi – ehitamaks tammidekomplekse Helmandi ja selle suurima lisajõe Arghandabi jõele. Veehoidlatest alguse saavad kanalitesüsteemid pidid varustama Kandahari ja Lashkar Gah linnu ja neid ümbritsevaid põlde veega ning hüdroelektrijaamad elektriga. Tammid, elektriturbiinid, kanalite võrgustik pidid looma võimaluse vabrikute rajamiseks ning hariduse, tööstuse, põllumajanduse, meditsiini ja teiste elualade arenguks. Lisaks Afganistani endi piiratud vahenditele voolas 1946–1979 Lõuna-Afganistani kümnete miljonite dollarite ulatuses Ühendriikide arenguabi- ja soodsat laenuraha.
Indiana ülikooli ajalooprofessor Nick Cullather on kirjutanud, et 1960. aastatel kutsuti Lashkar Gah’d teinekord ka Väikeseks Ameerikaks või Afganistani New Yorgiks. Lashkar Gah linn rajati Ameerika inseneride poolt. Laiad puiesteed moodustasid korrapärase linnaplaani; umbes 8000 elanikku elas tüüpilistes eeslinna tellismajakestes, mille ümber laiusid erkrohelised murulapid. Bosti haigla Lashkar Gah’s oli üks riigi parimaid. Linnas asus ka kogu riigi ainus poiste-tüdrukute segakeskkool. Vaid kirikut asendas uhke mošee. Lõuna-Afganistani tähtsaima linna Kandahariga ühendas Lashkar Gah’d äsjavalminud maantee.
Ehkki mitmed tollased ettevõtmised andsid soovitud tulemuse vaid osaliselt või koguni ebaõnnestusid – seda peamiselt ettenägematute looduskeskkonna mõjude tõttu –, on nende projektide tagajärjed nii heas kui halvas tänapäeva Helmandis vägagi nähtavad. Rajatud kanalitesüsteem muutis põllumajanduse võimalikuks varem praktiliselt asustamata kõrbealadel. Ehkki need kanalid on aja ja inimeste tõttu kõvasti kannatanud, annab vesi Helmandi inimestele ometi võimaluse äraelamiseks. Hetkel olude survel kas või oopiumimooni kasvatades.
Eesti roll Afganistanis
Nagu mainitud, paikneb Lashkar Gah’s ka Bosti riiklik keskhaigla, mis on kuidagi suutnud püsida läbi raskete ja keeruliste aegade. Haigla olukord on olnud masendav juba pikemat aega, enamik vähegi töökorras tehnikast pärineb ajast, kui ameeriklased selle 1960. aastate keskel ehitasid ja sisustasid. Kuna tegemist on provintsi ainukese haiglaga, on selle teeninduspiirkonnaks kogu Helmand ja selle umbes 1,5 miljonit elanikku. Lisaks eksisteerivad suuremates maakonnakeskustes esmatasandi arstipunktid, küll sageli ilma kvalifitseeritud arstita.
Ehkki Bosti haigla on riiklik raviasutus, on selle finantseerimine riigieelarvest ebapiisav isegi kõige hädatarvilisema soetamiseks. Eesti, soovides sõjalise poole kõrval suurendada ka oma tsiviilpanust Helmandis, on välja valinud just Bosti haigla lasteosakonna selle varustamiseks kõige hädavajalikumate seadmetega. Haigla peaarsti dr Enaytullah Ghafary sõnutsi ravib lasteosakond umbes 6000 last aastas. Nädalas võetakse vastu keskmiselt 20 sünnitust, kusjuures iga neljas laps sureb enne aastaseks saamist kas sünnitusel saadud traumade või sünnitusjärgse ravi puudulikkuse tõttu. Eesti poolt juba muretsetud seadmete puhul ei käi jutt kõrgtehnoloogilisest aparatuurist, mida Eesti haiglad soetavad näiteks jõulukampaaniate annetusraha eest, vaid esmastest seadmetest, nagu hapniku separaatorid, hapnikutelgid vastsündinutele või väga lihtsad inkubaatorid, õieti soojendusega voodid.
Bosti haigla lasteosakonna toetamine on hea näide nii Eesti riiklike struktuuride omavahelisest koostööst erandlike olukordade puhul kui ka kolmanda sektori edukast kaasamisest. Afganistanis korraldas asjaajamist Eesti diplomaatiline esindaja Toomas Kahur ja tema järglane selles ametis Andres Kolk, sobivad seadmed valis välja ja hankis Eesti Punane Rist ning seadmete kohaletoimetamisel kasutati kaitseväe Helmandis paiknevate logistikute abi. Koostöö on võtmesõnaks ka partnerriikidega suhtlemisel, seda eeskätt muidugi Lashkar Gah PRT „omaniku” Suurbritanniaga, aga ka Taani ja teiste riikidega. Vastavalt võimalustele ja vajadustele üritavad riigid kokku leppida kureeritavates valdkondades.
Nagu öeldud, viivad Ameerika Ühendriigid ellu suurte infrastruktuuriobjektide rajamist või renoveerimist terves Lõuna-Afganistanis, Suurbritannia on keskendunud Helmandi provintsi administratiivsuutlikkuse tõstmisele, Taani on võtnud nõuks PRT kaudu kureerida provintsi hariduselu korraldamist. Kuluaarides on olnud jutuks ka see, kas Eesti ei võiks Lashkar Gah PRTsse panustada meditsiinieksperdi saatmisega, kes hakkaks korraldama meditsiinivaldkonna väljaarendamist terves provintsis. Siin on takistuseks eelkõige majanduslik aspekt. Julgeolekuolukorra keerukuse tõttu on ühe eksperdi ülalpidamiskulud PRTs väga kõrged. Eesti meditsiinieksperdi elamiskulud Lashkar Gah’ PRTs läheksid maksma u 4 miljonit krooni aastas – sama palju, kui Eesti üldse panustab 2008. aastal Afganistaniga seotud arengukoostööprojektidesse.
Ehkki arengukoostööks ettenähtud rahad Eesti riigieelarves suurenevad aasta-aastalt, on see raha maailma mastaabis võrreldes vajaminevaga ikkagi vähene. Seetõttu on vähemalt esialgu mõistlik jätkata Afganistanis selliste projektidega, mis ei nõua nii suuri administratiivkulusid. Oluline on, et Eesti ja teiste riikide arengukoostööprojektid Afganistanis tooksid reaalse tulemuse, meditsiiniseadmete muretsemine ühele haiglale seda kahtlemata on. Ilma tegeliku edasiminekuta kõikides eluvaldkondades tuleks NATO operatsioon lugeda läbikukkunuks. Sellest on vähe, kui Taliban ühest või teisest piirkonnast välja lüüakse, ent ei looda pikaajalisi eeldusi riigi toimimiseks. Siit järeldub, et rahvusvahelised sõjalised jõud ei saa Afganistanist lahkuda enne, kui pole loodud eeldusi riigi jätkusuutlikuks arenguks.
Sageli usuvad Afganistanis kohapeal töötavad sõjaväelased ja tsiviileksperdid asjasse palju enam kui pealinnades, kus nii sõjalisi operatsioone kui ka arenguabi puudutavad küsimused on paratamatult märksa enam ebaisikulised ning läbi põimitud poliitikast ja poliitilisest retoorikast. Arenguabiks eraldatud summad võivad projektiaruannetes olla pelgalt numbrid, kuid ilmselt on vähe sõdureid, diplomaate ja tsiviileksperte, kes ei sooviks oma tööl näha reaalset tulemust. Et sellel kõigel oleks mingi mõte.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar