Artikli pealkiri on: Elisabeth Braw: hübriidohud nõuavad jõulisemaid vastukäike

Kas võiksite oma uue raamatu „The Undersea War“ („Veealune sõda“) jaoks tehtud uurimistöö ja intervjuude põhjal välja tuua ühe sündmuse, mis pani teie varasemad eeldused kõige enam proovile?

Ma valiksin esimese kaabliga seotud intsidendi, mis leidis aset 2021. aastal Norra ranniku lähedal. See kaabel ühendab ja toetab tähtsaid andureid ning äkitselt see enam ei töötanud. Keegi ei saanud aru, miks, ning kõik oletasid, et tegu oli tehnilise rikkega. Siis avastati, et üksteist kilomeetrit kaablit oli kadunud ja hakati seda taga otsima. Andmekaabel pole just eriti jäme, kuid see on raske. Ja üldse, kuidas saab üksteist kilomeetrit kaablit lihtsalt kaduma minna?

Aga sel ajal riigid tegelikult veel ei mõelnud kahtlastest kaablitega seotud intsidentidest. See ei toonud kaasa suures kirjas pealkirju, välja arvatud mõnevõrra humoorikad: „Oi, kuhu kaabel jäi?“ Kuid juhtumi edasi arenedes hakkasid inimesed arvama, et selle taga võisid olla venelased – see oli täpipealt ka minu mõttekäik. Kas see oli vaid süütu vahejuhtum, kus keegi või mõni laev lihtsalt kogemata lõikas kaabli kahest kohast läbi ja siis lohistas neid ühtteist kilomeetrit? Või oli see midagi pahaendelisemat? Nüüd tagasi vaadates näeb see kindlasti väga kahtlane välja.

Pärast seda hakkasime nägema kõiki neid erisuguseid juhtumeid. Siis tuli muidugi Nord Stream, mis oli tohutu üleilmne uudis, ja terve rida kaabliintsidente. Ootamatult paistis esimene vahejuhtum Norra vetes hoopis teistmoodi välja.

Teie raamat käsitleb mitut piirkonda Läänemerest Vaikse ookeanini. Mille poolest on eri regioonide taktika, ohud, osalejad, sihtmärgid ja haavatavused sarnased, mille poolest erinevad?

Merepõhja kaablite ja torujuhtmete juures – kuid eriti andme- ja toitekaablite puhul, sest need pole terasest valmistatud nagu torujuhtmed – on eriti tähtis meeles pidada, et need on tänapäeva elu jaoks ülimalt olulised ja asendamatud. Põhimõtteliselt asuvad need merepõhjas, enamjaolt väljaspool territoriaalvesi, mis muudab need haavatavaks, kuna riigid saavad sekkuda ainult oma territoriaalvetes. Merekaardid näitavad täpselt, kus need asuvad.

Neid kaableid käitavad riigid ja ettevõtted on eeldanud, et kõik järgivad reegleid ja merenduskonventsioone: hoolitsevad kaablite eest ja väldivad juhuslikke kahjustusi, rääkimata juba tahtlikust kahjustamisest. Varem see töötas ja me oleme oma tänapäeva ühiskonnad nende eelduste ümber üles ehitanud.

Kui me ei saa eeldada, et riigid ja teised merendusvaldkonnas tegutsejad käituvad õigesti, on kõik kaablid ohus.

Nüüd on ilmselge, et me ei saa seda enam eeldada. See on probleem Läänemerel ja Norra ranniku lähistel – aga tegelikult igal pool. Sest kui me ei saa eeldada, et riigid ja teised merendusvaldkonnas tegutsejad käituvad õigesti, on kõik kaablid ohus. See on hirmutav stsenaarium, sest mida me selle vastu teha saame?

Tänini on ainult Läänemere piirkonna riigid, Norra ja Taiwan kogenud seda, mida ma nimetaksin „päris kahtlasteks vahejuhtumiteks“. Teised riigid on aga mures ja koostavad selleks puhuks plaane, sest kaableid tuleb jätkuvalt töökorras hoida. Kaablid on kõikjal ühesugused, need ühendavad riike merepõhja kaudu, neid vaid oma territoriaalvetes hoida pole lihtsalt võimalik. 

Kui vahejuhtum toimub rahvusvahelistes vetes, kellel on suurem kohustus reageerida – kas eraettevõtetel, riikidel või ehk hoopis rahvusvahelistel organisatsioonidel?

See on tõesti hea küsimus, ja vastust sellele ei olegi. Kaablite käitajad peaksid oma kaableid väga tähelepanelikult jälgima – ja seda nad teevadki. Tuvastamise parendamiseks on olemas moodsad seadmed. Aga mis juhtub siis, kui midagi tuvastatakse? Ei ole ju nii, et Google võiks seejärel reageerida või rünnata keda tahes, kes tundub ohuna, sest vägivalla monopol kuulub valitsustele. Seega peaksid otsuse langetama valitsused. Ent kui sa kasutad kaubalaeva vastu jõudu, näeb see välja nii, nagu teravdaksid sa olukorda.

Need on dilemmad, millega valitsused praegu alatasa vastamisi seisavad. Kuna kõnealustel juhtumitel puudutavad ohud merepõhja, ei tea enamik inimesi, mis toimub – nad ei saa tegelikult aru, kuidas see kõik töötab. Kuid oht on tõeline ja potentsiaalsed tagajärjed äärmiselt reaalsed. Pole olemas midagi, millest me kõik tunneksime suuremat puudust kui digitaalsest ühenduvusest.

Põhjala-Balti piirkond on kohandanud oma reageeringut nendele ohtudele, aga kuivõrd annab seda mudelit üle kanda teistele riikidele, Euroopa Liidule ja NATO alliansile? Mis veel võiks veel olla tõhus heidutusvahend, mis võiks muuta osaleja arvestusi?

Läänemere maad on nende vahejuhtumite tulemusena õppinud palju paremini omavahel teavet jagama: pidevalt ühendust hoidma ja reageeringuid kooskõlastama. Kõlab uskumatult, kuid enne nende vahejuhtumite algust see nii polnud, kuna probleemi ei olnud. Praegu on reageerimine hoopis teistsugune; meil on isegi Baltic Sentry – NATO ühisalgatus, mida viivad ellu Läänemere piirkonna riigid. Teised riigid võiksid sellest õppida. Kõigeks ei lähe vaja NATOt – võib moodustada ka väiksemaid rühmi. See ei lähe isegi palju maksma: suures plaanis on teabe jagamise ja patrullimise tõhustamine odav.

Läänemere maad on nende vahejuhtumite tulemusena õppinud palju paremini omavahel teavet jagama. Kõigeks ei lähe vaja NATOt – võib moodustada ka väiksemaid rühmi.

Halli tsooni ja alaläviste rünnakute või tegevuste probleem on selles, et need on ebaeetilised ja illegaalsed. Aga Venemaa sellest ei hooli. Meie riikides valitseb seadus, me ei saa öelda: „Hea küll, kui sa kahjustad meie kaableid, siis me lõhume sinu omi.“ Ei, meie nii ei tee. Igatahes oleks hammas-hamba-vastu väga ohtlik.

Me saame aga öelda: „Me tasume kätte, aga me ei ütle teile, kuidas seda teeme.“ Me võime vastata sootuks teistsugusel moel, kuid ei anna sellest ette teada, kuna siis nad võiksid kavandada oma vastumeetmeid meie reageeringule ja sel poleks erilist mõju. Kui olete riik, kes ei järgi õigusriigi reegleid, on teil hallis tsoonis tohutu palju võimalusi. Kui aga järgite, on teie võimalused piiratud.

Tuleme merelt maismaale, täpsemalt Saksamaa juurde: mõne hinnangu kohaselt on Saksamaa hübriidrünnakute arvu poolest esikohal. Ometi on see riik väidetavalt tunduvalt halvemini ette valmistatud, haavatavam ja sel põhjusel sihtmärgina atraktiivsem kui näiteks eesliiniriigid. Miks on Saksamaa hübriidohtude teadvustamisel olnud nii aeglane ja reageerimisel vähem paindlik?

Saksamaa on läbi teinud märkimisväärse muutuse: varem ei olnud ta Venemaa „halli tsooni“ tegevuste peamine sihtmärk. Teetähiseks võib pidada inetut kampaaniat 2024.–2025. aasta talvel: äkki hakati üle kogu riigi autosid kahjustama. Sabotöörid rikkusid autode väljalasketorusid ja kleepisid sõidukitele roheliste poolt hääletama kutsuvad kleepsud, millel oli kujutatud Roheliste Erakonna liidrit. Parasjagu oli käimas parlamendivalimiste kampaania. Seetõttu eeldasid kõik, et keskkonnaaktivistid soovivad juhtida tähelepanu fossiilkütustele ja suunata inimesi hääletama Roheliste partei poolt, mis tollal kuulus valitsusse ja toetas väga tugevasti Ukrainat. Seejärel tabas politsei mõne neist õigusrikkujatest sabotaaži ettevalmistamisel. Selgus, et tegu polnud mingite roheaktivistidega, vaid Venemaa palgatud nn „tööampsusabotööridega“. Ülekuulamisel selgus, et Venemaa agendid olid värvanud nad sõnumirakenduse kaudu; nad said ettemaksu ning seejärel tasu rüüstatud iga auto eest. Need olid tavalised inimesed, kes tegid seda Venemaa heaks, sest neile maksti selle eest.

Ükski riik ei ole Venemaa halli tsooni rünnakute eest kaitstud, sest Venemaa valib hõlpsaid sihtmärke: ta ründab seal, kus usub rünnaku õnnestuvat

See oli tähendusrikas, kuna see esimene kord, mil Saksamaa sattus Venemaa õhutatud ilmse sabotaaži sihtmärgiks. Sellest ajast peale on aset leidnud veel palju teisi vahejuhtumeid. See näitab, et kuigi Saksamaa suhtus Venemaasse aastaid väga leplikult, ei olnud sellest abi. Viimasel ajal on Saksamaa väga tugevasti toetanud Ukrainat, mis ongi temast sihtmärgi teinud.

Asi on aga selles, et ükski riik ei ole Venemaa halli tsooni rünnakute eest kaitstud, sest Venemaa valib hõlpsaid sihtmärke: ta ründab seal, kus usub rünnaku õnnestuvat. Seetõttu olemegi viimasel ajal näinud Saksamaal nii palju vahejuhtumeid: sealne valmisoleku tase on madalam kui Balti riikides. See ei tähenda siiski, et Balti riigid oleksid Venemaa agressiooni eest kaitstud. See võib endiselt igal ajal juhtuda – ja see teeb murelikuks. Need teod on ebaseaduslikud ja äärmiselt ebamoraalsed. Kui droonirünnak Leipzigis oleks õnnestunud, oleksid inimesed hukkunud ja materiaalne kahju olnuks tohutu. Kuid Venemaad see ei kõiguta.

Kui valitsus on nüüd rohkem teadlik, siis kui hästi on Saksamaa avalikkus Vene ohuga kursis, kuivõrd rahvas ikka veel hääletab venemeelsete erakondade poolt?

Mis puutub Saksi-Anhalti, siis ei keerelnud valimiskampaania Venemaa ümber; sisuliselt oli asi rahulolematuses traditsiooniliste erakondadega. Kuigi erakond Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland, AfD) suhtus Venemaasse suurema poolehoiuga, väljendus hääletamises pigem pahameel Berliini ja kõigi nende vastu, kes on Saksamaa selle piirkonna unustanud; just sedamoodi inimesed tunnevadki.

Me vajame täielikku läbipaistvust.

Saksamaa juhid – olgu tegu kõrgete ametnike või tipp-poliitikutega – peavad aga avalikkusele selgitama, mida Venemaa Saksamaal teeb. Pärast drooniintsidenti tegid nad seda imetlusväärselt. Nad teatasid: „Juhtus selline asi; tõendid viitavad, et õhutaja on Venemaa.“ Sellist omistamist tuleb rünnakute jätkudes edaspidigi korrata, sest vastasel juhul näib asi lihtsalt väga salapärane ja inimesed teevad ise oma järeldused. Kui sakslastega rääkida, siis mõnigi väidab, et valitsus õhutab sõda, samal ajal kui teised leiavad, et vastus peaks olema jõulisem. Avalik arvamus on seega lõhenenud. Me vajame täielikku läbipaistvust. Kui riik on sihikule võetud, tuleb avalikkusele otsekoheselt öelda, mis juhtus ja kes on selle taga.

Heidutus allpool sõjaläve on probleem, millega olete tegelnud kõige kauem. Hübriidrünnakud kogu Euroopas sagenevad, mis viitab, et senised meetmed on olnud ebapiisavad. Milline oleks realistlik vastumeetmete kogum, mida saaks juba homme rakendada?

Halli tsooni agressiooni on liberaalsetel demokraatiatel äärmiselt raske tõkestada – just sellepärast kannabki mu raamat halli tsooni agressioonist pealkirja „Kaitsja dilemma“ (The Defender’s Dilemma). See on tõepoolest dilemma.

Esimene asi, mida ma teeksin, oleks pidevalt asjaosalistele tähelepanu juhtida: anda avalikkusele teada, kui üks tööampsuagent tabatakse ning kuidas ta välja näeb – sest neile ei meeldi vahele jääda ega avalikult tuvastatud saada. See toimiks heidutusena potentsiaalsete palgaliste sabotööride vastu. Venemaad ennast see kuigivõrd ei heidutaks, küll aga tema käsilasi. Just nii toimis näiteks Ühendkuningriik: seal peeti tööampsuagent kinni – õnneks enne, kui ta jõudis droonitehase põlema süüdata. Võimud avaldasid seejärel meedias tema foto. Nüüd me teame, kes see ohtlik mees on; tõenäoliselt ei saanud ta isegi aru, millesse end mässis.

Teine asi, millest tuleks mõelda, on Vene ametiisikute meie riikides elavad pereliikmed. Venemaa ametnikud ise meie maades muidugi ei ela, kuid sageli elavad siin nende pereliikmed, abikaasad ja lapsed, kes naudivad meie ühiskondade imelist avatust. Ent neil pole õigust meie riikides elada ja me võiksime kaaluda mõne sellise pereliikme viisa valikulist tühistamist – lihtsalt selleks, et anda märku: teie, Vene ametnikud, võite end küll turvaliselt tunda, kuid teie pereliikmed, kes meie riikide hüvesid kasutavad, ei pruugi seda privileegi igavesti nautida. Me ei pea täpselt ütlema, kelle viisa tühistame või kelle vara konfiskeerime – kuid me võime seda teha. See oleks mõjus sõnum ja seejuures selline, mis ei ole ebaseaduslik, ohtlik ega teravdaks olukorda.