mai 13, 2016

Euroopa peab hakkama omal käel tegutsema

Reuters/Scanpix

Euroopa peab ellujäämise nimel muutuma oluliste julgeolekuprobleemide lahendamisel tõhusaks iseseisvaks jõuks.

Möödunud kuul Hannoveris peetud kõnes kutsus Barack Obama Euroopa liitlasi üles uskuma tõsisemalt Euroopa Liitu. Samuti soovis ta, et nad annaksid suurema panuse kaitsevaldkonnas. See viimane soov koormat jagada ei olnud midagi uut, kui meenutada kas või kunagise USA kaitseministri Robert Gatesi lahkumiseelset pöördumist NATO poole. Kuid Obama katse turgutada kesiseks jäänud Euroopa vaimu oli midagi uut. Mõne arvates oli selline mure väljanäitamine Euroopa pärast liiga vähe ja liiga hilja. Kuid Obama „pöördumise Euroopa rahva poole” tähelepanuväärseim osa oligi just sellise sõnastuse – „Euroopa rahvas” – kasutamine. Ameerika president pöördus eurooplaste kui terviku poole („rahvas” ainsuses), kes niisiis seesmiselt peaksid olema valmis üle saama rahvuslikest erimeelsustest ja paljudes küsimustes valitsevatest lahkhelidest.
See kõne ei kutsunud küll üles Euroopat saama omaette strateegiliseks jõuks, aga võib-olla just sellise järelduse peaksid eurooplased sellest tegema. Mida ka ei arvataks Obama pärandist, annab Ameerika märku uuest ajajärgust. Eurooplased peavad haarama enda kätte oma julgeolekuhuvide kaitsmise – ja tegema seda kohe.
USA välispoliitilised otsused on viimastel aastatel mõjutanud Euroopat moel, milles eurooplastel pole olnud mingit sõna- ega kaasarääkimisõigust. Obama järk-järgult süvenev pühendumine Süüria kriisile on tohutult mõjutanud – ehkki seda on ebapiisavalt analüüsitud – nii Euroopa julgeolekut kui ka poliitilist maastikku, mis väljendub populismi kasvus rändekriisi tingimustes. Venemaa uut ohtu suudeti selgelt märgata alles siis, kui Vladimir Putin saatis väed Ukrainasse ja hõivas jultunult tükikese selle territooriumist. Keegi ei ole hakanud isegi väitma, nagu poleks see ajendanud Ühendriike suurendama oma kaitsekohustusi Euroopas, saates maailmajao idaossa uusi vägesid ja tehnikat.
Kuid üks oluline aspekt, mis on seniajani korralikult käsitlemata, puudutab seda, mil määral mõjutas Putini 2014. aasta käike Ukrainas Obama 2013. aasta järsk pööre „punaste joonte” kaitsmisel Süürias. Praeguseni pole selge, kui palju julgustas see Putinit purustama Euroopa julgeoleku punaseid jooni. Barack Obama prioriteediks oli loobuda kõigest, mis võinuks anda märku väljastpoolt peale surutud režiimivahetusest islamiriigis, ning sama palju soovis ta vältida põhimõttelisi vastuolusid suhetes Venemaaga, kelle koostööd ta oli pidevalt taotlenud, muu hulgas tuumakokkuleppe sõlmimiseks Iraaniga. Selle tulemusel jäeti Süüria kodusõda valdavalt omaette podisema, nii et see üle äärte valgununa põhjustas lõpuks kaost ja vägivalda Euroopaski. Tõhusa kollektiivse mõjutuse võimaluseta ning välispoliitiliste prioriteetide osas erimeelsusel olevad eurooplased jäid enamasti täiesti kõrvale, kui Washingtonis langetati strateegilisi otsuseid.
Kui teha Obama hiljutistest avaldustest järeldusi, siis kindlasti on üks neist tõdemus, et eurooplased peavad tegutsema välispoliitika, julgeoleku ja kaitse valdkonnas ühiselt. Sõnad, mida USA president kasutas aasta algul intervjuus ajakirjale The Atlantic, olid otsekohesed ja paljuütlevad. Obama nimetas Euroopa liitlasi jõuks, mis ei suuda või ei taha viia kauneid sõnu kokku ressurssidega: nad on valmis paluma USAl tegutseda, kuid ei suuda ise panustada sel määral, nagu oleks vaja kestlike tulemuste saavutamiseks. Üks ajajärk on mööda saamas ning Euroopa peab nüüd muutuma tõhusaks iseseisvaks jõuks oluliste julgeolekuprobleemide lahendamisel, kui ta soovib ikka püsima jääda stabiilse, liberaalse, demokraatliku, reeglitele tugineva tervikuna.
See ei tähenda, et USA roll NATO raames Euroopa julgeoleku garandina kaoks täielikult. Obama ei ole seda kunagi soovinud ja võib arvata, et seda ei soovi ka tema järglane. Kuid ajad on muutunud ning enam ei saa loota, et USA üksi tegeleb kaosega, mis valgub üle araabia maailma piiride ning nõrgestab Euroopa liberaalse korra keskseid tõekspidamisi.
Selleni jõudmine, et Euroopa suudaks endale võtta laiema piirkondliku julgeoleku tagamise rolli, ning Euroopa enda välis- ja julgeolekupoliitika kindla aluse rajamine on ääretult suur ettevõtmine – aga see on ka ettevõtmine, millest ei saa enam kõrvale põigelda. Kõigepealt tuleb tegelda diagnostikaga: hinnata, kuidas me üldse nii masendavasse seisu oleme jõudnud. Euroopa kolm suurriiki on Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Kõigil neil lasub suur vastutus. Suurbritannia on aastaid tegelnud ainult iseendaga ning praegune referendumidebatt vaid süvendab seda haigust. Prantsusmaa on selja keeranud omaenda uhkele väitele, nagu oleks ta inimõiguste eest seisev jõud ja Euroopa projekti tugisammas, pöördudes sisuliselt Angela Merkeli vastu, kui too püüdis saavutada ühist seisukohta rändekriisi suhtes. Põhimõtteliselt jätsid Prantsusmaa ja Suurbritannia Saksamaa üksi selle probleemiga võitlema.
Kuid süüdistada ei tule ainult Suurbritanniat ja Prantsusmaad. Saksamaa on aastaid tõrkunud tegelemast põletavate rahvusvahelise julgeoleku probleemidega, mis on tekkinud Euroopa lõunapoolsel serval. 2011. aastal jäi Saksamaa ÜRO Julgeolekunõukogus kõrvale hääletusest Liibüa küsimuses, välistades sellega igasuguse Euroopa ühise seisukoha kujundamise. 2013. aastal, kui Suurbritannia ja Prantsusmaa olid valmis tegutsema Süürias (enne kui Briti alamkoda hääletas rünnaku vastu), tegi Saksamaa üheselt selgeks, et ei soovi kriisiga vähimalgi määral pistmist teha ka hoolimata sellest, et Süürias oli kasutatud tsiviilelanike vastu keemiarelva. Saksamaa pigistas väga pikalt Süüria suunal lihtsalt silmad kinni. Saksamaa tähtsuse tõttu on see läinud Euroopale kalliks maksma. Kui Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa üheskoos ei tegutse, ei saa Euroopa mõjutada ühtegi maailmajagu puudutavat väliskriisi. Ilma nende ühise tegutsemiseta ei saa ka loota, et Euroopas tervikuna tekiks konsensus. Süüria on olnud kogu aeg Euroopa julgeoleku probleem. Võib ainult nukrust tunda, et sellest saadi aru alles siis, kui Euroopasse hakkasid valguma massilised põgenikevood ning Euroopa linnu tabas terrorilaine.
Me oleme praegu tunnistajaks tõeliselt otsustavale hetkele, mis määrab, milline hakkab maailmajagu välja nägema 21. sajandil tingimustes, kus Atlandi-ülene side on tunduvalt nõrgenenud. Põhiküsimus keerleb selle ümber, kuidas suudab Euroopa tulevikus kindlustada oma territooriumil stabiilse julgeolekuarhitektuuri, mis oleks võimeline vältima edasist verevalamist ja lubaks seeläbi Euroopal paremini kaitsta oma huve muutuvas maailmas.
Euroopa on aastaid üles ehitanud oma ühist projekti kantilikust maailmavaatest kantuna: maailmajagu ei ole suutnud isegi ette kujutada sõda, sest on elanud USA julgeolekuvihmavarju all. Kui jätta kõrvale NATOs kehastuv Atlandi-ülene side, puudub Euroopal vähegi tõsiselt võetav omaenda kaitse- ja julgeolekupoliitika. ELil võivad olla jõud Balkanil, Aafrikas, isegi Somaalia rannikul, kuid tal puuduvad nii doktriin kui ka siirmiseks valmis väed, mis suudaksid tagada maailmajao julgeoleku. Euroopa peab toetuma NATOle isegi patrullimisel Egeuse merel, et takistada inimkaubitsejate tegevust.
Sõja naasmine Euroopa pinnale 2014. aastal tuli Läänele ehk hilinenud, aga siiski tohutu vapustusena. Mitte keegi ei osanud kõigest aasta varem midagi sellist isegi ette kujutada. Ajal, mil Euroopa vaevles finants- ja majandusvaevuste käes, tabas teda täiesti ootamatult Ukraina kriis ja Venemaa osalemine selles. Ameerika on seejärel püüdnud leevendada paljusid muresid ning praegu pingutatakse selle nimel, et heidutada Venemaad edasisest agressioonist. Kuid eurooplastest oleks lühinägelik siin peatuda, sest juba nii lõunas kui ka idas nende ees seisvate arvukate julgeolekuprobleemide mastaap nõuab aktiivsemat tegevust.
Obama on kritiseerinud eurooplasi „tasuta sõidu” eest USA võimsuse turjal. Sõltumata sellest, mida eurooplased Obama ametiajast arvavad, peaksid nad käsitlema tema sõnumeid asendamatu äratushüüuna. Teatavas mõttes võib Pax Americana, mida Euroopa on saanud nautida alates Teisest maailmasõjast, otse meie silme ees lõpule jõuda. Euroopast peab nüüd saama tõhus iseseisev jõud oluliste julgeolekuprobleemide lahendamisel, kui ta soovib jääda püsima stabiilse, liberaalse, demokraatliku ja reeglitepõhise tervikuna.
See ei kahjustaks sugugi Atlandi-ülest sidet, vaid hoopis elavdaks seda. Ameerika huvituks palju rohkem proaktiivsest Euroopast, mis haarab rahvusvaheliste kriiside puhul algatuse. Ameerika tulevastel juhtidel oleks palju raskem jätta Euroopa huve arvestamata, kui nad kaaluvad, kas Washington peaks tegutsema või mitte. Me võime lõputult arutada, kas „Euroopa rahvas” on üldse olemas. Ometi on praeguseks ilmselge, et sündmused, mis vapustavad meie naabrust, puudutavad meid kõiki tervikuna. Nendega tegelemine kollektiivselt, ühtse ja omavahel seotud tervikuna ning selleks vajalike ressursside leidmine mingil määral USAst sõltumatult ongi meie järgmine suur ülesanne. Kui eurooplased ei asu sellega kohe tegelema, riskivad nad muutuda lakkamatult muutuvas ja ennustamatus ülemaailmses olustikus tähtsusetuks. Ja see tähendab ka üksinda jäämist.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: