detsember 14, 2018

Spioonijaht Venemaal: põhjused ja mõju poliitilisele režiimile

TASS/Scanpix
Inter RAO tippjuht Karina Tsurkan vahistatuna ja süüdistatuna spionaažis.
Inter RAO tippjuht Karina Tsurkan vahistatuna ja süüdistatuna spionaažis.

Kord kasvama pandud jõustruktuure on hiljem keeruline ohjeldada.

Sissejuhatus

3. oktoobril 2018. aastal esitas Venemaa president Vladimir Putin Riigiduumale arutamiseks rea parandusi Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksisse ja haldusmenetluse seadusse, mille seas on eriti esile tõstetud kriminaalkoodeksi 282. artikli „Vihkamise või vaenu õhutamine, samuti inimväärikuse alandamine” osaline dekriminaliseerimine.1 Presidendi ettepaneku kohaselt tuleks loobuda kriminaalkaristusest tegude puhul, mis on pandud toime ühekordselt ega kujuta tõsist ohtu riigi põhiseadusliku korra alustele ja julgeolekule.

Viimastel aastatel on kriminaal- ja haldusasju kõige sagedamini algatatud ühismeedia laikimiste, postituste jagamise, kommentaaride või muude publikatsioonide eest. Siseministeeriumi andmeil algatati 2018. aasta esimesel poolaastal 762 asja,2 2017. aastal ühtekokku 1521.3 Ent hoolimata mainitud presidendi eelnõust jäi sama 282. artikli teine pool muutmata. Selle kohaselt on jätkuvalt karistatavad samad kuriteod, kui need on toime pandud „organiseeritud grupi” poolt või „vägivalda või vägivallaga ähvardamist kasutades” või „ametiseisundit ära kasutava isiku” poolt. Septembris sõnas Venemaa ülemkohtu esimees Vjatšeslav Lebedev, et ekstremismiga ühismeedias seotud „asju on tervikuna Venemaal võrreldes muude kategooriatega vähe. Neid on pisut üle 500, aga siiski on viimasel kolmel aastal selgelt näha kasvudünaamikat – kahe aasta eest oli neid 200 ja nüüd juba 500. See tegi meile muret, me korraldasime analüüsi ja võtsime vastu sellise määruse.”4 Jah, olukord teeb tõepoolest muret. Ning see ei ole seotud ainult ühismeediaga. Viimastel aastatel on Venemaa julgeolekuorganisatsioonid kuulutanud välja tõelise nõiajahi „vaenulike riikide spioonidele”. Sihtmärgid ulatuvad eakatest akadeemikutest noorte anarhistideni. Neis viimistletud süüdistustes ja meetodites on tegelikult üsna palju vanamoelist. See on seotud Venemaa keisririigi ja Nõukogude perioodi pärandiga. Seda küll ka uutel lahinguväljadel, nagu suhtlusvõrgustikud ja internet üldisemaltki.

Anarhistlikest „ekstremistidest” teadlastest „spioonideni” – mõned näitejuhtumid

2017.-2018. aastal võttis FSB kinni mitmeid anarhistlike ja antifašistlike rühmituste noori aktiviste. Penzas ja Peterburis tunnistasid seitse noort üles terroristliku rühmituse moodustamise.5 Siis aga kinnitasid nad oma advokaadile, et olid seda teinud piinamise tagajärjel. Neile esitati süüdistus Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi artiklite 205.4 ning 278 ja 279 alusel „terroristliku organisatsiooni organiseerimise ja selles osalemise” ning „kavatsuse eest korraldada rida plahvatusi enne jalgpalli maailmameistrivõistlusi, riigipööre ja luua „anarhistlik riik””.6 „See juhtum näitab, et inimeste kadumised ning korrakaitseorganite fabritseeritud süüdistused ja tunnistuste hankimine piinamise abil ei ole omased ainult Põhja-Kaukaasiale, vaid ka siinsele kandile, Süda-Venemaale,” sõnas inimõiguste organisatsiooni Memorial juhatuse esimees Aleksandr Tšerkassov.7

Üks viimaseid juhtumeid on ühtlasi seotud julgeolekuorganisatsioonide sisseimbumisoperatsioonidega. Uurijate kinnitust mööda tahtsid Uue Suuruse (Новое величие) liikmed haarata Venemaal riigipöördega võimu. Paraku on selle juhtumi üksikasjad üsna segased. Ajalehe Independent  väitel olevat rühmitus McDonald’sis kohtudes leppinud kokku teha revolutsiooni ühismeedias ja lendlehtedega. Politsei vahistas kümme rühmituse liiget märtsis. Väidetavalt olevat rühmitus alustanud revolutsioonilise kampaania eel ka relvatreeningutega. Kuid peamised tõendid on pärit julgeolekutöötajatelt, kes olid võrgustikku sisse imbunud. Vähemalt üks neist etendas märkimisväärset osa rühmituse tegevuse suunamises. Noorte toetajate ja advokaatide sõnul võib julgeolekuteenistuste tegevust pidada ebaseaduslikuks provotseerimiseks. Nende väitel tõukasid just julgeolekutöötajad rühmituse liikmeid suurema sõjakuse suunas.8

Kaitse kinnitab, et kogu organisatsiooni loomise mõtegi kuulub politsei ja föderaalse julgeolekuteenistuse liikmetele. Enne Ruslan D nime kasutanud tegelase ilmumist polnud advokaatide väitel mingit organisatsiooni, oli ainult vestlustuba suhtlusprogrammis Telegram. Selle liikmed arutasid poliitilisi küsimusi ja leppisid kokku ühiseid samme opositsioonilise suhtumise väljendamiseks. Venemaa ajakirjandus andis hiljem teada, et Ruslan D nime all olevat esinenud eriteenistuste töötaja Aleksandr Konstantinov. Kaitseadvokaatide sõnul ei olnud Konstantinov aga ainuke jõuametkondade provokaator. Ühel Uue Suuruse viimastest koosolekutest olevat tekkinud mõte saata organisatsioon sootuks laiali: mõned liikmed väitsid, et ei ole valmis aktiivselt poliitikas osalema.

Selle peale liitus hoopis organisatsiooniga veel kaks korrakaitseorganite esindajat: kriminaalasjade uurija Maksim Rastorgujev ja Rahvuskaardi liige Ruslan Kašapov. Nad osalesid Uue Suuruse koosolekutel ning tegid heli- ja videosalvestusi.

Provokaatorite tarvitamine ekstremismi puudutavate kriminaalasjade algatamiseks on Venemaa julgeolekuorganitel uus komme, sõnas DWle intervjuu andnud Venemaa inimõiguste aktivist Lev Ponomarjov, kes on samuti Uue Suuruse asjaga seotud. Ponomarjovi kinnitust mööda olid sarnased provokatsioonid kunagi NSV Liidu luureteenistuste Tšekaa ja NKVD pärusmaa, nüüd siis on FSB otsustanud need meetodid enda kasuks taas tööle panna.9

2018. aastal on vahistamised eri piirkondades muutunud üha levinumaks. Kinnipeetud viiakse Lefortovo kinnipidamiskeskusse, mida haldab FSB. Kinnipidamise sanktsioneerib Moskva Lefortovo kohus. Avalikkus ja ajakirjandus avastavad uusi „reetureid ja spioone” tihtipeale täiesti juhuslikult, näiteks kuuldes neist ühiskondliku järelevalvekomisjoni liikmete käest, kes ka ise kohtavad neid juhuslikult vanglate seisundit üle vaatamas käies. Kõik juhtumid on salastatud ning süüalustele on määratud uurijatele lojaalne kaitsja. Kui süüdistatu sugulased advokaadi palkavad, on viimasel sageli raskusi isegi oma kaitsealusega kohtuda. Uurimine toimub üha sügavama saladuskatte all. Materjalid on salastatud ja pole võimalik aru saada, milline on selle või teise riigireetmise või spionaažijuhtumi tegelik tõendusmaterjal.

Juuni algul peeti riigireetmises kahtlustatuna kinni 70-aastane Viktor Prozorov. Tema süüasja detaile ei ole avalikustatud, kogu asi on jätkuvalt salastatud. Prozorov ise keeldus viimati isegi suhtlemast inimestega, kes teda kinnipidamiskohas külastasid.10 Mõni päev hiljem peeti FSB uurija Dmitri Krekovi taotlusel spionaažis kahtlustatuna kinni Inter RAO tippjuht Karina Tsurkan. Ta olevat tegutsenud Rumeenia eriteenistuste huvides. Väidetavalt edastanud ta teavet Krimmi ja Donbassi isehakanud vabariikide elektriga varustamise kohta. Tsurkan oma süüd ei tunnista ja kinnitab, et tal puudub üldse ligipääs riigisaladusele. Tsurkan ise seostab enda süüdistamist survestamiskatsetega koostöö tõttu „äärmiselt raskete partneritega” ja „ametkondlike korralduste täitmise” tõttu (täpsustama, millise ametkonna korraldustest jutt käib, ta ei hakanud). „Töö käigus on mulle avaldatud survet, on olnud ähvardusi ja hoiatusi,” sõnas Tsurkan.11 Huvi pakub ehk seegi, et teda oli enne kinnipidamist kolm aastat jälgitud.12

25. juunil võeti riigireetmises kahtlustatuna kinni Venemaa sõjaväe reservkapten Andrei Žukov. Teada on ainult see, et 2012. aastal oli ta olnud tunnistaja sõjaajaloofoorumis avaldatud riigisaladuse puhul algatatud kohtuasjas. Toona algatas FSB kriminaalkoodeksi 283. artikli (riigisaladuse avalikustamine) põhjal kriminaalasja ohvitser Sergei Tšerepanovi suhtes, kes avaldas veebileheküljel ryadovoy.ru salastatud dokumente, millest selgus väeosade paiknemine. Žukov osales samuti aktiivselt interneti diskussioonigruppides ning postitas andmeid kunagiste ja praeguste sõjaväebaaside kohta. Internetifoorumi teiste osaliste arvates võibki praegune juhtum olla seotud tema sõjaajalookirega.13

Samuti vahistati hiljaaegu Antonina Zimina. Ta oli 2016. aastani Kaliningradis tegutseva Balti kultuuride dialoogi keskuse direktor. See keskus korraldab peamiselt näitusi ja konverentse. Samuti oli Zimina sõltumatu ekspert ja 2010. aastal Dmitri Medvedevi korraldusel loodud A. M. Gortšakovi avaliku diplomaatia toetusfondi sõprade klubi liige.14 Tema erialaseks huviks oli Balti riikide Venemaa-poliitika.15 Omajagu irooniliselt oli ta innukalt osalenud Moskva toetatud propagandaprojektides.16

Samal kuul, mil FSB hulga inimesi vahi alla võttis, otsiti läbi ka riikliku kosmoseagentuuri Roskosmos alluvuses tegutsevaid uurimisasutusi kahtluse tõttu, et nende kaudu on lekitatud lääneriikidele salajasi andmeid ülehelikiirusega relvade kohta.17 Lõpuks võetigi 22. juulil kinni masinaehituse teaduslikus keskuurimisinstituudis töötav 74-aastane teadlane Viktor Kudrjavtsev. FSB kinnitusel lekitas Viktor Kudrjavtsev salastatud tehnilist teavet, mida tarvitati ülehelikiirusega relvade (Avangard ja Kinžal) loomisel, von Karmani vedelike dünaamika instituudi vahendusel NATO riikidele, sealhulgas USAle.18 Siinkohal tuleb ära märkida, et õige mitu Venemaa ja Euroopa teadusasutust korraldasid aastail 2011–2013 ühisuuringuid ühe FP7 projekti raames, mida toetati Euroopa Liidu grandiga ja mille oli kinnitanud ka Venemaa valitsus.19 Uurimistulemusi oli ette nähtud kasutada nii tööstuslikes huvides kui ka lennunduses ja kosmosemissioonidel. Viktor Kudrjavtsev oli selle projekti masinaehituse teadusliku keskuurimisinstituudi poolne koordinaator. 2016. aastal oli Vladimir Lapõgin, 76-aastane teadlane, kes muu hulgas oli samas instituudis Kudrjavtsevi ülemus, mõistetud samuti riigireetmise eest seitsmeks aastaks vangi. Kudrjavtsev on süüdistuse tagasi lükanud.20 Süüdistuse järgi saatnud Kudrjavtsev salastatud teavet Belgia instituudi teadlasele Patrick Rambole. RBK väitel peavad uurijad teda instituudi esindajaks, instituut ise aga olevat „NATO struktuur”. Kudrjavtsevi advokaadi Ivan Pavlovi sõnul ei väida luureagentuurid, et Rambo ise oleks spioon, küll aga peab FSB von Karmani vedelike dünaamika instituuti tervikuna vaenlase luureasutuseks. Samal ajal on ühe tõendina Kudrjavtsevi süü kohta esitatud tema e-posti konto rämpsposti kaustast leitud kiri, nagu oleks tema Ameerika elamisluba ehk roheline kaart heaks kiidetud. Pavlovi kinnitusel on see kõige tavalisem meiliviirus.21

Üksikute meeleavaldus eelmise aasta 20. detsembril, mil Venemaal tähistatakse julgeolekuteenistuste sünnipäeva. Endise KGB ja praeguse FSB peakorteri ees Lubjankal kannavad meeleavaldajad loosungit „Palju õnne, timukad“. AP/Scanpix

Veel üks hiljaaegu vahi alla võetud teadlane on 64-aastane Andrei Temirjov. Advokaadi sõnul süüdistati Novotšerkasski teadlast andmete edastamises seadmete kohta, mida ta töötas välja koos ühe Vietnami kraadiõppuriga konstrueerimisbüroos IRIS (Intelligent Robust Integrated Systems). Luureteenistuste kinnitusel saatiski Temirjov andmeid Vietnami. „Aga see on kõik täiesti avalikult kättesaadav, raamatus, mida leidub igas raamatukogus,” sõnab advokaat.22

Tuleb märkida, et viimase aja juhtumeid võiks olla rohkemgi, kui neid avalikkuse eest ei varjataks. Lisaks on nende juhtumitega seotud teabe salastamine muutunud veel põhjalikumaks. Juulikuiste vahistamiste järel ei näe näiteks Moskva kohtute andmebaasis enam nende inimeste nimesid, keda süüdistatakse riigireetmises ja spionaažis.23

Lisaks niisugustele ajakirjandusse jõudvatele vahistamistele leidub selliseidki, mis on tipnenud täieliku absurdiga. Näiteks on algatatud kriminaalasi ekstremismis internetis avaldatud kohtunikke puudutavate tšastuškade kohta24 ning ühismeedias „vihkamise õhutamises ja usklike tunnete solvamises” süüdistatud isik on uurijate ja kohtu otsusega saadetud psühhiaatrilisse ekspertiisi.25

Põhjused ja võimalikud mõjud

Üks põhjusi, miks kõik see toimub, ei peitu niivõrd Venemaa luureteenistuste taaselustumises, kuivõrd 2012. aastal kriminaalkoodeksi 275. artiklisse tehtud muudatuses. Selle järgi ei peeta riigireetmiseks ainult riigisaladuse paljastamist, vaid ka „konsulteerimisteenuse osutamist teise riigi esindajale”. Selle vähese põhjal otsustades, mida on teada 275. artikli põhjal algatatud asjade kohta, ei peagi potentsiaalne kurjategija ilmtingimata teadma riigisaladust või salastatud teavet – piisab sellest, kui suhelda välismaalastega. Riigireetmise juhtumeid iseloomustab üks ühisjoon: enamasti ei saa süüdistatu täielikku kaitset. Sageli kaitsevad neid riigi määratud advokaadid, kes pahatihti pooldavad rohkem süüdistajaid ja kallutavad süüaluseid end süüdi tunnistama. Advokaadid ja kunagised kaitsjad, kes on tegelenud 275. artikli süüdistustega, olid agentuuriga Meduza vesteldes kindlad, et spionaažijuhtumite arv majanduskriisidest ja kohalikest konfliktidest üle külvatud „segadusteajal” kahtlemata ainult kasvab. Riigireetmise süüasjade järsk tõus algas Venemaal 1990. aastate lõpul.26

Teadlaste kaitsmise ühiskondliku komitee sekretäri Ernst Tšornõi sõnul on praegune reeturite ja spioonide jälitamise laine seotud Venemaa ning Lääne ja Ühendriikide rahvusvaheliste suhete pingestumisega. Julgeolekuorganisatsioonidel on selles küll ka oma huvid mängus: „FSB ja uurijate motiivid on reeglina omakasupüüdlikud: niisugused juhtumid tagavad neile kõrgema auastme, autasud … Inimesed annavad endast parima, mõistes, et neid juhtumeid ei saa lahata õieti keegi – kõik protsessid on suletud.”27

Tšornõi rõhutab, et praegune jälitamislaine sarnaneb igas mõttes kõigi varasematega. Esines küll teatav paus. Aga isegi selle pausi ajal võeti kinni mitu teadlast, näiteks Afanasjev, Bobõšev, Lapõgin. Viimane oli mäletatavasti samast asutusest Kudrjavtseviga. Teda süüdistati algoritmi avaldamises, mida sai tarvitada mitmesuguste näitajate väljaarvutamiseks teatavate võrrandite alusel. Sõnaga, asi, mida kogu maailmas tehakse aastaid, millest kirjutatakse teadusajakirjades. „Möödunud aastal võisime kolleegidega täheldada vaikust – statistika põhjal oli riigireetmise süüdistusega üpris vähe vahistamisi ja süüdimõistmisi,” sõnab „Komanda 29” advokaat Ivan Pavlov. „Selgus, et see oli vaikus enne tormi. Võib-olla jõudsid organitesse uued inimesed, kes mõtlesid: „Ehh, küll me nüüd alles hakkame reetureid ja spioone paljastama.” Ja hakkasidki.”28

Teine probleem seisneb julgeolekuasutuste osakaalu suurenemises viimastel aastatel. 1999. aastast peale on julgeolekuasutuste esindajate osakaal kõrgemates poliitilistes ametites aina kasvanud. Nad on endaga kaasa võtnud julgeolekualase mõtteviisi ja sellise ohtude tajumise ja hindamise süsteemi, mille omandasid teenistuse ajal Nõukogude Liidu julgeolekuasutustes. Nii on see mõtteviis tasapisi hakanud Venemaa eliidi seas domineerima. Lisaks on süvenev vastasseis Läänega ja režiimi julgeoleku tagamise vajadus samuti suurendanud julgeolekuasutuste tähtsust nii sise- kui ka välispoliitikas. Venemaa teadlase Vladislav Inozemtsevi hinnangul ulatub jõuametkondade esindajate arv ligikaudu kolme miljonini.29 Režiimi julgeolekumured ning paljude poliitilise eliidi esindajate julgeolekutaust on tinginud julgeolekuasutuste tegevuse hoogustumise Venemaa elus tervikuna. Ent julgeolekuasutuste nii suur osalemine riigi elus võib mõjutada ka poliitilise režiimi enda tulevikku. Venemaa on pidanud seda kogema juba tsaari- ja Nõukogude võimu ajal. Tsaarivõim tugevdas julgeolekuasutusi korra säilitamiseks, võimalike pärisorjade mässude, majanduslike ja sotsiaalsete puuduste, hiljem ka revolutsioonilise liikumise vaigistamiseks. Kõige teravamalt avaldus see 19.-20. sajandi vahetusel. Sellistes tingimustes „tuli õigustraditsiooni ja kohtute alaareng”, nagu kirjutab Richard Pipes, „loomulikult bürokraatiale väga kasuks”. Mõned Venemaa konservatiivsemad juristid pooldasid isegi siiralt kohtu- ja täidesaatva võimu tihedaid sidemeid. Üks neist, professor Nikolai Korkunov, töötas välja Venemaa õigussüsteemi raamistiku, mille kohaselt õiguse roll Venemaal ei olnud niivõrd õigluse tagamise, kuivõrd korra alalhoidmine.30

Vene teadlase Zaiontškovski sõnul „seisnes paradoks selles, et üksikisiku õiguste lakkamatu piiramine riikliku julgeoleku nimel ei tugevdanud krooni võimu: mitte kroon ei saanud sellest tulu, vaid bürokraatia ja politsei, kellele tuli anda aina vabamaid käsi võitluseks revolutsioonilise liikumisega”. Ta lisab: „Olukorra absurdsus seisis tõigas, et probleemi ulatus ei olnud kuidagi proportsioonis meetmetega, mida selle lahendamiseks võeti.”31 Enamlased, kes politseiriigi uuesti üles ehitasid, pidasid seda kahtlemata sama erakorraliseks ja ajutiseks lahenduseks, nagu oli omal ajal pidanud keisririigi valitsus. Nad võtsid üle ja arendasid edasi vana režiimi tagurlikke meetmeid. „Ent eelkäijatega sama saatus langes osaks ka kommunistide repressiivsetele meetmetele: pidevas uuendamises hakkas vägivalla valimatu rakendamine tasapisi varju jätma kogu seda korda, mida need pidanuksid kaitsma.”32

Richard Pipes kirjutas 1974. aastal, et „kui nad oleksid lugenud rohkem ajalugu ja vähem poleemilisi kirjutisi, oleksid enamlaste juhid võinud olla paremini valmis seda tulemust ette nägema”. „Juba mõtet, et poliitikat saab isoleerida elu enda keerdkäikudest ja monopoliseerida kas grupi või ideoloogia poolt,” kirjutas Pipes, „on tänapäevase elu tingimustes võimatu ellu viia.” „Kõik valitsused, kes ometi sellise mõtte külge kinni jäävad, peavad andma aina laiemaid volitusi oma politseiaparaadile, mille ohvriks nad viimaks ise langevad,” leiab Pipes kokkuvõtteks.33

Pipesi seisukohad on aktuaalsed ka tänasel Venemaal. Vaevalt saaks väita, et president Putin, kes teadaolevalt on väga innukas ajalooraamatute lugeja, ei mõistaks raskusi, mida toob kaasa julgeolekuasutuste osatähtsuse kasv riigi ja ühiskonna elus. Tõepoolest, ta püüab luua tasakaalu poliitilise eliidi ridades ja täita vahendaja ülesandeid riigiorganite, kaasa arvatud julgeolekuorganite konfliktide korral. Kuid probleem selles seisabki, et julgeolekuteenistuste osalemine Venemaa elus ja režiimi julgeoleku tagamises on (osaliselt Putini enda tõttu) nii üüratu, et seda on sisuliselt võimatu kahandada. Kui poliitiline võim peaks selle peale välja minema, võrduks see iseendale jalga tulistamisega. Teiselt poolt ei suuda isegi mitte kõige võimekam julgeolekuteenistus päästa poliitilist režiimi ja selle eluiga pikendada erakorralistes oludes, kui rahva enamus tahab vankumatult midagi muud. Venemaa lähiajalugu, eriti 1991. aasta augustiputš, tõendab seda vaieldamatu selgusega. KGB erukindralleitnandi Nikolai Leonovi sõnul, kes 1991. aastal töötas organisatsiooni analüütilise valitsuse ülema ametikohal, ei kaitsenud KGB töötajad augustiputši ajal Nõukogude Liitu seepärast, et nad teadsid, et kogu maa rahvas on režiimi vastu. KGBl oli võimalik tegutseda, aga nad ei teinud seda. Ainuüksi Moskvas viibis 60 000 relvastatud KGB töötajat, aga nad ei lahkunud 21. augustil kasarmust ega kontorist.34

Kokkuvõtteks võib öelda, et niisugused tingimused ei mõjuta üksi Venemaa praegust poliitilist süsteemi, vaid võivad avaldada mõju ka selle tulevikule. Venemaa julgeolekuasutuste sisseimbumise ulatus avaldab üüratut mõju praegusele poliitikale, aga see võib tuntavalt mõjutada ka Putini-järgset Venemaa poliitilist eliiti.

David Galula on öelnud, et „Tsaari-Venemaal õnnestus ohrankal enamlaste parteisse sisse imbuda nii ulatuslikult ja nii suure tuhinaga, et mõnikord on otse raske öelda, kas agendid tegutsesid agendina või enamlasena.” „Ohranka korraldatud provokatsiooniga mõrvati üks suurvürst. Kui võidukad enamlased ohranka toimikud kätte said, avastas Lenin, et mõnedki tema usaldusväärsemad seltsimehed olid olnud tsaaripolitsei palgal.”35

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

______

1 Eelnõu nr 558345-7 “О внесении изменения в статью 282 Уголовного кодекса Российской Федерации”, 3. oktoobril 2018, sozd.parliament.gov.ru/bill/558345-7

2 Venemaa Föderatsiooni siseministeerium. Краткая характеристика состояния преступности в Российской Федерации за январь – июнь 2018 года, 20. juulil 2018, xn--b1aew.xn--p1ai/reports/item/13802869

3 Venemaa Föderatsiooni siseministeerium. Состояние преступности в Российской Федерации за январь – декабрь 2017 года, 19. jaanuaril 2018, xn--b1aew.xn--p1ai/reports/item/12167987

4 Глава ВС РФ: разъяснения пленума были даны из-за роста числа уголовных дел за репосты. TASS, 25. septembril 2018, tass.ru/obschestvo/5600390

5 В Петербурге арестован анархист, которого ФСБ подозревает в терроризме. Rosbalt, 25. jaanuaril 2018, www.rosbalt.ru/piter/2018/01/25/1677256.html; Эдуард Бурмистров. ФСБ засекретило дело анархистов о госперевороте. Что об этом известно. MBH media, 31. jaanuaril 2018, mbk.sobchakprotivvseh.ru/suzhet/fsb-zasekretilo-de… [lehekülg on praeguseks eemaldatud, koopiat saab näha Google’i puhvris webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:NSCf…].

6 Татьяна Афанасьева, Republic узнал подробности дела петербургских антифашистов –Republic, 31. jaanuaril 2018, republic.ru/posts/89248

7 Юлия Вишневецкая, Правозащитники рассказали о пытках ФСБ в «деле анархистов“ – DW, 15.veebruaril 2018, www.dw.com/ru/правозащитники-рас…

8 Oliver Carroll, March of Mothers: Protests against controversial prolonged detention of young anti-Putin “revolutionaries” – Independent, 15. augustil 2018, www.independent.co.uk/news/world/europe/russia-ral…

9 Никита Баталов, «Новое величие»: как силовики используют провокаторов для возбуждения дел – DW, 20. augustil 2018, www.dw.com/ru/новое-величие-как-с… 10 В Москве арестовали обвиняемого в госизмене – RIA Novosti, 4.juunil 2018, ria.ru/incidents/20180604/1522018360.html

10 В Москве арестовали обвиняемого в госизмене – RIA Novosti, 4.juunil 2018, ria.ru/incidents/20180604/1522018360.html

11 Георгий Тадтаев, Алина Фадеева. Обвиненная в шпионаже Цуркан заявила об отсутствии допуска к гостайне – RBK, 13. augustil 2018, www.rbc.ru/society/13/08/2018/5b715dac9a7947594af4…

12 Алина Фадеева, Три года в разработке: почему ФСБ так долго следила за Цуркан – RBK, 3. juulil 2018, www.rbc.ru/business/03/07/2018/5b39f1aa9a794774210…

13 Дмитрий Серков, Жуков попал в военную историю – RBK, 6. juulil 2018, www.rbc.ru/newspaper/2018/07/06/5b3e01419a7947f412…

14 Фонд поддержки публичной дипломатии им. А.М. Горчакова, gorchakovfund.ru/person/633/

15 Татьяна Рязапова, Елена Черненко. Балтийский диалог спецслужб – Kommersant, 24. juulil 2018, www.kommersant.ru/doc/3694945

16 Жительницу Калининграда заподозрили в госизмене. Что о ней известно? – BBC, 19. juulil 2018, www.bbc.com/russian/news-44888864

17 Иван Сафронов, ФСБ услышала утечку гиперзвука. Обыски по делу о госизмене проводятся в Королеве и Москве – Kommersant, 20. juulil 2018, www.kommersant.ru/doc/3690575?tg

18 Юрий Сюн, Иван Синергиев, Ученый изменил с бельгийским институтом – Kommersant, 3. augustil 2018, www.kommersant.ru/doc/3702851

19 SPA.2010.3.2-04 – EU-Russia Cooperation for Strengthening Space Foundations (SICA), cordis.europa.eu/project/rcn/99134_en.html

20 Маргарита Алехина, Юлия Лымарь, Грант стал госизменой: как ученого обвинили в передаче секретов Бельгии – RBK, 2. augustil 2018, www.rbc.ru/society/02/08/2018/5b62d1cc9a7947410d61…

21 Маргарита Алехина, Инна Сидоркова, Евгений Пудовкин, Письма в НАТО: как ФСБ сочла институт в Бельгии «шпионской организацией» – RBK, 17. septembril 2018, www.rbc.ru/society/17/09/2018/5b9fbe849a794720ccb0…

22 Стали известны новые подробности ареста 64-летнего ученого из Новочеркасска Алексея Темирева – Ehho Moskvõ, 30. juulil 2018, echo.msk.ru/news/2249316-echo.html

23 База судов Москвы перестанет отображать фамилии обвиняемых в госизмене и шпионаже – TASS, 21. juulil 2018, tass.ru/obschestvo/5392934?utm_source=twitter.com&…

24 Сергей Петунин, Жительницу Саратова заподозрили в экстремизме за частушки о судьях – Kommersant, 4. septembril 2018, www.kommersant.ru/doc/3732073

25 Суд отправил на психиатрическую экспертизу в стационар жителя Барнаула, обвиняемого в экстремизме за мем с патриархом – Meduza, 1. septembril 2018, meduza.io/news/2018/09/01/sud-otpravil-na-psihiatr…

26 Вера Челищева, Полезно для карьеры. Почему в России все чаще преследуют за государственную измену – Meduza, 4. veebruaril 2016, meduza.io/feature/2016/02/04/polezno-dlya-kariery

27 Вера Челищева, «Люди стараются изо всех сил». В России — очередная кампания по борьбе с изменниками и шпионами – Novaja Gazeta, 28. juulil 2018, www.novayagazeta.ru/articles/2018/07/28/77321-lyud…

28 Samas.

29 Владислав Иноземцев, Современную Россию реформировать невозможно – Sobesednik, 13. septembril 2018, sobesednik.ru/politika/20180911-sovremennuyu-rossi…

30 Н. М. Коркунов, Русское государственное право, Peterburi, 1909, I kd, lk 215-222, tsiteeritud: Pipes, lk 290.

31 П. А. Зайончковский, Кризис самодержавия на рубеже 1870-1880-х годов, Moskva, 1964, lk 182, tsiteeritud: Pipes, lk 307.

32 Richard Pipes, Russia under the old regime, New York, 1974, lk 318.

33 Samas.

34 Игорь Латунский. Почему КГБ не спас СССР – Versija, 20. augustil 2018, versia.ru/v-avguste-91-go-po-moskve-xodili-60-tysy…

35 David Galula, Counterinsurgency warfare : theory and practice. London, 2006 (esmatr 1964), lk 35.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: