november 15, 2018

Elu pärast INF-lepingut

Trumpi administratsioon uurib võimalust tuua Euroopasse taas USA maismaalt startivad tuumaraketid.

20. oktoobril 2018. aastal andis USA president Donald Trump teada, et Ühendriikidel on kavas lahti ütelda keskmaa tuumarelvastuse likvideerimise lepingust, mida tuntakse rohkem lühendi INF all. 1987. aastal sõlmisid president Ronald Reagan ja Nõukogude Liidu juht Mihhail Gorbatšov lepingu, mis keelustas 500–5500 kilomeetrise tegevusraadiusega rakettide väljatöötamise ja kasutamise. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, on Trumpi administratsioon valmis keerama selja ajaloolisele, aga aegunud lepingule. INF-leping sündis külma sõja lõpu eel, mil Ühendriikidel ja Nõukogude Liidul oli oma aja kohta võimekaid keskmaarakette rohkem kui ühelgi teisel riigil.

Sealtpeale on aga kümned riigid, kaasa arvatud mõnedki potentsiaalsed USA vastased, võtnud kasutusele INF-lepinguga määratletud tegevusraadiusega rakette. Üldisemaltki on maailm viimase kolmekümne aastaga nii palju arenenud, et lepingul pole enam sellist tähtsust nagu omal ajal. Venemaa Föderatsiooni korduvad lepingu rikkumised, teiste riikide, millest mõnedki on USA ja tema liitlaste suhtes vaenulikud, raketivõime tuntav edenemine ning kaitsetehnika arenemine on muutnud INF-lepingu senisest vähemoluliseks. Riikliku julgeoleku nõunik John Bolton märkis igati õigustatult, et leping ei vastanud enam tegelikult „uuele strateegilisele reaalsusele” ning kujutas endast „kahepoolset lepingut mitmepoolses ballistiliste rakettide maailmas”.

Hääbumise suunas

INF oli esimene relvastuskontrolli leping, mis keelustas terve tuumalöögivahendite klassi. Leping keelas maismaalt – aga mitte laevadelt või lennukitelt – välja tulistavate rakettide, lendasid nad siis ballistilist trajektoori mööda või tiibrakettidena nagu lennukid, tootmise, katselennud ja relvastusse võtmise, kui nende lennukaugus jäi vahemikku 500 kuni 5500 kilomeetrit. Kõiki rakette, mis olid võimelised lendama kaugemale, käsitleti mandritevaheliste ballistiliste rakettidena (MBR).

See leping tegi lõpu tõsisele kriisile, mis oli alanud sellest, kui Nõukogude Liit hakkas moderniseerima Euroopasse paigutatud SS-20 (NSV Liidu tähistuses RSD-10 Pioner) tuumarakette. Carteri ja Reagani administratsioonid võtsid selle peale tarvitusele „kaherajalise” poliitika, suurendades ühelt poolt USA keskmaa ballistiliste rakettide Pershing II arvu Euroopas ja tuues siia ka uusi maismaalt startivaid tiibrakette (ametlik tähis BGM-109G) ning asudes samal ajal pidama Nõukogude Liiduga läbirääkimisi nende süsteemide piiramiseks.

Paljude vaatlejate ja isegi Nõukogude ja USA valitsuse liikmete hämmastuseks tõid läbirääkimised kaasa lepingu sõlmimise, mis likvideeris kõik keskmaa tuumaraketisüsteemid kogu maailmas (st ka väljaspool Euroopat). Ühtekokku tähendas INF-leping ligikaudu 2500 Nõukogude ja USA raketi ja stardiseadeldise hävitamist. Ehkki Nõukogude Liit kadus maailmakaardilt 1991. aasta lõpul, võttis Venemaa Föderatsioon – ühes teiste endiste liiduvabariikidega (Valgevene, Kasahstan ja Ukraina), kes olid saanud NSV Liidult pärandiks INF-lepingu alla kuuluva tegevuskaugusega süsteeme – Nõukogude Liidu lepingulised kohustused enda kanda.

Viimastel aastatel on aga Venemaa ja Ühendriigid teineteist süüdistanud INF-lepingu rikkumises. Nii Obama kui ka Trumpi administratsioon on leidnud, et Moskva on projekteerinud, välja töötanud ja kasutusele võtnud mobiilse maismaalt startiva tiibraketi Novator 9M729 (NATO tähistuses SSC-8), mille tegevusraadius ulatub lepinguga keelatud vahemikku. Mõlemad administratsioonid on üritanud sundida Venemaad lepingust kinni pidama kahepoolsete diplomaatiliste vahendite, sõjaliste vastumeetmete ja muude abinõudega. USA 2018. aasta tuumaseisundi ülevaade kõneles integreeritud strateegiast lepingu värskendamiseks, mis hõlmas diplomaatilisi meetmeid, näiteks lepingus ette nähtud erikontrollkomisjoni rakendamist, mis pidigi tegelema võimalike rikkumiste lahendamisega, nende Venemaa firmade suhtes sanktsioonide kehtestamist, mis on seotud lepingus keelatud rakettide ehitamisega, ning sõjaliste vastumeetmete väljaselgitamist ja väljatöötamist (kaasa arvatud tavalised maismaalt startivad keskmaaraketid).

Kongress on mõlemat administratsiooni survestanud astuma otsustavalt Venemaa lepingurikkumise vastu. Näiteks 2019. aasta riigikaitse rakendusseadus kohustab täidesaatvat võimu nii kontrollima Venemaa kinnipidamist lepingust kui ka hindama USA huvi lepingu kehtivuse säilitamise suhtes. 2014. aastast peale on kõik riigidepartemangu relvastuskontrolli, relvastuse leviku tõkestamise ning desarmeerimislepingute ja -kohustuste aastaaruanded ära maininud, et Venemaa ei täida INF-lepinguga võetud kohustusi. INF-lepingu rikkumise karistamiseks on kaubandusministeerium kehtestanud sanktsioonid Venemaa ettevõtete vastu, mis osalevad raketi 9M729 tootmises.

NATO on olnud USA hinnangutega ühel meelel. Näiteks 2018. aasta juuli Brüsseli tippkohtumise kommünikee sisaldas sellel teemal pikka lõiku, milles kurdeti, et „paljude aastate jooksul avaldunud käitumismuster ja informatsioon on tekitanud ulatuslikke kahtlusi Venemaa kohustuste täitmise kohta. Liitlased usuvad, et kuivõrd Venemaa ei ole andnud usaldusväärset vastust selle uue raketi kohta, siis on kõige usutavam hinnang, et Venemaa rikub lepingut.” Nii Obama kui ka Trumpi administratsioon on kutsunud kokku erikontrollkomisjoni istungi, mis lepingu XIII artikli kohaselt on mehhanism, mille abil lepingupooled saavad lahendada lepingu täitmisega seotud küsimusi.

USA riikliku julgeoleku nõunik John Bolton ja Vene välisminister Sergei Lavrov Moskvas. Bolton võeti vastu vaatamata sellele, et paar päeva varem oli USA lahti öelnud INF-lepingust. EPA/Scanpix

Pärast seda, kui Washington oli Venemaad avalikult süüdistanud lepingu rikkumises, asus Moskva kätte maksma. Venemaa valitsus süüdistas omakorda Ühendriike lepingu mittetäitmises, mille näiteks toodi raketikaitsesüsteemi paigaldamine Rumeeniasse ja Poolasse. Ehkki need on varustatud mereväe standardraketi 3 relvastamata versiooniga, mida toetab mereväe täiustatud Aegis-radari maismaaversioon, kinnitab Moskva, et Ühendriigid võivad Aegis Ashore platvormid hõlpsasti muuta selliseks, mille abil rünnata rakettidega Venemaa territooriumit. Samuti on Venemaa ametiisikud väljendanud muret, et Ühendriigid on kasutanud keskmaarakette USA raketitõrjesüsteemi püüdurite sihtmärgina ja et mõned USA pikamaa mehitamata õhukid võivad rünnata samasuguseid sihtmärke nagu keskmaaraketid (niisuguseid ründedroone lepingu sõlmimise ajal veel kuigi laialdaselt ei tarvitatud).

Moskva manööverdamine

USA lepingust lahtiütlemise otsus, millest andis hiljutisel Moskva külastusel teada riikliku julgeoleku nõunik John Bolton, ei vapustanud kuigi palju Venemaa valitsust ega sundinud neid ette võtma uusi pingutusi lepingu täitmiseks. Venemaa ametiisikud sõnasid, et USA otsus – mida kritiseeris samuti Venemaa ajakirjandus – muudab neid murelikuks, aga nad ei tühistanud Boltoni kohtumisi Putini ega teiste kõrgemate ametiisikutega. Varem on Venemaa eksperdid lepingut rünnanud selle väidetava ebasoodsuse tõttu Venemaale, kuigi piirangud kehtivad mõlemale poolele. Nad on eriti esile tõstnud tõika, et kui Ühendriike ümbritsevad sõbralikud riigid, siis Venemaa asub tuntavalt ebasõbralikumas naabruskonnas. Lisaks on nad olnud arvamusel, et kui Ühendriigid saavad oma sõjalisi vajadusi rahuldada rakette välja tulistada suutva võimsa laevastiku abil, siis Venemaa sõjavägi vajab võimalust paigutada raketid mobiilsetele stardiseadeldistele, mis saaksid vabalt ringi liikuda Venemaa tohututel avarustel. Igatahes on Venemaa valitsuse sisuline reaktsioon Boltoni teadaandele olnud, et Moskva tuleb toime ka INF-lepinguta, eriti kui Washington võtab enda peale selle „tapmise” süü.

INF-lepinguga hõlmatud rakettide olemasolu on Venemaale sõjaliselt tulus, andes näiteks võimaluse rünnata Euroopa ja Aasia sihtmärke ilma eriti palju vastase õhu- ja meretõrjevõime peale mõtlemata või võtta sihikule mõned niisugused sihtmärgid, mis muidu nõuaksid strateegiliste või merelt või õhust startivate rakettide kasutamist, mida Venemaal on aga piiratud hulgal. Tuumarelva tarvitamise läve alandades saavad Venemaa sõjaväe juhid ühtlasi paremini kontrolli all hoida tuumapingestamise dünaamikat ja vajaduse korral pingetustada konflikti, mis võiks eskaleeruda suuremaks tuumakokkupõrkeks. Venemaa „eskaleerimine deeskaleerimiseks” doktriin, mis näeb ette väikese võimsusega tuumarelva pruukimist tavapärases konfliktis, tekitab NATOle poliitilise dilemma. Allianss võib langetada otsuse reageerida Venemaa võimele sümmeetriliselt ning võtta heidutuseks taas kasutusele väikese võimsusega tuumarelva. Kuid see võimalus on äärmiselt ebapopulaarne nii NATO liitlaste ja nende Euroopa partnerite kui ka laiema avalikkuse seas, kus uue tuumavõime kasutusele võtmist ülima tõenäosusega hinnataks negatiivses valguses. Nii juhtus juba INF-lepinguga kaetud Ühendriikide rakettide paigutamisel Euroopasse 1980. aastate algul, mis tõi kaasa võimsad avalikud protestid ja USA liitlaste ühepoolsed kokkuleppevõimaluste otsingud NSV Liiduga. Mobiilsemate rakettide olemasolu parandab ühtlasi Venemaa heidutusvõimet NATO suhtes, sest rakettide suur arv ning teadmata ja pidevalt muutuv asukoht süvendab kahtlusi USA ründevõime suhtes.

Kuid Venemaa INF-lepingu rikkumise taga oli tõenäoliselt ka soov lõhestada NATOt, hirmutada liitlasi, nõrgestada NATO ja USA usaldusväärsust, lükata süü lepingu hülgamise eest Washingtonile, hankida mõjutusvahendeid läbirääkimisteks Läänega ning veel mõnedki mittesõjalised kaalutlused. Venemaa poliitikakujundajad kindlasti arvestasid teatavate propagandavõitudega, kui sunnivad just Washingtoni lepingust lahti ütlema. Venemaa ajakirjandus toonitab, kuidas Trumpi administratsioon on järjepanu selja keeranud liberaalse rahvusvahelise korra tugisammastele, nende seas INF-lepingule, Vaikse ookeani ülesele partnerlusele, Pariisi kliimaleppele ning ühisele laiaulatuslikule tegevuskavale (JCPOA ehk Iraani tuumalepe).

See otsus on tõepoolest olnud ebapopulaarne nii välisriikides kui ka Ühendriikide enda relvastuskontrolli kogukonnas. Trumpi administratsiooni otsuse kriitikud peavad lepingut praegu igast küljest mureneva Euroopa relvastuskontrolli arhitektuuri üheks olulisemaks tugisambaks. Lisaks levib mure, et INF-lepinguta on ka uue START-lepingu alalhoidmine tunduvalt raskem. Kui näiteks riigid saavad kasutusele võtta raketid, mille ametlik tegevusraadius on 5500 kilomeetrit, lubab see neil tegelikult mööda minna piirangutest ja luua kanderakette, mille tegevuskaugust saab suurendada mandritevaheliseks kas kandevõimet vähendades või mõnel muul moel. Samuti on nad pidanud Valge Maja otsust järjekordseks näiteks üldisest põlgusest rahvusvaheliste lepingute vastu, põhjendamatust lembusest tuumarelva suhtes ning kalduvusest astuda ühepoolseid samme ilma piisavalt USA sõprade ja liitlaste arvamustele ja huvidele tähelepanu osutamata.

Mitmed tuumaeksperdid on märkinud, et Venemaa, kes on välja töötanud, katsetanud ja kasutusele võtnud vähemalt ühe tänapäevase INF-lepinguga kaetud vahemikus maismaalt startiva raketi, on lepingu piirangute kadumise korral märksa paremas olukorras kui Ühendriigid, kelle tuumajõudude planeerimisel ja kaasajastamisel on seni eeldatud INF-lepingu edasikehtimist. Lõpetuseks väidavad nad sedagi, et Ühendriigid ei vaja maismaalt startivate INF-lepinguga kaetud rakettide paigutamist Euroopasse, kuna USA suudab tabada Venemaa sihtmärke ka teiste, lepinguga igati kooskõlas olevate relvasüsteemidega.

USA valikud: mida teha?

Trumpi administratsioon uurib võimalust tuua Euroopasse taas USA maismaalt startivad tuumaraketid, aga see tekitab põhimõttelise dilemma. Lääne-Euroopa riigid, kes 1980. aastatel majutasid USA keskmaarakette – Suurbritannia, Saksamaa, Belgia, Itaalia ja Holland –, on seni ilmutanud üpris vähe indu seda uuesti teha. Mõned Venemaale lähemal asuvad riigid võivad Venemaa sõjalist ohtu peljates taotleda nende relvasüsteemide majutamist, kuid USA ründevõimega rakettide paigutamine mõnda Venemaa naaberriiki muudaks need äärmiselt ohustatuks Venemaa ennetava löögi suhtes juba asukoha ja Venemaa ilmse soovi tõttu lüüa need rivist välja enne, kui neid tema enda vastu kasutataks.

Samal ajal USA raketid allveelaevadel ja lennukitel on märksa vähem tabatavad ja palju rohkem destabiliseerivad oma liikuvuse ja hõlpsa varjamise tõttu. INF-leping ei piira kuidagi Venemaa ega USA merelt või õhust startivate keskmaa raketisüsteemide arvu. Ühendriikidel on sellised keskmaaraketid relvastuses olnud aastakümneid, Venemaa on näidanud oma uusi võimeid selles vallas Süürias, eriti just rakette Kaspia merel liikuvatelt sõjalaevadelt välja tulistades. Nii maismaal kui merel baseeruva raketikaitse edendamine Euroopas ja Aasias võib pakkuda lisavõimalusi, mis nullivad Venemaa võimaliku sõjalise boonuse INF-lepinguga hõlmatud rakettide tarvitamisel.

USA relvastuskontrolli murede leevendamiseks, mis võivad osutuda äsjaste valimistulemuste valguses Kongressis senisest märksa tõsisemaks, võiks Trumpi administratsioon kinnitada, et kaalub 2010. aasta uue START-lepingu pikendamist – lepingu enda kohaselt pikeneb see vastastikusel nõusolekul veel viieks aastaks. Washington võiks uurida, kas Moskva on nõus seda lepingut, mida erinevalt INF-lepingust Ühendriikide kinnitusel mõlemad pooled rikkumisteta täidavad, muutma nii, et see hõlmaks nii INF-lepinguga kaetud kui ka pikamaa maismaalt startivaid rakette. Teisisõnu, Venemaa ja Ühendriigid saaksid mõlemad võimaluse tarvitusele võtta rohkem või vähem INF-lepinguga hõlmatud vahemikku jäävaid süsteeme tingimusel, et ründesüsteemide koguarv jääb allapoole muudetud lepingus sätestatut. See lubaks reaalselt seada piiranguid Moskva uutele keskmaarakettidele, ilma et Venemaa peaks ametlikult tunnistama, et on INF-lepingut rikkunud.

Mõningate Euroopas USA lepingust lahtiütlemise otsuse pärast levinud murede leevendamiseks võiks Washington samuti tugevdada NATO kaudu survet Venemaale kärpida viimase suurt lühimaa (alla 500 kilomeetri) tuumarelvade arsenali. Venemaal on neid nõndanimetatud taktikalisi või mittestrateegilisi tuumarelvi tuntavalt rohkem kui NATOl. Ükski relvastuskontrolli leping ei ole neid kunagi puudutanud, aga kui pidada silmas võimalikku kasutamist sõjalise kokkupõrke puhul, siis peitub neis ohtlik, tuumasõjani viia võiv potentsiaal.

Aasia uus raketiajastu

Ehkki INF-leping on ajalooliselt seotud Euroopa probleemidega, paikneb piirkond, mida mõnedki Pentagoni plaanijad peavad silmas USA maismaalt startivate INF-lepinguga hõlmatud vahemikus rakettide kasutusele võtmisel, hoopis Ida-Aasias. Hetkel kujutab Ida-Aasias kõige vahetumat sõjalist ohtu Põhja-Korea, kuid nii Lõuna-Korea kui ka USA maavägi on võimelised tabama Korea poolsaare sihtmärke nii lühimaarakettide kui ka suurtükkide, lennukite ja muude vahenditega. Millest tuleneb, et Aasias süvendab USA huvi INF-lepinguga hõlmatud vahemikus relvade vastu eelkõige hoopis Hiina.

Erinevalt Venemaast ja USAst on Hiina Rahvavabastusarmee (RVA) saanud keskmaarakettide tehnoloogiat arendada ilma igasuguste piiranguteta. Suur osa RVA ballistilistest rakettidest ongi just sellised keskmaaraketid, mis INF-lepingu kohaselt on keelatud. Osa neist on suunatud Taiwanile, Jaapanile ja Indiale, kuid RVA on samuti äärmiselt jõuliselt tugevdanud oma juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamise (A2AD) võimet USA mereväe suhtes, paigutades maismaalt startivate rakettide laskeseadeldisi Lõuna-Hiina mere nõueldavatele saartele ja vaidlusalustele territooriumidele. Nende eeldatavasse tegevusraadiusse jääb õige palju USA baase ja operatsioonipiirkondi.

Ühendriigid samal ajal peavad RVA kaitse läbistamiseks tuginema stardiseadeldistele laevadel, allveelaevadel ja lennukitel. See on muutunud aina keerulisemaks, kuna Hiina sõjaväe õhu- ja merekaitse on üha paranenud. Maismaal baseeruvate pikamaa ründesüsteemide puudumise tõttu Aasias sõltuvad Ühendriigid nende relvade puhul suhteliselt vähesest hulgast mitmeotstarbelistest lennukitest ja laevadest. Nende platvormide kandevõime on piiratud, ülesannete hulk aga suur. Ühendriigid võiksid samal ajal paigutada märksa enam rakette maismaale, näiteks mobiilse maaväena, mis võiksid võtta sihikule Korea, Jaapani ja muudki murekohad. Samuti tuleks iga raketi paigutamine maismaale märkimisväärselt odavam kui paigutamine lennukile või laevale. Mobiilne maismaal baseeruv raketivägi lisaks Pentagoni rakettidele lennukitel ja laevadel raskendaks omajagu Hiina sõjaliste plaanijate tööd. Neil oleks äärmiselt raske ette näha, millal ja kuhu võivad ilmuda uued raketid.

Ent maismaal baseeruvaid jõude on ühtlasi kergem rünnata kui mobiilseid platvorme. Omaette probleem seisneb selles, millise riigi territooriumile need süsteemid paigutataks. Kagu-Aasia ASEANi riigid on igati üritanud vältida sattumist USA kõrvale mis tahes konflikti puhul Hiinaga. Rahva seas levinud vastuseis ja samuti mure Hiina võimaliku viha pärast muudab relvasüsteemide paigutamise raskeks ka Lõuna-Koreasse. Nagu Poola võib Taiwan pakkuda baase lihtsalt selleks, et tugevdada julgeolekusidemeid Washingtoniga. Peking samal ajal võib pidada USA plaani tuua ründeraketid nii lähedale Hiina maismaale ja pealegi veel Hiina Rahvavabariigi vaatepunktist neile kuuluvale territooriumile casus belli’ks. Jaapan oleks selles mõttes tõenäolisem asupaik, eriti kui pidada silmas, et selle riigi territooriumil asub juba mitmeid USA sõjalisi süsteeme ning Tokyo on lakkamata, eriti aga pärast Trumpi saamist presidendiks, soovinud Washingtonilt veel tugevamaid strateegilise julgeoleku kinnitusi, et Ühendriigid kaitsevad kriisi korral Jaapanit. Kuid samal ajal on Hiina-Jaapani suhted tasapisi edenenud ja kuigi Hiina ei ole Jaapanis populaarne, leidub seal tugevat vastupanu ka USA sõjalise jõu laiendamisele riigis. Ülimalt tõenäoliselt tuleks Pentagonil hoida uusi raketijõude Guamil või Hawaiil ning kriisi või sõja korral siirda need kiiresti mõnda teise riiki, kui olud muudavad varem tõrksavõitu maa USA täiendava sõjalise jõu vastuvõtmisele altimaks.

Hiina-Ameerika rivaalitsemise ägenemine ja Hiina varasem ulatuslik panustamine keskmaa tuumarelvastuse väljaarendamisse on muutnud üsna ebausutavaks, et Peking võiks soovida liituda kas või muudetud INF-lepinguga. Hiina ametiisikud ei ole üldjuhul sugugi jaganud Venemaa ja USA suurt muret strateegilise stabiilsuse pärast. Nad ei ole kunagi soovinud pidada ametlikke tuumarelvade piiramise kõnelusi, väites, et esmalt peaksid Moskva ja Washington likvideerima oma palju suuremad tuumajõud, kui üldse kutsuda Hiinat kärpima oma palju väiksemat tuumaväge. Moskva on küll kutsunud üles osalema tulevastes relvastuskontrolli lepingutes kõiki tuumarelva omavaid riike, aga ka Obama administratsioon uskus, et enne peaksid Ühendriigid ja Venemaa oma tuumajõude tuntavalt vähendama, kui võiks hakata tõsisemalt kõnelema tuumarelvade kärpimise lepingute muutmisest mitmepoolseks. Ehkki Hiina on teinud edusamme oma mere- ja õhuväe jõukuvamisel, on RVA panustanud äärmiselt jõuliselt INF-lepinguga hõlmatud maismaalt startivate raketisüsteemide arendamisse. Hiina strateegid peavad ilmselgelt võimsat raketiarsenali parimaks viisiks pärssida USA sõjalise jõu tugevnemist Aasias, aga ühtlasi ka viisiks ähvardada nii neid kui ka muid võimalikke vastaseid. Hiina valitsus peab ettepanekuid tõmmata Peking kaasa mis tahes keskmaarakettide keelustamise mitmepoolsesse lepingusse ebaproportsionaalselt kahjulikuks RVAle, mis neist relvasüsteemidest nii suurel määral sõltub.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane