Alan Riley: Euroopa kriisiaja energiapoliitika

Osa Euroopa energiapoliitika ebaadekvaatsusest tuleneb keskendumisest taastuvallikatele, millel on suurim mõju ainult ühele energiaallikale – elektrienergia tootmisele. See moodustab aga vaid umbes veerandi ELi energia lõpptarbimisest. Ja ka siis moodustab taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia alla poole ELi elektrienergia lõpptarbimisest.

On oht, et EL satub taaskord 2021.–2022. aasta lõksu, kui ei pööratud tähelepanu kasvavale sõltuvusele Vene gaasijuhtmest. Selle ohu tunnistamata jätmine tõi tarbijatele ja tööstusele kaasa ränka majanduskahju ning läks Euroopa maksumaksjatele maksma 500 miljardit eurot majanduslikke ja sotsiaaltoetusmakseid. Juhul kui energiapoliitikat ei kohandata praeguse kriisiga toimetulekuks, võivad nii majandus- kui ka strateegilised kulud kujuneda märksa suuremaks.

Osa Euroopa energiapoliitika ebaadekvaatsusest tuleneb keskendumisest taastuvallikatele, millel on suurim mõju ainult ühele energiaallikale – elektrienergia tootmisele.

Vähemalt alates täiemahulise sissetungi algusest Ukrainasse 2022. aasta veebruaris on Euroopa üldine julgeolekuolukord muutunud üha süngemaks. Nüüd peetakse meil Euroopas riikide vahel täiemahulist sõda, mis on kestnud üle kolme aasta. Nende aastatega on Moskva üles ehitanud sõjamajanduse, et käimas hoida pikka sõda, ning tohututest kaotustest hoolimata suurema ja lahingutes karastunud armee. Sisuliselt on Venemaa Föderatsiooni juhtkonna eesmärk Ukraina riik hävitada. Ja neil ei paista olevat mingit tahtmist Ukrainaga piirduda, kui Kiiev peaks langema.

Euroopa riigid maadlevad laiaulatusliku füüsilise ja kübersabotaažiga, mille taga on Venemaa või teda toetavad jõud. Samal ajal näib USA olevat võimetu või tahtmatu täitma oma traditsioonilisi julgeolekukohustusi NATO Euroopa partnerite ees. Säärane USA poliitiline hoiak tõenäoliselt julgustab Venemaa ähvardusi Euroopa riikide vastu veel rohkem takka. Selles julgeolekukontekstis suurendavad valitsused kogu maailmajaos kaitse-eelarveid, kusjuures Saksamaa valitsus tühistas võlapiduri, võimaldades seeläbi Berliinil eraldada 500 miljardit lisaeurot. Samal moel astus Euroopa Liit samme täiendava 150 miljardi euro eraldamiseks.

Energia mõttes nõuavad need välised ohud ELilt ja selle liikmesriikidelt kõigi oma energiaallikate kaitsmist ja kindlustamist ning nende kättesaadavuse tagamist mahus, mis on vajalik toetamaks ulatusliku kaitse ülesehitamist.

Ressursipiirangud

Tänapäeva Euroopa energiapoliitikast, mis keskendub energiasiirde elluviimisele, ei piisa meie ees seisvate julgeolekuprobleemidega tegelemiseks. Viimase aastakümne jooksul on Euroopa Liit teinud taastuvenergia tootmise arendamisel märkimisväärseid edusamme. Taastuvenergia (sealhulgas tuule-, päikese-, hüdro- ja bioenergia) ei ole aga kriisi ajal küllalt turvaline energiaallikas. Kuigi võib näida muljetavaldav, et taastuvenergia moodustas liidu elektrienergia tootmisest vaid pisut alla 50 protsendi (ülejäänu andsid peamiselt maagaas ja tuumaenergia), eirab see statistika asjaolu, et elektri tootmine moodustab energia lõpptarbimisest veidi üle 23 protsendi. Euroopa Komisjoni 2023. aasta statistika kohaselt andsid nafta ja muud naftatooted energia lõpptarbimisse 37 protsenti; maagaas 20 protsenti, otsesed taastuvenergiaallikad, peamiselt biomass (kütte ja transpordi jaoks) 13 protsenti, kaugkütte soojus 5 ja kivisüsi ligikaudu 2 protsenti.

Siiski ületähtsustab see taastuvenergia rolli, sest tuule- ja päikeseenergia, mis annavad umbes poole taastuvelektri toodangust, vajavad varuks maagaasi. Alternatiivse rohelise varu tagamiseks puudub odav võrgutasemel akusalvestus. Seetõttu on taastuvenergia, eriti tuule- ja päikeseenergia, endiselt geopoliitilise julgeolekusurve all, millega Euroopa silmitsi seisab.

Euroopa valitsused peavad keskenduma riskidele, kindlustades vajalikud energiavarud ja tagades, et neist piisab Euroopa taasrelvastumise toetamiseks.

2023. aastal importis Euroopa Liit veidi alla 60 protsendi oma netoenergiavajadusest. USA ja Venemaa on seevastu nafta, gaasi ja kivisöe poolest rikkad; Hiinal on külluslikud kivisöevarud. Euroopa energiapoliitika põhiline viga on meie peamise julgeolekunõrkuse – s.t ressursipiirangu – tunnistamata jätmine. Me peame importima peaaegu kogu oma nafta ning suurema osa gaasist ja kivisöest.

On tõsi, et tehnoloogia areng võib lõpuks pilti muuta ning pakkuda uusi energiaallikaid ja mehhanisme energiasiirde edendamiseks. Julgeolekukriisis peame aga lähtuma sellest, kus me oleme, mitte sellest, kus me tahame olla. See nõuab kõigilt Euroopa valitsustelt riskidele keskendumist, kindlustades vajalikud energiavarud ja eelkõige tagades, et neist piisab Euroopa taasrelvastumise toetamiseks.

Ümbersuunamine

Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peavad Euroopa energiapoliitikat ümber suunama, et selle eesseisva julgeolekukriisiga toime tulla. Euroopa sõltub endiselt nafta, gaasi ja kivisöe impordist. Taasrelvastumise vajaduse tõttu on neid fossiilkütuseid vaja suures mahus ja võimalikult madalate kuludega, et toetada uuenemisprogrammi. Näiteks kõige sitkemate terasetüüpide jaoks, mis on vajalikud võimsa sõjatoodangu valmistamiseks, on tarvis kivisütt kõrgahjude käitamiseks.

Euroopa peab tagama võimalikult suure impordivõimsuse võimalikult paljudest eri allikatest. Tavaliselt ei hõlma need kaubanduslepingud liikmesriike ja euroliitu; kriisi ajal on aga vaja vähemalt järelevalvet meie energiaimpordi üle, et tagada füüsiline julgeolek ja varustuskindlus. Selliste energiavoogude kindlustamine ei seisne ainult pikaajaliste lepingute sõlmimises, vaid tõenäoliselt nõuab ka küllaldast mereväe kaitset peamistel energiavarustusmarsruutidel, mis tuleb integreerida igasse terviklikku Euroopa energiajulgeoleku strateegiasse.

Sellegipoolest leidub nii fossiilkütuseid kui ka rohelisi ressursse, mida saab Euroopa Liidus ja naaberriikides arendada. Need on tähtsad, sest kohalikke maismaal asuvaid varusid on agressiivses julgeolekukeskkonnas lihtsam kaitsta kui impordituid. Tavapäraste gaasi-, nafta- ja söevarude arendamine nõuab koordineerimist ja hindamist, mida saab kiiresti saavutada. See toob paratamatult kaasa ka regulatiivsete ja planeerimisbarjääride kõrvaldamise.

Euroopa peab tagama võimalikult suure impordivõimsuse võimalikult paljudest eri allikatest.

Samasugune lähenemisviis kehtib ka geotermiliste varude kohta, mida on olemas kogu Euroopa Liidus, kuid mida seniajani on arendatud vaid marginaalselt. Potentsiaalselt võiks biomassi osa olla suurem. Raskusi valmistab siin aga konkurents toidu- ja energiatootmiseks kasutatava maa vahel. Kriisi korral peab liit esmatähtsaks seadma ka toiduga kindlustatuse. Kuigi tuuleenergia on seotud sõltuvusega fossiilkütustest, ei pruugi see tingimata kehtida kodumajapidamiste päikeseenergia kohta. Kuigi võrgutasemel akusalvestust ei eksisteeri, oleme jõudmas lähemale odavate ja ohutute akude kättesaadavusele kodumajapidamiste päikeseenergia ja väikeste, madala energiatarbega ettevõtete jaoks. Üks võimalik poliitiline areng võiks olla väikese mahutavusega ja odavate akude eelisarendamine kodumajapidamiste tarbeks. Odava päikeseenergiaga kombineerimisel on näha, kuidas eriti Lõuna-Euroopas isegi pikaajalise kriisi ajal võivad energiakulud langeda ja varustuskindlus paraneda.

Põhjameres leiduva teise olulise energiavaru juures peaksid EL ja naaberriigid püüdma maksimeerida tootmist ja arendama suhteliselt lühikese aja jooksul uusi maardlaid, et suurendada nafta ja gaasi tootmist. Arvestades sabotaaživõimalusi, vajavad Põhjamere ressursid oma üle 9000 kilomeetri torujuhtmetega samuti märkimisväärset kaitset rünnakute ärahoidmiseks. Lisavõimalus võiks olla koostöö ressursirikaste naabrite, näiteks Alžeeriaga, et suurendada euroliidule lähedal asuvate energiavarude mahtu.

Samuti peame lõpetama mis tahes elektritootmissüsteemide sulgemise ja lammutamise. On selge, et kuigi me ei pruugi soovida kasutada söeküttel töötavaid elektrijaamu, on soovitatav neid kriisi ajal varuna kasutada. Veel asjakohasem on kehtestada moratoorium kõigi tuumaelektrijaamade sulgemisele ja hinnata, kuhu saab tuumaelektrijaamu tagasi tuua. On tähelepanuväärne, et äsja valitud kantsler Friedrich Merz on kutsunud üles hoidma kõiki Saksamaa tuumaelektrijaamu ühes avalik-õiguslikus ettevõttes ja seejärel käitama neid järgmised 20 aastat. See on kindlasti poliitika, mida teised valitsused peaksid kriisi ajal omaks võtma.

Euroopa Liidu tasandi meetmed

Euroopa Liidu institutsioonid saavad edendada paljusid potentsiaalseid meetmeid. Näiteks peaks Rahvusvahelise Energiaagentuuri soovitatud praegusest minimaalsest naftavarust jätkuma 90 päevaks. ELi õigust võiks kohendada, tõstes seda järk-järgult 180 päevani, et tugevdada varustuskindlust. Kuna nafta hind praegu langeb, võiks olla hea aeg alustada naftavarude suurendamist. Samal ajal tuleks varude hoidmise kohti kaitsta sabotaaži ja muude rünnakute eest.

Maagaasi asjus võiks EL tugevdada ühist gaasiostuplatvormi ja korraldada ühisostu. See võimaldaks euroliidul maksimeerida oma ühist ostujõudu ja hädaolukorras vältida märkimisväärset kulude kasvu, kuna riigid püüavad üksteist tarnete pärast üle trumbata. Komisjon võiks uurida ka gaasihoidlate kaitse ulatust ja töötada välja ühised standardid kõigis liikmesriikides.

Samuti on olemas veenev põhjendus ELi võrgueeskirja N-1 rikke kriteeriumi laiendamiseks. Praegu keskendub see hinnangule, mis põhineb võrgu osalisel tehnilisel rikkel ja süsteemi võimel varustust säilitada rikkest hoolimata. See ei arvesta poliitilisi tõrkeid, näiteks energia blokeerimist kolmanda riigi poolt või tarnete peatamist sadamate või muude transpordivahendite kaudu. N-1 kriteeriumit võiks laiendada, et see hõlmaks neidki ohte.

Euroopa Liit võiks koos liikmesriikidega ette näha kaitsetootmis- või energiarajatiste ümber „energiajulgeoleku saarte“ rajamist, et kaitsta neid objekte sabotaaži ja muude ohtude eest. See hõlmaks ka energiavarustuse tugevdamist ja kindlustamist, et nende saarte jaoks oleksid alati kättesaadavad mitmekesised kütuseallikad.

Tasakaalu leidmine

Edukaks taasrelvastumiseks peab Euroopa Liit oma energiapoliitika ümber kujundama. Odav ja külluslik energia on taasrelvastumise jaoks iseenesest eluliselt oluline, selle kõrval on julgeoleku toetamiseks vaja juurdepääsu mitmesugustele energialiikidele ja -allikatele.

Laiem elektrifitseerimine tähendaks, et kriisi lõppedes oleks elektri osakaal lõpptarbija energiatarbimises tõusnud, võimaldades taastuvenergial majanduses tähtsamat rolli mängida.

Mõnigi on mures, kuidas see suunamuutus mõjutab kliimamuutuste vastu võitlemise eesmärke. Praegusel kujul on Euroopa energiapoliitika mõju lõpptarbimisele isegi pea kahe aastakümne pingutuste järel olnud aga piiratud. Tegelikult võiks kriisi mõjul keskenduda turvalise rohelise energia arendamisele, näiteks geotermilisele ja kodumajapidamises kasutatavale akutoitel töötavale päikeseenergiale. Järgmine mõeldav valik kriisi puhul oleks laiendada elektrifitseerimist ja digitaliseerimist kogu majanduses, mis võib pakkuda võimalust tugevdada Euroopa küberturvalisuse vastupidavust. Selline laiem elektrifitseerimine tähendaks, et kriisi lõppedes oleks elektri osakaal lõpptarbija energiatarbimises tõusnud, võimaldades taastuvenergial majanduses tähtsamat rolli mängida.

Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peavad aga tunnistama, et keskendumisest ainult energiasiirde rahuaegse rakendamise eripäradele ei piisa, tegelemaks praegu meie ees seisvate varustuskindluse ohtudega.