Baltimaade ühendamine Euroopa gaasituruga

Rohkem kui kaks kümnendit pärast Nõukogude okupatsiooni lõppemist ning kaheksa aastat pärast ühinemist NATO ja Euroopa Liiduga (EL) on Balti riigid ülejäänud Euroopast endiselt eraldatud ühel eluliselt tähtsal viisil: nende maagaasitaristu on kolm riiki isoleerinud ning muutnud „energiasaarteks“.

Kuid sellele vaatamata on Eestil, Lätil ja Leedul praegu esimest korda ajaloos võimalus tagada oma energeetiline sõltumatus, ühendades oma maagaasivõrgustikud Euroopa liitlaste süsteemidega ning arendades välja turuloogikal põhinevad kauplemissüsteemid. Selleks tuleb Balti riikidel koostöös oma partneritega ELis välja töötada füüsiline taristu ning õiguslikud normid, mis võimaldaksid piirkonnas tekkida likviidsetel maagaasi kauplemiskeskustel (ingl k: trading hubs) ning hetketurul (ingl k: spot market).

Nende eesmärkide täitumisel aitaksid kolm väikest ELi piirialal paiknevat riiki jõuda euroliidul kui tervikul lähemale kahe võtmetähtsusega strateegilise ülesande lahendamisele: luua Euroopas ühtne energiaturg ning viia lõpule ELi kolme kõige idapoolsema liikmesriigi lõimumine ühtse ja vaba Euroopaga.

Nõukogude perioodi pärandina varustavad nimelt Eestit, Lätit ja Leedut maagaasiga ainult Vene Gazprom ning viimase liitlane Itera, tarned jõuavad Balti riikideni ühenduslülide kaudu Venemaa ja Valgevene gaasivõrkudest. Baltikumi ülejäänud ELi gaasitaristuga ühendavad projektid on endiselt kas ettepanekute- või projekteerimisfaasis. Baltimaade eraldatus ELi maagaasivõrgustikest on samas aga ühildamatu nii nende riikide majandusvajaduste kui ka euroliidu visiooniga energia ühisturust.

Balti riikide sõltuvusel ühestainsast maagaasitarnijast on samas märkimisväärne majanduslik mõju, mida illustreerib näiteks Leedu kogemus. Nii korraldas Gazprom 2012. aastal oma monopolistlikku seisundit kasutades jõudemonstratsiooni, nõudes Leedult 497 USA dollarit tuhande kuupmeetri maagaasi eest – see oli enam kui 15 protsenti kõrgem hind võrreldes Saksamaalt küsitud 431,30 dollariga. Saksamaa asub seejuures Venemaast märkimisväärselt kaugemal, mistõttu suurem transpordikulu peaks kaasa tooma ka kõrgema hinna. Veelgi enam: Gazpromi keskmine hind Euroopa klientidele oli samal ajal ainult 381 dollarit ehk 30 protsenti enam, kui maksis Leedu.

Balti riikide sõltuvusel ühestainsast maagaasitarnijast on märkimisväärne majanduslik mõju.

Gazpromi nöörimistaktika Leedu suhtes oli osa Moskva püüdest karistada Vilniust selle eest, et viimane oli asunud jõustama ELi direktiive, mille eesmärgiks oli kärpida Gazpromi monopoli tiibu ning teha ettevalmistusi ELi ühtse energiaturu tekkeks 2014. aasta lõpus.

Nagu selgitas kontserni asepresident Valeri Golubov, oli hinnatõusu põhjuseks „Vilniuse ebaadekvaatne käitumine gaasisektori restruktureerimisel ning püüd lahutada maagaasi toujuhtmevõrgustik SC Lietuvos Dujos`st (Leedu gaasikompanii, mis vastutab gaasivõrkude- ja varustussüsteemide eest – ning mille aktsiate kontrollpakk kuulub Gazpromile – Toim.).“¹

Lisaks ühepoolsetele hinnatõusudele võib sõltuvus ühest monopoolses seisundis olevast müüjastenesega kaasa tuua ka katkestused gaasitarnetes; südatalvel võib sellistel katkestustel olla hävitav mõju riigi juhtkonna poliitilisele mainele ja halvemal juhul võivad need lõppeda isegi surmajuhtumitega.

Eesti puhul võivad näiteks talvisel gaasitarbimise tipp-perioodil Venemaa ülekandesüsteemis kehtestatud piirangud jätta Narva ja Värska piiriülesed pumbajaamad tühjalt seisma, kuna Gazprom pingutab Sankt-Peterburgi ja Loode-Venemaa kasvanud nõudluse rahuldamise nimel – ja gaasi vool Eesti suunal peatub.²

Vastavalt Gazpromi ja Eesti Gaasi vahel sõlmitud lepingule on Eesti sellisel juhul sunnitud lootma Lätis Inčukalnsis asuvale maa-alusele gaasihoidlale, mis on omakorda Gazpromi kui hoidla enamusaktsionäri kontrolli all.

Kuna Inčukalnsi hoidla ülekandevõimsused on tipptarbimise perioodil piiratud ning Eesti ja Läti vahel eksisteerivad torujuhtmed suudavad kohale toimetada ainult 6–7 miljonit kuupmeetrit maagaasi päevas, võivad Eesti tarbijaid kõige kriitilisematel perioodidel ähvardada tarnekatkestused. Aastal 2006 jõuti sellisele olukorrale päris lähedale, kui käre pakane tõstis Eesti päevase gaasitarbimise 7 miljoni kuupmeetrini päevas.

Hinnatõusude ja tarnekatkestuste võimalus annavad Moskvale ka olulise majandusliku ja geopoliitilise mõjuhoova, mida ta pole häbenenud käiku lasta nii Balti riikide kui ka teiste ELi liikmete vastu.

Seega kujutab sääraste „energiasaarte“ jätkuv olemasolu enesest ohtu mitte ainult Balti riikide energiajulgeolekule, vaid ka nende riiklikule julgeolekule laiemas mõttes.

Eesmärgiks on ühisturg: ELi kolmas energiapakett

Möödunud kümnendi jooksul on EL aegamisi hoomanud Balti riikide „energiasaarte“-staatuse lõpetamise strateegilist tähtsust. ELi energiapoliitika praeguseks eesmärgiks on ühendada Baltimaade maagaasivõrgustikud teiste ELi liikmesriikide võrgustikega kahel strateegilisel põhjusel: esiteks Euroopa energia ühisturu loomine ning teiseks külma sõja järgse Euroopa ühendamise lõpuleviimine.

Nende põhjapanevate järeldusteni jõudmine võttis ELil aastakümneid. Varasemalt olid Euroopa suurriigid andnud järele Gazpromi nõuetele sõlmida pikaajalised fikseeritud hinnaga gaasitarnelepingud, mille puhul maagaasihind oli sõltuvuses naftahinnast. Sellise hinnavalemi tulemusena maksid Euroopa tarbijad gaasi eest kolm või neli korda rohkem, kui maksis Gazprom ise Kesk-Aasia maagaasi eest – mis siis Vene kontserni torujuhtmeid pidi Läände pumbati. Neid kõrgeid hindu  põhjendas Gazprom silmakirjalikult torujuhtmete rajamiseks tehtud mahukate investeeringutega. Samal ajal aga kasutas Gazprom suurest hinnavahest tekkinud kasumit ka selleks, et osta Euroopas kokku strateegilisi taristuvõrgustikke eesmärgiga tugevdada oma monopoolset seisundit.

Olgu kuidas on, Euroopa tarbijad on maagaasi eest seni maksnud igatahes rohkem, kui nad oleksid maksnud likviidsel turul.

Gazpromi keskmine hind Euroopa klientidele oli 30 protsenti enam, kui maksis Leedu.

Sääraste suundumuste pärast muretsemise asemel väitsid ELi suurriigid, et Gazprom on alati olnud usaldusväärne tarnija ning teiste, alternatiivsete gaasivarustajate puudumise tõttu ei pidanud mõjukaimad Euroopa riikide juhid kuigi mõttekaks ärritada poliitiliselt sedavõrd tundliku kauba suurimat välismaist tarnijat. Kaalukatel suurriikidel nagu Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalial oli samas olemas ka ligipääs Põhjamere ning Vahemere piirkondadest pärinevale maagaasile – sestap võisid nad tänu mitmekesistele tarneallikatele tunda end turvaliselt. Väiksemad, suuresti Gazpromist sõltuvad riigid olid aga kergesti heidutatavad, kui Gazprom ähvardas vastuseks madalama hinna nõudmisele katkestada talveperioodil gaasitarned.

Sellise Gazpromi monopolisti-taktikaga leppimine jättis suurema osa Euroopast ilma mitmekesiste tarneallikateta – ning seetõttu ka ilma tõelisest vabaturust. Madalamate hindade asemel, mille oleks enesega toonud nõudluse ja pakkumise loogikal põhinevad turujõud, leppis Euroopa Gazpromi survega siduda gaasihinnad nafta hinnaga. Selle tulemusena maksavad Euroopa tarbijad ka praegu endiselt kolm kuni neli korda rohkem kui tarbijad Ühendriikides, kus hinnad kujunevad turuloogika põhjal kauplemiskeskustes  maailma kõige likviidsema maagaasituru tingimustes.

Euroopa on siiski ärganud pärast seda, kui Gazprom katkestas 2006. aasta jaanuaris tarned Ukrainale – riigile, läbi mille kulges 80 protsenti euroliidule mõeldud Vene gaasiekspordist.

Washingtoni poolt julgustatuna otsustas EL asuda kärpima Gazpromi monopoolset seisundit.

Loomaks Euroopas energia ühisturgu, kus hinnad kujuneksid paljude pakkujate vahel toimuvas konkurentsis, töötas Euroopa Komisjon välja kolmanda energiapaketina tuntuks saanud regulatsioonide kogumiku.

Kolmas energiapakett kohustab ELi liikmesriike:

· eraldama maagaasi tootmine ja tarnimine ülekande- ja jaotusvõrkudest;

· mitmekesistama maagaasi tarneallikaid;

· ühendama omavahel ELi liikmesriikide gaasivõrgustikud;

· laiendama maagaasi kauplemiskeskusi ning

· lõimima gaasihoidlad likviidseteks, kauplemiskeskustel põhinevateks süsteemideks.

ELi strateegilised huvid ja Baltikumi maagaasi hetketurud

ELi pingutustes ühe ja ühise energiaturu loomiseks on võtmekohal maagaasi vabaturu laiendamine. Selleks on vajalik arendada ja laiendada maagaasi kauplemiskeskuseid – piirkondi, kus ostjate pärast konkureerivad omavahel mitmed tarnijad ning kus gaasihind sõltub seetõttu nõudlusel ja pakkumisel põhinevast turuloogikast. Kauplemiskeskuse turutõhusus (ingl k: market efficiency) sõltub tema likviidsusest (ingl k: liquidity) ehk siis sellest, mil määral saab konkreetne gaasi ostu-müügitehing toimuda ilma, et see mõjutaks oluliselt järgnevate ostu-müügitehingute hinda. Likviidsuse määrast omakorda sõltub see, kui suurt mõju hindade kujunemisele avaldab vabaturuloogika.

Nõukogude perioodi pärandina varustavad Eestit, Lätit ja Leedut maagaasiga ainult Vene Gazprom ning viimase liitlane Itera.

Kauplemiskeskuste likviidsuse määr sõltub mitmetest asjaoludest: mitmekesiste ja usaldusväärsete tarneallikate olemasolust piirkonnas kas siis vedelgaasi (ingl k: liquefied natrual gas, LNG) terminalide ja/või torujuhtmete näol; gaasihoidlate olemasolust, mis aitaksid toime tulla talviste gaasitarbimise kõrgperioodidega; ning maagaasi lõpptarbijateni viivate jaotusvõrkude olemasolust, milliste toimimine oleks läbipaistev ja vastaks vabaturu nõuetele.

Möödunud kümnendite jooksul ongi Põhjamere piirkonnas tekkinud mitmeid maagaasi kauplemiskeskuseid, mis praeguseks on kujunenud Euroopa maagaasi ühisturu tuumikuks. Neist esimeseks oli Ühendkuningriigi National Balancing Point (NBP), mis loodi 1986. aasta detsembris pärast seda, kui Suurbritannia valitsus erastas British Gas`i.

Tänu kauplemiskeskuste endi vahel toimivale konkurentsile on nende hetkehinnad (ingl k: spot price) alates 2008. aastast koondatud üheks ühiseks Põhjamere piirkonna hinnaks – ja seega on tekkinud ka üks ühine turg. See on erakordse tähtsusega muutus: miljonid Loode-Euroopa tarbijad saavad nüüd osta maagaasi, mille hind on kujunenud vabas konkurentsis, mitte vastavalt monopolisti soovidele.

Gazprom on kauplemiskeskustel põhineva turu arengule Euroopas avaldanud raevukat vastupanu, pidades seda suurimaks ohuks oma monopoolsele seisundile oma kõige olulisemal turul. Kuid praeguseks näib, et Vene monopolistid on lahingut turujõududega kaotamas. Gazpromile on tarvilik jätkuvalt säilitada kõrget hinnataset selleks, et teenida tasa Nord Streami torujuhtme rajamiseks tehtud kolossaalseid kulutusi. Kuid sellest hoolimata on hetketuru hindadel põhinevad Põhjamere piirkonna kauplemiskeskused sundinud Gazpromi müüma Nord Streamist pärinevat gaasi oluliselt madalama hinnaga, kui oleks olnud vajalik investoritele lubatud kasumi teenimiseks. Selle tulemusena on Nord Streami rajamise röögatu lõpphind, 7,4 miljardit eurot, tekitanud investorites rahulolematuse ning vähendanud Gazpromi puhaskasumit ja ettevõtte koguväärtust.³

Põhjamere hetketurgude mõju Gazpromile sai esimest korda ilmseks 2010. aasta veebruaris, kui paljude tarnijate vaheline konkurents võimaldas TTF-l – Hollandi kauplemiskeskusel – Vene gaasifirmalt saavutada oluline järeleandmine: selle kohaselt määras hetketurul kujunenud hind 15 protsenti Gazpromi poolt keskuses müüdava maagaasi hinnast ning ülejäänud 85 protsenti sõltus naftahinnaga seotud valemist. See pretsedent sai järje 2012. aasta juuli alguses, kui Gazprom andis järele Saksa ettevõtte E.ON nõudmisele teha allahindlust vastutasuks valmisoleku eest jätkuvalt leppida nafta- ja gaasihindade omavahelise seotusega.

Gazprom Exporti lepingustruktuuri- ja hinnakujundusjuhi Sergei Komlevi sõnutsi oli ettevõte valmis selliseks ebatavaliseks järeleandmiseks soovist kaitsta gaasi ja nafta hinna omavahelisel seosel põhinevat hinnastamismudelit. „Allahindlus jäi Gazpromi kindlaksmääratud 7–10-protsendilisse vahemikku (ja) naftapõhisus selles pikaajalises lepingus säilis muutumatuna,“ selgitas Komljev.⁴

Varasemalt olid Euroopa suurriigid andnud järele Gazpromi nõuetele sõlmida pikaajalised fikseeritud hinnaga gaasitarnelepingud, mille puhul maagaasihind oli sõltuvuses naftahinnast.

2012. aasta novembriks oli Gazpromi optimism asendunud trotsliku, pea meeleheitliku jäärapäisusega. Kui Norra Statoil sõlmis 20. novembril Saksa Wintershalliga hetketuru hindadel põhineva gaasitarnelepingu, mille maht oli piisav tõukamaks Gazpromi Saksamaa suurima varustaja troonilt, teatas Gazpromi asepresident Aleksandr Medvedev, et „me kaitseme pikaajaliste lepingute süsteemi kogu oma energiaga“.⁵

Kuid sellele vaatamata on Gazprom olnud sunnitud hinda alandama mitmetele suurtele Euroopa klientidele tulenevalt „teistest allikatest pärineva odava vedelgaasi sissevoolust“.⁶

Kuidas hetketurul põhinevad hinnad Baltikumi tuua

Gazpromi ägedale vastuseisule vaatamata on maagaasi kauplemiskeskustel põhinev turumudel praegu laienemas ning levimas Põhjamere rannikult ida suunas. Läänemere piirkonnas tegutsevad valitsused koostöös Euroopa Komisjoniga rajamaks maagaasi tarneteks, hoiustamiseks ja transpordiks vajalikku taristut, mis on vajalik vähendamaks Eesti, Läti, Leedu ja Soome praegust 100-protsendilist sõltuvust Vene gaasist.

Hiljutised avalikud arutelud Balti riikide energiasõltumatuse teemadel on suuresti keskendunud plaanidele rajada kolmes riigis LNG taasgaasistamiseks vajalikud terminalid. LNG on tõepoolest võtmetähtsusega element ükskõik millistes tegevuskavades, kui eesmärgiks on luua energia ühisturg. Kuid ainuüksi LNG-terminalidest siiski ei piisa selleks, et Baltikumis tekiksid maagaasi kauplemiskeskused. Likviidseks kauplemiseks on tarvilik piirkondlik võrgustik, kuhu on lõimitud nii terminalid, tarnijad, hoidlad kui transpordivõrgustik (ehk torujuhtmed jms) ning mis võimaldaks maagaasil tarbijateni jõuda kooskõlas turult pärinevate hinnasignaalidega.

Baltikumis peaksid sellesse võrgustikku kuuluma kolm spetsiifilist arendusprojekti:

· Poolat ja Leedut ühendav torujuhe (ingl k: Gas Interconnection Poland-Lithuania, GIPL) aitamaks mitmekesistada Balti riikide maagaasi tarneallikaid;

· Läti Inčukalnsi gaasihoidla ning hoidlat Eestiga ühendavate torujuhtmete moderniseerimine, laiendamine ning omandistruktuuri muutmine, et kaotada Gazpromi suutlikkus takistada maagaasi vaba voolamist regioonis;

· Eestis paiknev LNG-terminal ühes merealuse torujuhtmega Soome – see mitmekesistaks piirkonna tarneallikaid ning looks hetketuru tekkimiseks vajaliku suurusega piirkondliku turu.

EL peaks kõikidele ülalmainitud projektidele omistama ühishuvi projektide staatuse… (ingl k: Project of Common Interest, PCI) staatuse, millega kaasneks nende edukaks teostamiseks vajalik poliitiline ja finantstoetus. Koostöös akadeemilise kogukonnaga tuleks ELil ühtlasi arvustada seni kõigis kolmes Balti riigis valdavaks olnud „mina-ise-lähenemist“ ning julgustada neid koostööle omavahel ja Soomega.

Leedu – GIPL ehk Leedu-Poola torujuhe

Leedu on kolmest Balti riigist kõige jõulisemalt üritanud kärpida oma sõltuvust Gazpromi tarnetest ning toetanud ELi püüdlusi energia ühisturu loomiseks. 2011. aastal jõustas Leedu esimese ELi liikmesriigina kolmanda energiapaketi ning valis seejuures kõigist võimalikest rangeima rakendusviisi.

Kuid praeguseks näib, et Vene monopolistid on lahingut turujõududega kaotamas.

Vilnius teatas viivitamatult plaanist rajada Klaipėda lähistele LNG ujuvterminal, mis alustaks tööd 2014. aastal ning mille kavandatud võimsuseks oleks kaks kuni kolm miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Leedu andis ka teada, et teeb lõpu Gazpromi kontrollile riigi maagaasi jaotusvõrgu üle, lahutades riigisisese torujuhtmete omamise transiidiks mõeldud võrgustiku omandisuhetest. Seejärel aitas Leedu 2012. aasta septembris käivitada ELi- uurimist, mis võttis sihikule Gazpromi, süüdistades viimast konkurentsi moonutamises Euroopa turgudel.

Klaipeda LNG-terminal likvideeriks Leedu täieliku sõltuvuse Vene maagaasist, mille aluseks on praegu  ühesuunaline impordivõrgustik Valgevenest, ainult erandolukordades kasutatav kahesuunaline torujuhtmeühendus Lätiga ning ühesuunaline ekspordikanal Kaliningradi. Küll jääb aga küsitavaks ilma ELi kaasarahastamiseta valmiva ujuvterminali äriline atraktiivsus.

LNG-terminali tulevikuväljavaadetest sõltumata saab aga Leedu paljugi ära teha aitamaks kaasa kauplemiskeskuste tekkele Balti regioonis ning nimelt arendades GIPL-torujuhet. GIPL on kavandatud 562-kilomeetrise torujuhtmena, mille aastaseks läbilaskevõimsuseks peaks saama 2,3 miljardit kuupmeetrit maagaasi aastas. Projekti elluviimine tagaks tarnijatevahelise konkurentsi kasvu, võimaldades klientidele ligipääsu mitmekesistele tarneallikatele ning ELi hetketurgudele Põhjamere piirkonnas. Lisaks lubaks GIPL Leedul ja teistel Balti riikidel kasu saada gaasituru kasvavast likviidsusest pärast seda, kui 2014. aastal alustab alustab tööd Poola LNG-terminal Świnoujścies.⁷

Toimimaks eeldusena kauplemiskeskustel põhineva maagaasituru tekkimisel Balti piirkonnas tuleks GIPL harujuhtmetega ühendada ka Läti ja Eesti gaasivõrkudega.

Läti – Inčukalnsi gaasihoidla

Maagaasihoidla on iga kauplemiskeskuse võtmetähtsusega element. Seda seetõttu, et gaasitootmise tase on aasta läbi sama – kaasa arvatud suvel, kui nõudlus on madal – ning väiksema nõudlusega perioodidel toodetud gaasi tuleb hoiustada seni, kuni seda läheb vaja talvisel tarbimise kõrgperioodil. Ilma hoiustamisvõimaluseta kaovad talvel ka hetketurul põhinevad hinnad ning kauplemiskeskuse likviidsus on äärmiselt piiratud.

Õnneks on Balti piirkonnas juba olemas maa-alune gaasihoidla Lätis Inčukalnsis. See hoidla varustab nii tööstuslikke lõpptarbijaid kui elamurajoone kogu piirkonnas. Umbkaudu pool gaasihoidla varudest kulub talvel Läti, ligi veerand Eesti ning ligi veerand Loode-Venemaa nõudluse rahuldamiseks. Samas töötab hoidla juba praegu pea piirvõimsusel (selle mahutavuseks on 2,32 miljardit kuupmeetrit), mis on ebapiisav, silmas pidades piirkondliku kauplemiskeskuse rajamisega kaasnevat nõudlust.

Kuid praeguseks näib, et Vene monopolistid on lahingut turujõududega kaotamas.

Inčukalnsi teine tõsine puudujääk seisneb omandistruktuuris. Kontroll gaasihoidla üle kuulub Gazpromile, millel on õigus Inčukalnsi käitada kuni aastani 2017. Koos Gazpromiga lähedalt seotud Iteraga kuulub Vene kontsernile ka Latvijas Gaze aktsiate kontrollpakk – Latvijas Gazel on aga õigus käitada Inčukalnsi hoidlat kuni aastani 2030. Kontroll gaasihoidla üle kuulub hetkel seega monopoolsele tarnijale, kes vastustab piirkonnas kauplemiskeskuste-põhise turu teket ning Inčukalns sõltub nendest samadest maagaasivoogudest, millega varustatakse ka Vene sisemaiseid tarbijaid – kelle vajadused on talvisel gaasitarbimise kõrgperioodil ajalooliselt rahuldatud enne Euroopa tarbijaid.

Gazpromi domineerimine Inčukalnsi tegevuse üle nõuab ELi juhtrolli gaasihoidla laiendamisel ning omandistruktuuri ümberkujundamisel. Vastasel juhul ei suuda EL täita endale seatud eesmärke – likvideerida Balti “energiasaared” ning luua Euroopas energia ühisturg.

Eesti – LNG-terminal kui Balti kauplemiskeskuse nurgakivi

Värskeimad arengud tehnoloogivallas on muutnud veeldatud maagaasi ehk  LNG paljudele riikidele kiireimaks viisiks oma gaasitarneallikate mitmekesistamiseks. Kolme Balti riiki ja Soomet teenindav äriliselt tasuv LNG-terminal kindlustaks aastaringse mitmete tarneallikatega gaasivarustuse, mis omakorda on möödapääsmatu eeldus likviidse kauplemiskeskuse tekkeks.

Selline tarneallikate mitmekesistamine kärbiks osaliselt ka Gazpromi monopoolse käitumise tiibu isegi juhul, kui Leedu-Poola torujuhtmest GIPL ei peaks asja saama ning Inčukalns jääks endiselt Gazpromi kontrolli alla. Sestap on kõik kolm Balti riiki otsinud ELi toetust rajamaks omaenese LNG-terminal.

Leedu on sel teel jõudnud kõige kaugemale – Vilniuse plaane ujuva taasgaasistamisterminali rajamiseks hinnati Eleringi Pöyry raportis aastal 2012 kui kõige arenenumaid kolmes riigis.⁸

Gazpromile on tarvilik jätkuvalt säilitada kõrget hinnataset selleks, et teenida tasa Nord Streami torujuhtme rajamiseks tehtud kolossaalseid kulutusi.

Läti on soovinud ELi toetust kavale rajada omaenese LNG-terminal Riiga. Lätlaste peamiseks argumendiks on olnud madalam ehitusmaksumus, võrreldes Leedu ja Eesti alternatiivsete projektidega – Riia läheduse tõttu Inčukalnsi hoidlale langeks ära vajadus rajada terminalile omaenese hoidla. Läti Balti naabrid on aga mures, et Gazpromi kontroll Inčukalnsi hoidla üle nulliks Riiga rajatava LNG-terminali strateegilise kasu.

Sestap on Eesti valitsuse hinnangul riigi kontrolli säilitamine LNG-terminali rajamise üle energiajulgeolekut silmas pidades elulise tähtsusega. Eelnevaga kooskõlas teostasid Elering ja Tallinna Sadam tasuvusuuringu LNG-terminali rajamise osas Muuga sadama piirkonda. Eleringi plaanide kohaselt ühendataks Muugale rajatav LNG-terminal Balticconnectori nime kandva merealuse torujuhtme kaudu Soomega.

Lisaks Eleringi Muuga-projektile on veel kaks ettevõtet teatanud soovist rajada Balticconnectoriga ühendatud LNG-terminalid – vastavalt Sillgas Sillamäele ja Alexela Paldiskisse.

Soome kulgev Balticconnectori torujuhe oleks elulise tähtsusega, silmas pidades ükskõik kus asuva Eesti LNG-terminali majanduslikku tasuvust. Eesti, mille aastane gaasitarbimine on vaid tagasihoidlikud 0,7 miljardit kuupmeetrit aastas, on liiga väikese mahuga turg kindlustamaks LNG-terminali majanduslikku mõttekust – ükskõik, kus see terminal siis ka asuks. Olukord ei muutuks isegi siis, kui ühendada Eestis paikneva LNG-terminaliga ka Leedu ja Läti tarbijad – kolme riigi aastane kogunõudlus oleks endiselt vaid 4,8 miljardit kuupmeetrit.

Kuid Soome, mille aastane tarbimine on ligi 5 miljardit kuupmeetrit, lisandumine muudaks pilti oluliselt: Baltikumi ning Soome kogunõudluseks oleks aastas 10,5 miljardit kuupmeetrit ehk 15 korda enam kui Eestil eraldivõetuna.

Euroopa Komisjon tellis rahvusvaheliselt nõustamisfirmalt Booz hinnangu, kas LNG-terminali rajamine Baltikumi vääriks ELi rahalist toetust ning Boozi järelduste kohaselt suudaks sellise suurusega turg tagada majanduslikult tasuva LNG-terminali toimimise.⁹

Boozi hinnang soovitab Euroopa Komisjoni kaasrahastamisel valmiva ning tervet Balti turgu teenindava terminali asukohana kas Eestit või Soomet, viidates LNG-terminali ja Balticconnectori rajamise koosmõjuna vähenevatele ehituskuludele. Tegelikkuses panustaks Soome rajatav terminal piirkonna tarneallikate mitmekesistamisse ja varustuskindlusesse vähem, võrreldes Eestis paikneva terminaliga. Seda järgmistel põhjustel.

Esiteks tähendaks terminali rajamine Soome ka Gazpromi olulist rolli projekti teostamisel – ning Gazprom võitleb oma monopoolse seisundi säilimise eest Balti regioonis.

Ilma hoiustamisvõimaluseta kaovad talvel ka hetketurul põhinevad hinnad ning kauplemiskeskuse likviidsus on äärmiselt piiratud.

Teiseks on Soomel Gazpromiga sõlmitud pikaajaline tarneleping, mille kohaselt Gazprom varustab Soomet maagaasiga kuni aastani 2025. Seega puuduks terminali Soome rajamise puhul arendajal vähemalt kaheteistkümne järgmise aasta jooksul majanduslik motivatsioon Eestisse suunduva Balticconnectori torujuhtme ehitamiseks.

Tulenevalt eelpoolsest on lähitulevikus just Eesti kõige atraktiivsem asukoht piirkondlikule LNG-terminalile, mille eesmärgiks on aidata kaasa ELi võtmetähtsusega eesmärkide saavutamisele – mitmekesistada Balti riikide gaasitarneallikaid ning luua alused turuloogikal põhineva maagaasikaubanduse tekkele.

Mis puudutab võimaliku LNG-terminali täpset asukohta Eestis, siis järeldas ELi tellitud Boozi hinnang, et „Sillamäe on kolmest projektist kõige nõrgem, kuna projekt on alles varases arengustaadiumis, teised kaks projekti on samas selged ja hästi eesmärgistatud“. Valik tuleks seega tõenäoliselt langetada Paldiski ja Muuga vahel.

Lõppkokkuvõttes pole aga terminali täpne asukoht ettevõtmise  edu seisukohalt elulise tähtsusega senikaua, kuni rajatav LNG-terminal ühendatakse piisavalt suure piirkondliku turuga, kuni projekt on vastav kõrgeimatele keskkonna- ja ohutusnõuetele ning terminal toimib, tuginedes turuloogikale, mitte monopoolse ettevõtte huvidele.¹⁰

Leedu on kolmest Balti riigist kõige jõulisemalt üritanud kärpida oma sõltuvust Gazpromi tarnetest ning toetanud ELi püüdlusi energia ühisturu loomiseks.

Oluliselt suuremat kaalu omab see, kas terminali omandistruktuur kindlustab ettevõtte turuloogikal põhineva toimimise. Nagu ülalpoolgi viidatud, on Gazpromi valduses terve rea regiooni energiakompaniide aktsiate kontrollpakid ja/või olulise mõjujõuga osalused. Nende ettevõtete hulka kuuluvad nii Eesti Gaas, Latvijas Gaze kui Inčukalnsi gaasihoidla ning Lietuvos Dujos. Gazprom on üles näidanud suurt osavust oma aktsiaosaluste ja kohalike mõjuvõimsate ärivõrgustike kasutamisel eesmärgiga kaitsta oma monopoolset positsiooni turujõudude pealtungi eest.

Nagu osutab ka Boozi hinnang, on Gazprom kasutanud neid mõjuhoobasid tagamaks, et ükski kolmest Balti riigist pole tegelikkuses ellu viinud gaasi tarnijate ja jaotusvõrkude teineteisest lahutamise nõuet. Viimane on aga ELi kolmanda energiapaketi keskne nõue.

Artikli aluseks on Matthew J. Bryza ja Emmet C. Tuohy RKKs 2013. aasta märtsis valminud raport „Connecting the Baltic States to Europe’s Gas Market“. Raport on tervikuna kättesadav RKK kodulehel http://www.icds.ee. Eesti keelde tõlkinud  Kaarel Kaas.