mai 13, 2016

Tuumaheidutus olgu Krim(m)i-Putini ajastul personaalne

Jultunud tuumaväljapressimine on saanud Venemaa välispoliitika tunnusjooneks.

„Oht tuumarelvadega kokkupõrke puhkemiseks Euroopas on suurem kui eales pärast 1980. aastaid.”
Igor Ivanov, Venemaa endine välisminister (1998–2004), Brüsselis, 18. märtsil 2016 Kõige pistrikulisem tuumamaniakk Kremli pealike seas on mees, kes seisis „Rjazani õppuse”1 taga: Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Platonovitš Patrušev.2
14. oktoobril 2014 Venemaa ajakirjandusele antud intervjuus hooples Patrušev, et Venemaa uus sõjaline doktriin, mis valmis tema valvsa pilgu all, lubab edaspidi Venemaa relvajõududel kasutada preventiivset tuumalööki piirkondlikes ja isegi kohalikes konfliktides: „Praegu korrigeeritakse tuumarelva kasutamise tingimusi konventsionaalsete relvadega agressiooni tagasitõrjumiseks mitte ainult suuremastaabilises, vaid ka piirkondlikus ja isegi kohalikus sõjas.”
2015. aastal see „Patruševi doktriin” jõustuski ning jultunud tuumaväljapressimisest on nüüdseks saanud Venemaa välipoliitika tunnusjoon.
See väljapressimine on mitmetasandiline, mitmeharuline ja loov. See hõlmab esijoones Putinit ennast, keda nähtavasti on inspireerinud päriliku tuumaväljapressija Kim Jong-uni edu, kes on tekitanud Läänele tubli peavalu armetu tuumajäätmekorviga. Kui tuuma-üliriigi juht ilmutab valmisolekut kasutada tuumarelva lokaalse geopoliitilise eesmärgi saavutamiseks (ja just see oli Putini Krimmi-mälestusfilmi eesmärk), saab seda seletada kahel viisil.
Esiteks võib Putin olla fanaatik, kes on valmis hävitama miljoneid inimesi ja surema ise koos miljonite kaasmaalastega vastulöögi käigus.
Teine seletus (meie juhtumi puhul palju usutavam) kõlab, et tegu on hoolimatu mänguriga, mitte päris terve mõistuse juures oleva, aga kindlasti ka mitte enesetapjaliku mänguriga. Tuumaväljapressija on terrorist, kel pole kavatsust surra. Väljapressija ähvardab kasutada tuumarelva lootuses, et teine pool, isegi kui tema tuumaarsenal peaks olema sama suur, ehmub juba miljonite inimeste hukkumise mõtte peale ning annab seetõttu konkreetses konfliktis järele ja tasub selle poliitilise hinna, mida väljapressija parajasti nõuab.
Üle poole sajandi oli tuumarelva puutuvalt ilmselge, et Nõukogude Liit (Venemaa) ja USA juhindusid oma käitumises vastastikku tagatud hävituse (MAD) kontseptsioonist. Täieulatuslik tuumasõda oleks toonud kaasa vastuvõetamatu hävingu mõlemale poolele ega olnud seepärast mõeldav. Selline tuumamale hoidis suurriikide vahel aastakümneid rahu. Hoidis seni, kuni ilmus välja uus mängur, kes viskas sootuks kõrvale malelaua, mis oli kindlustanud Venemaa sõjalise julgeoleku. Selle asemel pani mängur Läänele ette hoopis mängida meeletut tuumapokkerit.
Kuulsas Krimmi-kõnes (loe: Sudeedimaa-kõnes)3 koondas Putin Venemaa poliitilise eliidi hämarad kollektiivsed geopoliitilised kompleksid ja fantoomid selgeteks kontseptsioonideks: jagatud rahvas, esiisade maade kogumine4, vene maailm5. Nii pandi paika neljanda maailmasõja päevakava. Ja see ei ole mitte status quo säilitamise päevakava. Ambitsioonika „iidsete Vene maade kogumise” idee isegi kõige tagasihoidlikum teostamine tähendab vähemalt kahe NATO liikmesriigi, nimelt Läti ja Eesti piiride muutmist.
Ükski riik ega režiim ei asu sõjateele, kui teab, et kaotab kokkupõrke. Nii juhil kui ka kindralstaabil peab olema mingisugune strateegiline plaan, mis nende hinnangul kindlustab võidu. Üritagem sellest plaanist sotti saada. Kui jätta kõrvale kuulus „vaimsus”, siis milliseid vahendeid võiks Venemaa kasutada edukaks vastuastumiseks tervele NATO blokile ja selle liikmesriikide territooriumi annekteerimiseks, kui ta jääb NATOle alla majanduslikult, teaduslikult ja tehniliselt ning isegi konventsionaalsete relvajõudude potentsiaali poolest?
Putini hunta leidis „läbimurde” tuumastrateegia valdkonnas. MAD-doktriin ei ole universaalne. Isegi kui riik on nii tavavägede kui ka tuumajõu poolest nõrgem, võib ta ometi senist olukorda muuta, taotledes – muidugi, kui tal leidub piisavalt jõulist poliitilist tahet ja ükskõiksust (isegi omaenda kodanike) inimelu suhtes – saavutada muljetavaldavaid välispoliitilisi eesmärke juba ainuüksi ähvardusega tuumarelva kasutada või ka seda piiratud ulatuses kasutades.
Ei ole ju tuumastrateegia lõppeks võimalike tuumalöökide vahetamise kuiv matemaatiline analüüs – suurel määral on see intensiivne psühholoogiline duell. Putini neljanda maailmasõja päevakava ei seagi sihiks hävitada rängalt vihatud Ühendriike (ainuke viis seda praegu teha oleks maksta vastastikuse suitsiidi hinda täieulatuslikus tuumasõjas).
Praegu on päevakorda võetud märksa tagasihoidlikumad punktid: vene maailma maksimaalne laiendamine, NATO murendamine ning USA kui läänemaailma julgeoleku garandi diskrediteerimine ja alandamine. See kujutab üldjoontes kättemaksu Läänele NSV Liidu löömise eest kolmandas maailmasõjas ehk külmas sõjas – nagu oli Teine maailmasõda Saksamaa seisukohalt katse maksta kätte Esimese maailmasõja kaotamise eest.
Kohe pärast „hea Hitleri”6 kuulsat kõnet pakkusin ekspertide kogukonnale välja võimaliku neljanda maailmasõja stsenaariumi, mis on leidnud laialdast arutamist. Soovides ellu viia Putini ajaloolises kõnes välja öeldud innustava Vene maade kogumise kontseptsiooni, korraldavad meeleheitele viidud, aga kirglikud Narva (Eesti) venekeelsed elanikud referendumi ühinemise kohta vene maailmaga. Nende venekeelsete elanike vaba tahteavalduse organiseerimiseks saadetakse Eestisse puhkusele viisakaid väikesi rohelisi mehikesi7, olgu eraldusmärkidega või ilma, aga hambuni relvastatuid, kes siis hakkavad täiesti asjalikul moel paika panema uusi piiriposte. Kuidas reageeriks agressiivne NATO blokk sellisele stsenaariumile?
NATO asutamislepingu artikli 58 järgi peavad kõik NATO liikmesriigid viivitamata osutama Eestile sõjalist abi. Eesti liitlaste keeldumine oma kohustusi täita oleks murrangulise ajaloolise tähtsusega sündmus: see tähendaks NATO lõppu, USA kui ülemaailmse üliriigi ja Lääne julgeoleku garanteerija lõppu ning Putini Venemaa täielikku poliitilist domineerimist kogu Euroopas. Ometi pole kaugeltki selge, kas NATO kaitseks Eestit, kui viimast üritaks okupeerida tuuma-üliriigist naaber – eriti kui Putin on öelnud, et võib olla sunnitud kasutama väga piiratud tuumalööki (ütleme, et ainult kahe Euroopa pealinna hävitamiseks), kui NATO ülekaalukad tavaväed ähvardavad vene maailma uusi pühi piire.
Kas Läänel on võimalik niisugusest tuumalõksust pääseda? Esimene katse väljapääs leida tehti 2014. aasta septembris vastuseks ägedale diskussioonile „Narva paradoksi” üle.
Lääne kollektiivne Chamberlain9 astus esimese kõhkleva sammu, millega reageerida Moskva oodatavale tuumaväljapressimisele. Kremli tuumaretoorika, millega üritati õõnestada NATO 5. artiklit, võeti kuulda, analüüsiti läbi ja sellega hakati arvestama. Alliansi liikmesriigid leppisid kokku saata Balti riikidesse sümboolsed alalised NATO sõjajõud (sealhulgas USA sõjaväelased). Nende jõudude suurusel ei ole otsustavat tähendust (need ei ole võimelised pealetungioperatsioonideks ja NATO ei eeldagi, et nad neis osaleksid), oluline on see, et Balti riikides on kohal käputäis Ameerika sõdureid ja ohvitsere – see on omamoodi heidutuse inimkilp, keda võib, kui tahta, pidada ka heidutuse pantvangideks.
Nimelt oleksid Kremli väljapressijad viisakaid väikseid rohelisi mehikesi Balti riikidesse paisates ja tuumamalakaga vibutades ju teinud panuse Euroopa ja USA hirmutamisele ja halvamisele küsimusega: „Kas te olete valmis surema Narva eest?” USA sõjaväelaste sümboolne kohalolek Narva lähedal paiskab mängulaua teistpidi. Nüüd tähendaks esimese viisaka väikese relvastatud mehikese ilmumine Narva alla automaatselt Venemaa Föderatsiooni sattumist sõjajalale Ühendriikidega – see on aga just see, mida Kreml üritab oma väljapressimisega vältida. Nii et 1930. aastatest pärit sakramentaalset küsimust, mille eest tasub surra, ei tuleks täna enam suunata Läänele, vaid hoopis Putinile ja tema lähimatele äripartneritele: „Kas teie olete tõesti valmis surema Narva eest?”10
Paljud vaatlejad, kaasa arvatud siinkirjutaja, arvasid tookord, et see samm kainestab Kremli tulipäid. Ent seda ei juhtunud: lühikese vaikioleku järel alustati psühholoogilist hübriidsõda uue innuga. Moskva demonstreerib nüüd võimekust lõigata läbi Suwałki-Kaunase koridor11, mis ühendab Balti riike maismaad pidi ülejäänud NATOga.
2015. aasta kevadel käivitasid psühholoogilise sõja väga tõsised viisakad väikesed mehed tsiviilrõivas, Venemaa ja Nõukogude luureveteranid. USA-Venemaa Elbe grupi kohtumisel12 esitasid need veteranid, kelle vaim ei vanane kunagi, „nannipunn Obamakesele” kolmest punktist koosneva ultimaatumi. Moskva esimene reegel: „Ärge aidake Ukrainal Krimmi tagasi saada. See on meie … ja me jätame endale õiguse heita tuumapomm, kui te seda kas või proovite.” Teine reegel: „NATO peab hoidma eemale meie „tagaõuest”. Ei mingeid relvi Ukrainale, vastasel juhul teravdame konflikti.” Ja kolmas reegel: „Ärge arvakegi, et me oleme loobunud Eestist, Lätist ja Leedust ainult sellepärast, et NATO on sinna käputäie sõdureid saatnud.”
Nii või teisiti, käputäis Ameerika sõdureid ei peatanud hübriidpealetungi Balti riikide vastu. Selgus hoopis, et Balti riigid võidakse okupeerida, enne kui NATO suudab koondada konfliktipiirkonda piisaval hulgal tavavägesid.
Hiljutine kõhedust tekitavalt realistlik BBC film „WW3: Inside the War Room” näitab meile niisuguse võimaliku konflikti arengut. Heidutus ei toimi ning Moskva vastab Lätit toetavatele NATO tavavägedele tuumalöögiga. Film on ainulaadne selle poolest, et sõjaruumi kogunenud isikud ei ole mitte näitlejad, vaid tuntud endised diplomaadid ja asjatundjad. Põhitegelased on Putini apologeet Sir Tony Brenton (endine Briti saadik Moskvas) ja talle vastanduv Ian Bond (endine Briti saadik Lätis). Mõlemad suudavad oma seisukohta väga veenvalt kaitsta. Ma tunnen mõlemat hästi ja kui nad satuksid tõepoolest sõjaruumi tegelikus konfliktiolukorras, siis nad kindlasti pakuksidki välja täpselt niisuguseid lahendusi, nagu nad tegid seda filmis.
Pokkerimängur ütleb Läänele avalikult näkku: ma kavatsen võita selle hübriidsõja teie vastu ja suruda teid põlvili, isegi kui me kõige poolest teist alla jääme, sest mul on teie ees üks otsustav eelis – mina olen valmis kasutama oma agressiooni korral tuumarelva, teie aga ei ole valmis seda kasutama ka enda kaitsmiseks. Mina olen valmis külmavereliselt tapma sadu ja tuhandeid, võib-olla isegi miljoneid inimesi, teie aga mitte. Sellepärast te taganete ja kapituleerute.
Selliste Krim(m)i-Putinite kohta ei lausu klassikalised tuumastrateegiaõpikud sõnagi, nii et neisse tuleb kirjutada uus lõik. Krim(m)i-Putini heidutus peab olema konkreetselt sihitud ja personaalne:
Kui Venemaa Föderatsioon kasutab NATO liikmesriigile kallale tungides tuumarelva, tuleb vastuseks üheselt ja koheselt piiratud tuumalöögiga hävitada Venemaa kõrgeim poliitiline ja sõjaline juhtkond.
See uus NATO sõjalise doktriini lõik (nimetagem seda artikliks 5A) võib esmapilgul tunduda õõvastav, aga tegelikult on see silmatorkavalt humaanne ja aitaks säästa miljonite inimeste, sealhulgas isegi Forbesi hämarates nimekirjades troonivate hedonistlike Kremli pealike elu. Sõjad algavad ikka siis, kui inimesed ei mõista täiel määral, mida nende otsused toovad kaasa neile endale.
Selge ja ühemõttelise signaalina Kremlile „kõige tõsisema otsustavuse” kohta ei aitaks nõndanimetatud artikkel 5A mitte ainult ära hoida tuumasõda Euroopas, vaid kindlustaks ka selle, et viisakaid väikesi rohelisi mehikesi enam kunagi ei nähta ja Moskva unustab igaveseks selle väljendigi. Kogu kindral Gerassimovi13 kurikuulus hübriidsõja kontseptsioon toetub algusest peale salakavalale petumängule ning on teostatav ainult nurjatuste järjepideva eskaleerimisena alates viisakatest väikestest rohelistest mehikestest naiste ja laste selja taga kuni tuumaväljapressimiseni miljonite inimeste selja taga.
Kui võtta neilt ära tuumaväljapressimise võimalus, variseb kogu Väike-Zachese14 neljanda maailmasõja strateegia kaardimajakesena kokku.
Artikkel 5A oleks Kremli „geopoliitikutele” väga hariva mõjuga. Mina soovitan seda tõsiselt kaaluda NATO käesoleva aasta tippkohtumisel Varssavis.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
______
1 en.wikipedia.org/wiki/Russian_apartment_bombings 2 en.wikipedia.org/wiki/Nikolai_Patrushev 3 Leidub ilmseid paralleele Putini Krimmi-kõne ja Hitleri Sudeedmaa annekteerimise kõne vahel: vt nt www.express.co.uk/news/world/461770/Expert-likens-… 4 See tähendab irredentismi, vt nt www.theguardian.com/world/2014/mar/28/vladimir-put… 5 “Vene maailma” kontseptsiooni kohta vt nt www.nytimes.com/2014/10/14/opinion/glory-to-the-ru… 6 St Putini.
7 St Venemaa sõjaväelasi. Väikeste roheliste mehikeste kohta lähemalt vt anthropoliteia.net/2014/03/31/little-green-men-rus….
8 5. artikkel käsitleb kollektiivset kaitset, vt www.nato.int/cps/en/natohq/topics_110496.htm.
9 Kunagine Briti peaminister, vt en.wikipedia.org/wiki/Neville_Chamberlain.
10 Venekeelne originaal “Неужто вам покой не по карману?” on pärit Bojarski “Musketäride laulust”; selle video ingliskeelsetes subtiitrites kõlab koht järgmiselt: “Can’t you afford some peace for a while?”; vt www.youtube.com/watch?v=hjZvP15bzIc.
11 disween.com/suwalki-61-pl/kaunas-57-lt 12 belfercenter.hks.harvard.edu/project/62/usrussia_i… 13 en.wikipedia.org/wiki/Valery_Gerasimov 14 Putini põlastav hüüdnimi, viitab E. T. A. Hoffmanni muinasjutule “Väike-Zaches”, vt nt de.wikipedia.org/wiki/Klein_Zaches,_genannt_Zinnob….