oktoober 21, 2016

Kremli totaalne infosõda ilma moraalsete piirideta

Moskva üritab eeskätt mõjutada Ukrainas tehtavat poliitikat.

Sissejuhatus

Selle artikliga kavatseb autor alustada uut artiklisarja Venemaa infosõjast.1 Lühikese ülevaatliku avaartikli eesmärk on pöörata tähelepanu Vladimir Putini režiimi propaganda2 mõnele aspektile. Nimelt sellele, et Kreml teeb propagandat totaalsel viisil ning ilma igasuguste moraalsete piirideta.
Tänapäeva „pehme jõu“ (soft power) üks vahendeid on informatsioonilised ja psühholoogilised operatsioonid, kuid selles pole iseenesest midagi uut.3 Uued on vaid tehnoloogia ja meetodid.
Esimesed info- ja psühholoogilised sõjad leidsid aset juba siis, kui hakkasid arenema esimesed tsivilisatsioonid Lähis-Idas, nagu Sumer või Egiptus, ja tekkisid urbaniseerumine ja riiklus.4 Nagu õigesti märgivad oma raamatus „Infosõda: visioonid ja tegelikkus“ Harri Mägi ja Lauri Vitsut: „Riikidevahelises suhtlemises, poliitikas, diplomaatias ja sõjapidamises on seda kasutatud juba aastatuhandeid.“5 Näiteid infosõjast on meil muistsest Lähis-Idast, vanast Kreekast, Roomast ja vanast Hiinast.
Meie, eestimaalased, ei tohi kunagi unustada, et Venemaa meediaruum ja infokanalid on meie jaoks ohuallikas. Seetõttu on Eesti riigikaitse seisukohalt Vene infosõja uurimine tähtis, seda enam, et Venemaa teostab inforünnakuid mitte ainult Ukrainas6, vaid ka laiemalt, sh Euroopa, USA ja NATO vastu. Venemaa peab totaalset infosõda Lääne maailma vastu, kuid toodab samal ajal ka massiliselt propagandat oma siseauditooriumi mõjutamiseks.
Muidugi, siseauditooriumile ja välisauditooriumile toodetakse Venemaal erinevaid propagandanarratiive, kuigi osa neist kattub. Näiteks Läänes üritab Venemaa lõhestada eurooplasi, suurendada nende seas hirmu pagulaste vastu, kuid kasutab ka mitmeid teisi narratiive. Oma siseauditooriumile edastatakse muu hulgas teavet, kui halb on USA ja kui moraalitu Lääs, kui läbi kukkunud on Lääne poliitika Lähis-Idas, et Ukrainas on võimul fašistlik hunta jne.
Siinkohal tooks ühe näite Vene infosõjast: hiljuti Pihkva ja Leningardi oblastis toimunud Venemaa relvajõudude õppustel kostis kõlaritest naisehääl, mis kutsus üles NATO sõdureid alla andma.7 See on ehe näide Vene informatsioonilis-psühholoogilisest operatsioonist meie julgeoleku vastu. Sääraseid üleskutseid Ukraina sõduritele alla anda on Venemaa alates 2014. aastast edastanud Donbassis. Propaganda eesmärgil kõlarite kasutamise tehnoloogia on üpris vana ja hästi tuntud varasematest aegadest – neid on kasutatud nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas.

Totaalne „ajupesu“ Putini Venemaal

Selleks, et propaganda mõju riigis saavutaks suure jõu ja oleks tõhus, oli Venemaal vaja taas luua totalitaarne kord. Putini režiim suutis hävitada kõik olemasolevad demokraatlikud institutsioonid, alla suruda sõnavabaduse ning allutada meedia võimustruktuuridele. Teadagi soovib iga totalitaarne riik kehtestada totaalset kontrolli kõige üle – alates oma riigi kodanike sünnist kuni nende surmani. Reeglina on totalitaarsed riigikorrad suutnud luua tõhusa propagandistliku aparaadi, nagu see leidis aset Kolmandas Riigis või Nõukogude Liidus. Sarnane situatsioon on tänapäeval välja kujunenud ka Venemaal. Terve rea juhtumite puhul on Putini režiimil õnnestunud saavutada teatud edu informatsioonilis-psühholoogilises mõjutamises, eelkõige just Venemaa enda siseauditooriumis. See on kindlasti Kremli kõige suurem saavutus.
On olemas palju arvamusi selle kohta, et Venemaa kui Nõukogude Liidu õiguslik pärija võttis kasutusele nõukogude propaganda meetmed. Selles on terake tõtt. Kuid nõukogude propaganda oli üpris jäigalt seotud kommunistliku ideoloogiaga, polnud paindlik ja innovaatiline. Sageli kasutati satiirilisi elemente ja mõnikord väljendus nõukogude propaganda naiivsel ning primitiivsel moel. Seetõttu NSV Liidu elanikkonna arvestatav osa sellesse väga ei uskunudki, leidus isegi neid, kes selle üle nalja heitsid. Nõukogude aja vead on Putini lähikondlaste poolt arvesse võetud. Kuid siiski ei tasu ka nõukogude propagandat alahinnata. See mängis tohutut rolli ning oli Ukraina infosõja eksperdi Georgi Potšeptsovi sõnul „võtmeks riigi ehitamisel sama tähtsa komponendina nagu sõjaväelased või eriteenistused. Kui sõjaväelased hoidsid ära jagamise „omaks“/„võõraks“ füüsilises ruumis, eriteenistused inforuumis, näiteks võideldes kuulujuttude ja anekdootide levikuga, siis propaganda tegi sedasama virtuaalses ruumis. Propaganda töö oli isegi märgatavam, kuna see „lämmatab“ alati maailma alternatiivsed mudelid“.8 Kahtlemata oli nõukogude ajal propaganda kohati isegi kõikehaarav ja nagu õigesti märkis Potšeptsov, „selline propaganda kõikehõlmav iseloom, haarates kõiki kolme ruumi, viiski selleni, et seda nimetati totaalseks, ja riiki totalitaarseks. Propaganda oli üks olulisimatest mehhanismidest, ilma milleta ei saanud riik eksisteerida“.9
Kuid nõukogude ajal polnud sellist TV mõju, mis on olemas Putini Venemaal, polnud ka glamuurseid jutusaateid, teledebatte, mida kõike on tänapäeval Vene meediaruumis külluses. Polnud ka globaalset, kõike ühendavat internetti10, millel on peaaegu piiramatud võimalused, muu hulgas näiteks sotsiaalmeedial11. Nüüd, Putini ajal, on andekatel Vene poliittehnoloogidel õnnestunud luua kõikehõlmav ja tõhus propaganda, mis on suutnud mõjutada suuremat osa Venemaa elanikkonnast vastavalt Kremli nõuetele.
Kremli propagandistidel õnnestus läbi murda Venemaa tavaelaniku kriitilise mõtlemise piiridest ning selle tulemusena on venemaalased sunnitud uskuma igasuguseid valesid – nagu näiteks, et Kiievis on võimul fašistlik hunta, Balti riikides õitseb russofoobia ja fašism, Euroopa on moraalitu homoseksualistide pesa ja USA kurjuse kants, mis plaanib hävitada püha Venemaa. Vene propaganda kohaselt on ainus headuse saareke maailmas Venemaa ning pereväärtuste ja usu kaitsjaks ning päästjaks Putin, olles justkui Püha Jüri, kes võitleb lohega. Seega seisnebki Vene infosõja üks peamine narratiiv selles, et n-ö püha Vene riik võitleb Ukrainas fašismiga. Ukraina on Kremli väitel vaid üks mitmest sõjatandrist, kuna Vene propagandistide väitel seisab kõige taga kurjuse impeerium USA. Vene propagandamasin, kasutades muu hulgas sageli külma sõja retoorikat, üritab taaselustada bipolaarset maailmapilti, mis juurdus Vene ühiskonda juba Nõukogude12 perioodil, mil valitses selge must-valge vastasseis Nõukogude Liidu ja Lääne vahel. Primitiivne ja antagonistlik maailmapilt, kuid selgesti mõistetav ning seetõttu see töötaski.
Vene meediakanalite edastatava retoorika pidev agressiivsuse kasv lääneriikide suhtes on viimasel ajal intensiivistunud. Tegelikkuses on juba aastaid kestnud Vene infosõda nüüd täies hoos, muutumas totaalseks ja võtmas globaalseid mõõtmeid. Tundub, et Venemaa propagandamasin hakkas ettevalmistusi tegema juba rohkem kui 16 aastat tagasi ehk siis, kui Putin oli alles võimule tulnud, kui isegi mitte varem, 1990. aastate alguses kohe pärast Nõukogude bloki lagunemist. Seetõttu olemegi seal, kus me praegu oleme, ja seda paljuski tänu sellele, et meie siin Läänes magasime maha tegurid, mis juba varem näitasid selgeid ohumärke, see oli ilmselt juba 2000. aasta paiku või natuke hiljem. Igal juhul on Putini režiim aeglaselt, kuid väga järjepidevalt viinud läbi totaalset ajupesu oma riigis, kuid üritanud laiendada oma mõju Ukrainas ning mujalgi. 2013.–2016. aastal see kõik vaid võimendus ning eskaleerus.
On ilmselge, et Putini režiimi propagandamasin kasutab kõiki võimalikke meetmeid ja mehhanisme selleks, et viia läbi ajuloputust nii enda riigi tasandil venekeelse auditooriumi seas kui ka väljaspool Vene riiki – ehk siis eelkõige vene keelt kõnelevate inimeste seas lähivälismaal (SRÜ riigid, Ukraina, Balti riigid13). Samas on Vene propaganda mõju nähtav ka Läänes, kus see on küll tunduvalt väiksem kui Ida-Euroopas, kuid seda ei saa alahinnata. Toon vaid ühe näite – Vene propagandistlikud kanalid RT ja Sputnik on levinud Euroopas, isegi USAs. Veel 2011. aastal märkis Ameerika Ühendriikide riigisekretär Hillary Clinton14, et USA on kaotamas infosõda sellistele välismaa kanalitele nagu RT, Al Jazeera ja Hiina Kesktelevisioon.15 Veel üks oluline mainimisväärt asi on see, et Vene propaganda on paindliku iseloomuga, pidevalt muutuv ja olukorraga kiiresti kohanev organism. Vene propaganda iseloomu kirjeldamiseks sobib hästi bioloogiamõiste mimikri. Teadagi on Vene propaganda arsenal äärmiselt rikas ning selle spekter lai: kasutatakse ära kõike, mida kasutada annab – sh ajaloolised müüdid, narratiivid, sümbolid jne, eriti just Teise maailmasõja narratiivid. Samuti kasutatakse modernsete infooperatsioonide innovaatilisemate aspektide, teledebattide, sotsiaalmeedia võimalusi, internetis tegutsevad massiliselt Vene trollid. Nagu öeldakse vene keeles „на войне все средства хороши“ („sõjas on kõik vahendid head“).

Venemaa infojulgeoleku doktriin ja info olulisusest hübriidsõjas

Mida tähendab informatsiooni roll Venemaa arusaama kohaselt tänapäeval, muu hulgas ka sõjaliste konfliktide ja eriti nn hübriidsõja16 kontekstis? Vene sõjaväe kindralstaabi ülem kindral Valeri Gerassimov rõhutab oma juba tuntuks saanud artiklis „Teaduse väärtus on ettenägemises“ informatsiooni olulisust tänapäevases sõjapidamises:
„Kasutatavate vastupanumeetodite rõhuasetus nihkub poliitiliste, majanduslike, informatsiooniliste, humanitaarsete ja teiste mittesõjaliste meetodite poole, mida realiseeritakse rahva protesteerimispotentsiaali kaasamisega. Kõike seda täiendatakse varjatud sõjaliste abinõudega, sh informatsioonilise vastupanu ürituste ja eriliste operatsioonide jõududega.“17 Gerassimov lisab, et „uued infotehnoloogiad on võimaldanud tunduvalt vähendada ruumilist, ajalist ja informatsioonilist lõhet sõjaväe ja juhtimisorganite vahel“.18 Tegelikkuses Gerassimov ei ütle midagi uut. Selles mõttes märkisid Mägi ja Vitsut õigesti, et „infosõda on vahel nimetatud ka tüüpiliseks postmodernseks sõjaks, mille põhiolemusse kuulub asümmeetrilisus. Eriliseks muudab infosõja veel seegi, et oma militaarsest algupärast ja põhiväljundist hoolimata kandub infosõda üha enam mittesõjalisse sfääri. Teisisõnu võib infosõda aset leida kõikjal meie igapäevaelus ning piirid sõja ja rahuaja vahel hägustuvad üha enam“.19
Venemaa on viimastel aastatel väga tõsiselt pööranud tähelepanu infojulgeolekuküsimustele ja sellele, kuidas infosõda pidada. Erilist tähelepanu väärib siin kindlasti oluline dokument „Venemaa Föderatsiooni informatsioonilise julgeoleku doktriin“, mille kallal Venemaal aktiivselt töötatakse.20 Doktriini mustandversiooniga on võimalik tutvuda Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu koduleheküljel.21

Lühidalt Venemaa mõjutustegevusest Ida-Ukrainas

Teadagi ei alanud Vene infosõda Ukraina riigi vastu 2013. aastal Maidani22 hilissügise sündmustega ega ka 2005.–2009. aasta paiku, kui leidsid aset nn gaasisõjad Venemaa ja Ukraina vahel, ning isegi mitte oranži revolutsiooni (2004/2005) ajal. Vene infosõda Ukraina riigi vastu algas, kuigi varjatul ja tagasihoidlikumal kujul, tunduvalt varem – vähemalt alates sellest hetkest, kui Ukraina iseseisvus. Seda kinnitavad ka mitmed Ukraina eksperdid, kellega siinkirjutaja on 2015.-2016. aastal korduvalt vestelnud, ning mitmed uurimused. Pärast aastail 2004-2005 toimunud oranži revolutsiooni on Moskva pööranud Ukrainale erilist tähelepanu. Lisaks laiaulatuslikule oranži revolutsiooni vastasele propagandale kõikidel tasanditel (TVs, sotsiaalmeedias, ajakirjanduses jne) alustas Moskva Ukraina tandril ka nn gaasisõda, mis oli samuti osa suuremast infosõjast.23 Veel 2009. aastal kirjutas Potšepsov oma raamatus „Propaganda trummipõrin“, et „Venemaal on Ukraina territooriumil allikaid elanikkonna informeerimiseks, Ukrainal aga Venemaal mitte. Infosõda peetakse iga auditooriumitüübi jaoks eraldi, antud juhul oli neid vähemalt kolm: Ukraina, Venemaa ja Euroopa. Vastavalt sellele oli ka selles sõjas kolm eraldi lahingut.24 Vene meedia valitses aastakümneid Ukraina meediaruumi, nii oli nõukogude ajal, nii oli ka pärast Ukraina iseseisvumist 1991. aastal. Vene mõju oli tunda Ukraina riigis igal pool – ajakirjanduses, erasektoris, poliitikas, haridussüsteemis, julgeolekuvaldkonnas jne. Vene mõjuagendid tegutsesid võtmepositsioonidel mitmes riigiametis (sõjaministeerium, välisministeerium, julgeolek, armee, valitsus, kohalik omavalitsus). Aastatepikkune propagandatöötlus Krimmis ja eriti Donbassis Ida-Ukrainas aitas Venemaal 2014. aastal hõivata Krimmi25 nii kiiresti ja valutult ning tekitada Donbassis separatistlikud nukuriigid. Nn Donetski ja Luganski rahvavabariikide loomisel ning konflikti eskaleerumisel Ida-Ukrainas kasutati sama poliittehnoloogiat, kuigi seal enam nii libedalt ei läinud. Nn Novorossija projekt on ilmselt suuresti läbi kukkunud, kuigi, paraku, teatud edu saavutas Venemaa propagandamasin ka Ida-Ukraina suunal. Ilma selleta poleks ju olnud võimalik destabiliseerida Ukraina riigi julgeolekusüsteemi ning tekitada separatistlikke kvaasiriiklikke moodustisi Ida-Ukrainas.
2015. aasta mais ühe Ukraina strateegilise kommunikatsiooni eksperdiga läbi viidud intervjuus tõi ekspert välja, kuidas Venemaa alustas massiivset infosõda Ukraina vastu. Muuhulgas kirjeldas ta seda protsessi järgmisel viisil: „Vene Föderatsioonis oli mitme aasta jooksul loodud infrastruktuur ning töötatud välja strateegiad, mis võimaldasid arendada ja suurenda informatsioonilist agressiooni Ukraina suunas. Igapäevaselt, etapp etapi järel, seda teavet suurendati. Ulatuslik infosõda algas faktiliselt aasta enne Krimmi annekteerimist.
Mis puudutab Ukraina infojulgeolekuvaldkonda täna, siis tundub, et 2016. aasta augustiks oli kujunenud taas üpris terav olukord ja situatsioon on muutunud Ukraina jaoks jälle ohtlikuks. Seda kinnitavad ka mitmed eksperdid, nagu näiteks Ukraina infojulgeolekuekspert erukolonel Gussarov: „Praegune august muutub Ukraina jaoks Venemaa eriteenistuste informatsioonilise aktiivsuse teravnemise perioodiks ning kahjuks Ukraina-poolse informatsioonilise passiivsuse perioodiks infokaitsemeetmete vallas.“26
2015.-2016. aastal siinkirjutaja ja tema uurimisprojekti liikmete poolt (Vladimir Sazonov, Igor Kopõtin, Kristiina Müür) läbi viidud intervjuudest Ukrainas meedia, poliitika, infojulgeoleku jt valdkondade ekspertidega ilmnes, et Venemaa väed ja venemeelsed separatistid kasutasid muu hulgas näiteks ruuporeid ja kõlareid Donbassi piirkonnas selleks, et edastada Ukrainas sõdurite moraali kahjustavat informatsiooni à la „te kõik varsti surete“, „Vene tankid tulevad“, „teie kindralid on reeturid“ jne. Mõjutamisviise ja -tehnikaid on palju teisigi.27 Ukraina meediaspetsialistid, julgeoleku ja strateegilise kommunikatsiooni eksperdid kirjeldasid nii üldisemalt kui ka detailsemalt Vene propagandamasina töömeetodeid ning neid on tohutult palju. Näiteks kui 2014. aastal algas sõda Ida-Ukrainas, siis üks paljudest viisidest, kuidas mõjutada Ukraina sõdurite ja potentsiaalsete sõdurite kaitsetahet, oli sõnumite saatmine sõdurite ja nende perekonnaliikmete mobiiltelefonidele – näiteks saadeti sõnumeid sõjaväelastele järgmise sisuga: „põgenege“, „teid reedeti“, või nende naistele ja emadele: „teie poeg on suremas“, „ta on haavatud“ või „vangis separatistide käes“ jne. Seda tehti eriti enne iga uue mobilisatsiooni lainet Ukrainas või enne suuri lahinguid.
Lisaks jagati massiliselt desinformatsiooni selle kohta, kuidas Vene väed ja sõjatehnika liiguvad, muu hulgas levitati ka paanilisi kuulujutte stiilis „Vene tankid vallutavad kohe-kohe Harkivi“ või „suur Vene väekontingent on kolme päeva pärast juba Kiievis“. Selle kõige eesmärk oli levitada hirmu ja paanikat elanikkonna seas, aga ka kahjustada sõjaväelaste moraali. Tänavatel jagati lehti, infovoldikuid, vesteldi inimestega, kutsuti üles loobuma mobilisatsioonist, minema mässama Kiievi valitsuse vastu jne. Levitati infot selle kohta, kuidas Ukraina sõjaväelased justkui röövivad Ida-Ukrainas inimesi, rüüstavad, peksavad, vägistavad, joovad alkoholi ja kasutavad narkootikume jne. Siiski ilmselt kõige mõjuvõimsamaks vahendiks jäid teleuudised, reportaažid ja saateid, kus loodi teatud laadi negatiivseid kuvandeid Ukraina armeest ja Ukraina valitsusest. Siin ei tohi unustada, et ka Balti riikides on Vene telekanalitel suur mõju. Venemaa infosõja tehnikal ja meetmetel siinkirjutaja rohkem ei peatu, sest kavatseb põhjalikumalt kirjutada sel teemal ühes teises artiklis ning ilmumas on ka samateemaline ühine artikkel sõjaajaloolase Igor Kopõtiniga.28

Kokkuvõte

Mida siis võib järeldada? Venemaa peab Lääne vastu globaalset ja totaalset infosõda kõikidel strateegilistel tasanditel. Siin mainimisväärt on ka asjaolu, et tänapäeva maailmas on aina suurenemas umbusaldus meedia vastu, ja see lihtsustab Venemaale infosõda pidamist.
Moskva üritab arvestada iga riigi ja rahva, kelle vastu ta infosõda peab, erisusi. Infosõda mingi riigi vastu on reeglina üles ehitatud eelnevalt läbimõeldud ja ettevalmistatud infokampaaniatest, mille tarbeks on mängitud läbi kõikvõimalikud stsenaariumid. Kuid ka see on vaid pisike osa suurest globaalsest hübriidsõjast, mida Kreml peab mitte ainult infotasandil, vaid ka küberruumis ning majanduslikul, poliitilisel, sotsiaalsel jt tasanditel. Ukraina juhtumi puhul kasutab Moskva veel ka jõulist sõjalist pressingut, separatistide ja terroristide toetamist Donbassis ja otsest sõjalist sekkumist.29
Putini riiklikku ideoloogiat nagu ka ta propagandat iseloomustab äärmine moraalitus, printsiibitus ja igasuguste moraalsete piiride ning normide puudumine. Vale, pettused, šantaaž, ähvardused, kahepalgelisus jne – see kõik kuulub Putini režiimi arsenali.30

Kirjandus

L. Armistead (toim.) 2004. Information Operations: Warfare and the Hard Reality of Soft Power – A textbook produced in conjunction with the Joint Forces Staff College and the National Security Agency, Barssey’s, Inc. Washington, D.C.
E. Bahovski 2016. The Internet Era: Tough Questions for Traditional Media. – The Wincott Fundation. (www.wincott.co.uk/fellowships/eurassessments.html html (viimane külastus 25.08.2016).
G. Barjamovic 2012. Propaganda and practice in Assyrian and Persian imperial culture. – (toim) P. Fibiger Bang, D. Kolodziejczyk, Universal Empire: A Comparative Approach to Imperial Culture and Representation in Eurasian History, Cambridge: Cambridge University Press, lk 43–59.
J. Berzinš 2014. Russia’s New Generation Warfare in Ukraine: Implications for Latvian Defense Policy – Policy Paper No. 2 (April 2014). National Defence Academy of Latvia Center for Security and Strategic Research.
J. Darczewska 2014. The Anatomy of Russian Information Warfare the Crimean operation, a case study – Point of View. Number 42 (May 2014), Ośrodek Studiów Wschodnich im. Marka Karpia, Centre for Eastern Studies, Warsaw.
Дневник Евромайдана. Революция глазами журналиста «Репортера». Саммит-Книга, Киев 2014.
Доктрина информационной безопасности Российской Федерации (проект). – Совет Безопасности Российской Федерации, 29.07.2016 www.scrf.gov.ru/documents/6/135. html (viimane külastus 23.08.2016).M. Galeotti 2015. Hybrid War’ and ‘Little Green Men’: How It Works, and How It Doesn’t. – (toim.) A. Pikulicka-Wilczewska, R. SakwaUkraine and Russia: People, Politics, Propaganda and Perspectives, Published by E-international Relations (Bristol, UK), 157-164.
В. Герасимов 2013. Ценность науки в предвидении. – Военно-промышленный курьер 8 (476), 27 февраля – 5 марта 2013, 1-3, www.vpk-news.ru (viimane külastus 22.08.2016).
В. Гусаров 2016. Как формируется негативное мнение об Украине? Аналитика ИС – Информационное сопративление, 14.08.2016, sprotyv.info/ru/news/kiev/kak-formiruetsya-negativ… (viimane külastus 21.08.2016).
И. А. Заичкин, И. Н. Почкаев 1994. Русская история от Екатерины Великой до Александра II, Москва, Мысль.
M. T. Larsen 1979. Power and Propaganda, A Symposium on Ancient Empiries, Mesopotamia. – Copenhagen Studies in Assyriology, Vol. 7, Akademisk Forlag, Copenhagen.
M. Miil 2014. Nõukogude propagandasüsteemi toimimine ajakirjanduse argipraktikate kaudu. – Dissertationes de mediis et communicationibus Universitatis Tartuensis, TÜ kirjastus.
H. Mölder, V. Sazonov, R. Värk 2014. Krimmi liitmise ajaloolised, poliitilised ja õiguslikud tagamaad. I osa. – Akadeemia 12, lk 2148-2161.
H. Mölder, V. Sazonov, R. Värk 2015. Krimmi Venemaaga liitmise ajaloolised, poliitilised ja õiguslikud tagamaad. II osa. – Akadeemia 1, lk 77-104.
K. Müür, H. Mölder, V. Sazonov; P. Pruulmann-Vengerfeldt 2016. Russian Information Operations against the Ukrainian State and Defence Forces: April-December 2014 in Online News. – Journal of Baltic Security 2 (1), lk 28-71.
H. Mägi, L. Viitsut 2008. Infosõda: viisioonid ja tegelikkus. – Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, Tallinn.
T. E. Nissen 2015. Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina. Tänapäeva konfliktide omadused. Riigikaitse raamatukogu, Tallinn.
M. Nutt 2014. Bütsantsliku diplomaatia raudvara. – Diplomaatia, Nr 130/131, Juuni/juuli 2014, www.diplomaatia.ee/artikkel/butsantsliku-diplomaat… külastus 22.08.2016).
На учениях ОДКБ призывали “солдат НАТО” сдаваться – Риа.новости, 18.08.2016, ria.ru/defense_safety/20160818/1474725307.html (viimane külastus 22.08.2016).
A. Pikulicka-Wilczewska, R. Sakwa, (toim.) 2015. Ukraine and Russia: People, Politics, Propaganda and Perspectives, Published by E-international Relations, Bristol, UK.
G. Potšepsov, 2009. Strateegiline sõda. OÜ Infotrükk, Tallinn.
G. Potšepsov, 2009. Propaganda trummipõrin. Uus külm sõda ja infokonfliktid postsovetlikus ruumis, Olion.
Г. Почепцов 2015. Феномен советской пропаганды. – MediaSpanies, 19 липня 2015, osvita.mediasapiens.ua/ethics/manipulation/fenomen… (viimane külastus 22.08.2016).
A. Rácz, 2015. Russia’s Hybrid War in Ukraine: Breaking the Enemy’s Ability to Resist. Helsinki: The Finnish Institute of International Affairs.
A. Riistan 2015. Ukraina konflikti teopoliitikast: Moskva patriarhaadi perspektiiv. – Kirik ja Teoloogia, 20.03.2015, kjt.ee/2015/03/ukraina-konflikti-teopoliitikast-mo… (viimane külastus 25.08.2016).
Русский православный фашизм во всей «красе». – Экономические известия 04.08.2014, news.eizvestia.com/news_politics/full/726-russkij-… (viimane külastus 23.08.2016).
V. Sazonov 2015. Mõningaid üldisemaid täheldusi Vene Föderatsiooni infosõjast Ukraina kriisi kontekstis. – Maailma Vaade 26, www.maailmavaade.ee/nr-26/moningaid-uldisemaid-tah… (viimane külastus 22.08.2016).
V.Sazonov, 2016a. Kremlin’s infowar in the Baltics. – StopFake.org, 28.04.2016, www.stopfake.org/en/kremlin-s-infowar-in-the-balti… ja uatoday.tv/society/kremlin-s-infowar-in-the-baltic… (viimane külastus 22.08.2016).
V. Sazonov, 2016b. Империя бьет по площадям. Некоторые замечания об информационной войне Кремля. – Информационное сопративление, 09.05.2016 (viimane külastus 22.08.2016).
V. Sazonov, 2016c. Пропаганда без моральных устоев. Грязные приемы российских пропагандистов – Информационное сопративление, 22.08.2016 sprotyv.info/ru/news/kiev/propaganda-bez-moralnyh-… (viimane külastus 22.08.2016).
V. Sazonov 2016d. Cui prodest? Кому выгодно: о возможной роли Brexit в информационной войне Кремля. MediaSapiens, 16.06.2016 (viimane külastus 22.08.2016).
V. Sazonov 2016e. Основная цель путинского режима – воссоздание империи в границах СССР и заполучение Европы в сферу влияния. – Информационное сопротивление, 31.03.2016. sprotyv.info/ru/news/kiev/uchenyy-osnovnaya-cel-pu… (viimane külastus 22.08.2016).
V. Sazonov, I. Kopõtin 2016. Some Remarks on Russian Information War against Ukrainian Armed Forces in 2014-2015. – Sõjateadlane 2 [ilmumas].
V. Shtepa 2016. Russia’s Draft Information Security Doctrine at Odds With Realities of Modern Information Environment. – The Jamestone Foundation, 15th July 2016, www.jamestown.org/programs/edm/single/?tx_ttnews%5… (viimane külastus 22.08.2016).
I. Tharoor 2011. Clinton Applauds Al Jazeera, Rolls Eyes at U.S. Media. – Time, 03.2011, world.time.com/2011/03/03/clinton-applauds-al-jaze… (viimane külastus 22.08.2016).
А. Чубайс 2003. Некоторые олигархи финансируют фашистов, надеясь их приручить. – Newsru.com, 5. detsember 2003, www.newsru.com/arch/russia/05dec2003/chub.html, (viimane külastus 22.08.2016)
И. Эйдман 2014. Проект «Путин». Новая национальная идея Путина, Москва. Алгоритм.
Worldwide communist propaganda activities 2007 (toim.) F. Bowen Evans, New York: Macmillan.
M. Winnerstig (toim.) 2014. Tools of Destabilization. Russian Soft Power and Non-military Influence in the Baltic States. Report FOI-R-3990-SE.

______
1 Vt autori varasemaid kirjutisi infosõjast Sazonov 2015; 2016a; 2016b; 2016c; 2016d, 2016e; vt ka uurimust Vene infooperatsioonidest Ukraina sõjaväelaste vastu – Müür, Mölder, Sazonov; Pruulmann-Vengerfeldt 2016, 28-71.
2 Vt propaganda kohta G. Potšepsovi töid: „Strateegiline sõda“ (2009), „Propaganda trummipõrin“ (2009).
3 Vt infooperatsioonidest nt Armistead 2004.
4 Barjamovic 2012; Larsen 1979.
5 Mägi, Vitsut 2008, 49.
6 Vt nt Pikulicka-Wilczewska, Sakwa 2015.
7 На учениях ОДКБ призывали «солдат НАТО» сдаваться – Риа.новости, 18.08.2016.
8 Почепцов 2015.
9 Почепцов 2015
10 Vt nt interneti kohta lähemalt – Bahovski 2016.
11 Sotsiaalmeediast kui relvana vt Nissen 2015.
12 Nõukogude propaganda kohta vt nt Miil 2014; Worldwide communist propaganda activities 2007.
13 Vt nt Winnerstig 2014.
14 Oli riigisekretäri ametis 2009–2013.
15 Tharoor 2011.
16 Berzinš 2014; Galeotti 2015, 157–164.
17 Gerassimov 2013, 2.
18 Gerassimov 2013, 2.
19 Mägi, Vitsut 2008, 11.
20 Shtepa 2016.
21 Доктрина информационной безопасности Российской Федерации (проект).
22 Vt lähemalt Дневник Евромайдана.
23 Potšepsov 2009, 158–165.
24 Potšepsov 2009, 164.
25 Mölder, Sazonov, Värk 2014, 2148–2161; Mölder, Sazonov, Värk 2015, 77–104; Darczewska 2014.
26 Гусаров 2016.
27 Müür, Mölder, Sazonov; Pruulmann-Vengerfeldt 2016, 28–71.
28 Sazonov, Kopõtin 2016.
29 Rácz 2015.