september 16, 2016

Kurt Volker: Venemaa ei tunne NATOga koostöö vastu huvi

Raul Mee
Kurt Volker
Kurt Volker

NATO laienemine pole kaugeltki läbi, usub USA endine alaline esindaja NATO juures.

McCaini instituudi tegevdirektor suursaadik Kurt Volker avaldab intervjuus Diplomaatiale arvamust Atlandi-ülese partnerluse, Venemaa, Brexiti ja muude teemade kohta.
Kuidas te hindate NATO Varssavi tippkohtumise tulemusi?
Ma usun, et neid võib hinnata mitmeti. Positiivse poole pealt on väga hea, et astuti samme Balti riikide ja Poola kaitse ja heidutuse tugevdamiseks. See kindlustab püsivat kohalolekut, mitmeriigilisust ja operatsioonivõimet, mis kõik sunnib võimalikku agressorit otsima kergemaid sihtmärke kuskil mujal. Ma olin rõõmus ka selle üle, et Montenegro kutsuti NATOga liituma, sest see tõestab, et tervikliku, vaba ja rahus elava Euroopa ülesehitamine ikka veel käib. See on oluline paljudele inimestele Gruusiast Ukrainani ja Moldovast Makedooniani.
Negatiivse poole peale jääb see, et NATO ei võtnud midagi tähenduslikku ette, et aidata Ukrainal tagasi lüüa Venemaa agressiooni ja taastada kontrolli omaenda territooriumi üle, ega aidanud ka kuidagi Liibüal taastada julgeolekut ja stabiilsust, mis pärast NATO sealset sõjakäiku on peaaegu täielikult kadunud. Ma olen mures sellegi pärast, et me ei panusta piisavalt Afganistani, ja kõik, mida me seal oleme saavutanud, võib nii luhta minna.
Financial Times kirjutas, et tippkohtumise dokumentides ilmnevast üksmeelest hoolimata püsisid erimeelsused selles osas, kuidas kohelda Venemaad. Eriti Prantsusmaa pooldavat heade suhete taasloomist Venemaaga. Kuidas te neid teateid kommenteerite? Kas NATO suudab ühtsuse säilitada?
Ma usun, et need teated on täpsed ja ainult toonitavad vajadust suurema eestvedamise järele alliansis, eriti Ühendriikide poolt. Pole saladus, et mõned riigid pooldavad häid suhteid Moskvaga iga hinna eest – mis omakorda annab Moskvale võimaluse viia see hind vastuvõetamatule tasemele.
Selle juures on otsustava tähtsusega positiivse strateegia loomine ehk vastamine küsimusele, mida NATO õieti üritab saavutada, mitte piirdumine kõigest sellise strateegiaga, mis ainult reageeriks Venemaa sammudele. See nõuab tungivalt USA eestvedamist, mida viimasel ajal pole sugugi näha olnud. Positiivse strateegia korral on ka lihtsam eri riike ühe eesmärgi taha koondada.
Kas te usute, et hiljuti taas tööd alustanud NATO-Venemaa Nõukogu suudab edasi tegutseda?
Ma olen alati pooldanud dialoogi, seega ma ei näe, et diskussioonid NATO-Venemaa Nõukogu raames saaksid midagi halba teha. Aga meil tuleb siin ausaks jääda: Venemaa ei tunne huvi koostöö vastu NATOga ega ka probleemide ühise lahendamise vastu. Venemaa püüab NATO-Venemaa Nõukogu kasutada NATO mõjutamiseks, blokeerimiseks ja lõhestamiseks. NATO peaks juba eelnevalt olulisel määral koordineerima oma Venemaa-poliitikat, et NATO-Venemaa Nõukogu istungid oleksid vähegi produktiivsed, et nende abil oleks võimalik kas või proovida muuta Venemaa agressiivset käitumist.
Mida te arvate Rootsi ja Soome kohta? Kas nad võivad teie meelest varsti NATO liikmeks saada? Või, kui pidada silmas eespool mainitud erimeelsusi, siis ikkagi mitte? Mõned NATO liikmesriigid ei pruugi soovida Rootsi ja Soome ühinemist NATOga, sest see ärritaks kindlasti Venemaad …
Rootsi on astunud tõsiseid samme avaliku arvamuse muutmisel, mis puhastaks teed sooviavalduse esitamiseks saada NATO liikmeks. Konservatiivne opositsioon on nüüdseks ühemõtteliselt poolt ja sotsiaaldemokraatlik partei kaldub tasapisi samuti sinnapoole. Rootsi liikmestaatus võib tõepoolest terendada juba mõne aasta kaugusel.
Soome seevastu on seni tõrkunud ilmutamast huvi saada NATO liikmeks. Kuid Rootsi sammud võivad Soome arvamust muuta.
Mis puudutab praegusi NATO liikmesriike, siis ma usun, et nad kõik pooldaksid Rootsi ja Soome kiiret vastuvõtmist, sest tegemist on arenenud demokraatlike riikide, ELi liikmesriikide ning riikidega, kel on pakkuda tõsist kaitsevõimet. Konsensuse saavutamine nende liikmesuse osas oleks palju kergem kui näiteks Ukraina või Gruusia korral.
See toob meid veel ühe küsimuse juurde: kas NATO suudab laieneda ka pärast Montenegrot?
Absoluutselt. Suudab ja peabki. Sest NATO laienemine ei ole eesmärk omaette, vaid peegeldab Euroopa muutuvat tegelikkust. Kui Gruusia või Ukraina või Makedoonia või veel mõni riik suudab tõepoolest rajada kindla demokraatia, elujõulise majanduse, head suhted naabritega ning panustab Euroopa kui terviku julgeolekusse, siis on see hea nii Euroopale kui ka NATOle ning muudab sellise riigi atraktiivseks kandidaadiks. Praegu on aga kokkusattumus, et neis riikides ei ole sellist valmisolekut ja mõnes liikmesriigis on levinud „ärgem provotseerigem Venemaad”-meelsus, pannud NATO edasise laienemise ajutiselt seisma.
Mida te arvate Brexitist? Kuidas see muudab ELi julgeolekukoostööd? Mis saab Atlandi-ülestest sidemetest?
Ühendkuningriigil läheb pärast Brexitit hästi, nagu ka Ühendriikidel. Tõelist kahju saab sellest EL tervikuna. Euroopa Liit ilma Ühendkuningriigita võib kergesti endasse tõmbuda, jätta kaitseküsimused ja vabaturu hooletusse, õigupoolest olla lausa tugevasti ühes suunas kaldu, kui pidada silmas Saksamaa osakaalu.
ELi julgeolekukoostöö on olnud verevaene ka ilma Brexitita ja seda vaevalt saab muuta. NATO on alati olnud tõeline julgeoleku pakkuja ning Ühendriigid peavad tugevdama oma pühendumist NATOle.
Kuid ka kõike seda arvestades ei ole minu meelest ühtegi põhjust, miks EL ilma Ühendkuningriigita peaks Ühendriikidele olema kuidagi kehvem strateegiline partner, kui on olnud EL koos Ühendkuningriigiga.
Mida on teil öelda Ukraina ja Gruusia kohta?
Ukraina ja Gruusia on iseseisvad riigid, mille elanikud on ära teeninud elu vabaduse, demokraatia, õitsengu ja julgeoleku tingimustes sama palju nagu iga muu Euroopa rahvas. Praegu neil ei ole seda ning mitu NATO liikmesriiki on seadnud oma huvide seas koostöö Venemaaga kõrgemale kohale kui nende riikide aitamise, et nad võiksid sisse võtta väljateenitud koha Euroopas.
Kindlasti tuleb öelda, et need riigid peavad ise veel palju ära tegema, nagu tegid näiteks Balti riigid 1990. aastatel. Kuid NATO peaks neid selles julgustama ja abistama teel liikmestaatuse poole, mitte lihtsalt mugavalt maha istuma ja ütlema „mitte praegu”.
Eestis on viimasel ajal palju kõneldud nõndanimetatud sõjahüsteeriast, justkui valmistuks Eesti sõjaks Venemaaga. Ometi on ilmselge, et NATO lisajõud teenivad siin heidutuse huve ja Venemaa ründamine oleks lihtsalt hullumeelne. Samasugust meelsust kohtab ka Soomes, kus mõned poliitikud süüdistavad teisi poliitikuid ja ajakirjandust sõjaõhutamises, ehkki Soome ei ole isegi NATO liige. Kuidas teie seda hindate?
Minu meelest pöörab kogu see „sõjaõhutamise” jutt tegelikkuse pea peale. Venemaa on tunginud kallale oma naabritele, okupeerinud nende territooriumit, annekteerinud seda, ähvardanud uute rünnakutega, võtnud ette küber- ja propagandarünnakuid, võtab ette äärmiselt provokatiivseid sõjalisi samme ja isegi ähvardab kasutada tuumarelva. Kui NATO kõige selle taustal astub mõned tagasihoidlikud ja mõistlikud sõjalised sammud, on see igati kohane käitumine, mida ei saa ühelgi juhul provokatiivseks pidada. Ja tõepoolest, nende jõudude suurus võrrelduna Venemaa omadega tähendab, et nad võivad olla heidutus – muutes mis tahes konflikti kiiresti mitme riigi konfliktiks –, aga väga raske on neid pidada kuidagi provokatsiooniks Venemaa suhtes.
Kuidas te hindate olukorda Türgis? Kas see võib mõjutada Türgi suhteid ELi ja USAga?
Türgi sündmused tekitavad suurt muret. On muidugi õige, et me mõistsime hukka riigipöördekatse ja astusime välja Türgi demokraatlike institutsioonide kaitseks, aga putšijärgsed sammud on seadnud ohtu ka needsamad Türgi demokraatlikud institutsioonid. Mõningaid liialdusi Türgi käitumises võib seletada Ühendriikide ja ELi liikmesriikide suutmatusega arvestada Türgi huvidega oma piirkonda puudutava poliitika kujundamisel, näiteks ISISega võitlemise küsimuses, koostöö asjus Iraagiga, ELi liikmestaatuse ja pagulaspoliitika puhul jne.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.