Eesootava kliimamuutuse õppetunnid 1989. aastast

Kolmkümmend aastat pärast seda, kui Berliini müüri langemisega algas üleminek postkommunistlikule, seisab maailm taas silmitsi tohutu süsteemse muutusega. Möödapääsmatu hädavajadus vältida katastroofilist kliimamuutust toob kaasa uue ülemineku meie praeguselt majandusmudelilt ja eluviisilt madala süsinikujäljega kestlikule inimtegevusele. Mineviku edusammud ja läbikukkumised selliste süsteemsete muutuste korral on andnud meile väärt õppetunde, olgu tegemist tööstusrevolutsiooni ja selle poliitiliste tagajärgedega või sõjajärgse aja ja üleilmastumisega. Euroopal on aga varuks omaenda unikaalne kogemus, nimelt viimased kolmkümmend aastat üleminekut riigisotsialismist ELiga lõimumiseni.

Need õppetunnid ei ole päris selged ja üheselt arusaadavad: ulatuslik kirjandus postkommunistliku üleminekuaja kohta näitab ilmekalt, et tulemust mõjutavad paljud muutujad. Paljud eri teed, mida mööda on piirkonna majanduses ja poliitikas viimasel kolmekümnel aastal sammutud, tõestavad ülemineku ennustamatust. Samuti leidub nii mõningaidki suuri erinevusi kliimaprobleemide ulatuses ja haardes. Kuid Euroopa poliitikakujundajad peaksid siiski omandama varasematest kogemustest väärt teadmisi ja oskusi, kui asuvad oma ametiaja alguses poliitikat paika panema. Panused on suured. Kui kliimaüleminek läheb Euroopas edukalt käima, võetakse kogu maailmas üle mudeleid ja norme, mis on edu toonud. Aga kui see ei õnnestu, peavad tulevased põlved maksma selle eest ränka hinda. Niisiis, proovigem vaadata, milliseid õppetunde on meil tallele panna.

Esimene õppetund: kui kõik muutub, muuda kõike

Esimene õppetund seisneb selles, et majandusmudeli muutmine on hiiglaslik ettevõtmine, mis mõjutab kogu ühiskonda ja poliitikat – ja sellele kulub aega rohkem kui põlvkonna jagu. Enamasti eeldatakse Brüsselis ja riikide pealinnades käivates poliitilistes aruteludes, et kliimategevus tähendab keskkonnaga seotud meetmeid. Ent üleminek kestlikule majandusele ei tähenda pelgalt üksikuid pealispinda kergelt kriipivaid samme, millega kohendada praegust majandusmudelit. Pigem nõuab see süsteemi fundamentaalset muutmist massiivses ulatuses ja sügavuses, nõuab midagi, mida võiks võrrelda tööstusrevolutsiooniga, eriti aga sellega, mis toimus 1989. aasta järel. Kestlikule, rohkem loovale kui tarbivale majandusele üleminekuks on vajalik muuta täielikult seniseid tootmis- ja tarbimismudeleid, sest süsinikuheite vähendamine seab oma kõrge hinna kõigile kaupade tootmise ja teenuste aspektide, õigupoolest üldse kõigile inimtegevuse aspektide keskkonnamõjule. Kliima ja ökosüsteemiga tuleb arvestada kõige puhul alates investeerimise kriteeriumidest kuni raamatupidamissüsteemide ja kindlustuspoliitikani. See mõjutab tohutult hindu ja muudab seeläbi tarbimismustrit.

Möödapääsmatu hädavajadus vältida katastroofilist kliimamuutust toob kaasa uue ülemineku meie praeguselt majandusmudelilt ja eluviisilt madala süsinikujäljega kestlikule inimtegevusele.

Nagu 1989. aastale järgnenud ülemineku puhul, nii puudutab ka see süsteemne muutus majanduse kõiki tahke, mis omakorda avaldab väga suurt mõju poliitikale. Seetõttu ongi 1989. aastal alanud ülemineku ulatus ja sügavus meile kõige uuem ja kõige tulusam näide, kuidas teha asju õigesti ja kuidas teha neid valesti – sest ka toona muutus terve majanduslik ja sellest tingituna ka poliitiline süsteem. Postkommunistlikku üleminekut on nimetatud „laeva ümberehitamiseks merel”¹ – kliimaüleminek oleks niisiis sellesama tegemine loodetel loksudes.

Teine õppetund: kiirus on hea, aga ootuste muutmiseks on vaja liikuda selges suunas

Kas nii tohutu muutuse korral on paremaks lahenduseks šokiteraapia või tasapisi edasiliikumine? Üks suuremaid otsuseid, mis ELil ees seisab, puudutab just muudatuste kiiruse paikapanekut Euroopa rohelises kokkuleppes. Kui see on liiga kiire, tuleb poliitiline tagasilöök äge ning liikmesriikide valitsused ja rahvas süüdistavad üksmeeles ELi. Kui muutused on aga liiga aeglased, tekitab EL pettumust uute ja tulevaste valijate nooremas põlvkonnas, kes niigi taotlevad kiiremaid ja radikaalsemaid muutusi – ja, mis peamine, sel moel ei suudaks EL seatud sihtmärke täita ega suudaks üleminekul maailmas esirinnas sammuda. Niisiis, EList võib saada patuoinas nii siis, kui ta asub läbi suruma ebapopulaarseid meetmeid, kui ka siis, kui tulemusi ei saavutata piisavalt kiiresti.

Postkommunistlike riikide otsused, kui kiiresti edasi liikuda, mõjutasid väga oluliselt ülemineku tulemust. Üldiselt võib öelda, et mida kiiremad on muutused, seda põhjalikum on kohandumine, sest inimeste ootuste kiire täpsustumine muutis nende käitumist suunas, mis toetas uut süsteemi. Nad investeerisid uude majandusse, mitte ei üritanud vana majandust kõigest väest püsti hoida, millega vabanes rohkelt muidu asjatult seisnud kapitali. Samuti jäi poliitiline vastupanu nõrgemaks, sest otsustav osa inimesi asus uut korda üles ehitama, mitte ei koondunud vana korra kaitsele.

Šokiteraapia hind ühiskonna ja inimese tasandil oli tihtipeale ränk: inimesed kaotasid elatusallika ja langesid vaesuse küüsi, ilma et neid oleks aidanud ühiskondlik turvavõrk, mis sageli puudus sootuks. Seekord tuleb ELil abistada liikmesriikide valitsustel paika panna parem sotsiaalne toetus, mis muu hulgas tähendab vastse „õiglase ülemineku fondi” (vt allpool) tarka kasutamist. Postkommunistlik üleminek näitas ent sedagi, et väiksemate sammudega edasiliikumine võib samuti olla valulik, eriti inimestele, kes töötasid edasi majandusharudes, mida ootas viimaks ees hukatus. Tasapisi edasiliikumine kulutab ühtlasi hulgaliselt ressursse, näiteks investeeringute jätkamisena valdkondadesse, mis ülemineku arenemisel muutusid tarbetuks.

Majandusmudeli muutmine on hiiglaslik ettevõtmine, mis mõjutab kogu ühiskonda ja poliitikat – ja sellele kulub aega rohkem kui põlvkonna jagu.

Riigi paika seatud selge kurss on oluline, et turud saaksid indu viia üleminek ellu. Majanduslikud jõud ei muuda käitumist, kuni pole selge, et süsteem muutub.

Poliitilistest avaldustest siin ei piisa: peibutada tuleb reeglite kehtestamise ja maksudega. Peibutiste muutmine on samuti eluliselt tähtis inimeste käitumise muutumise käivitamisel. Kliimategevuse korral on üksikute inimeste igapäevase tegevuse muutmise koondmõju otsustava tähtsusega süsinikuheite tuntaval vähendamisel. Kui kõik inimesed hakkaksid säästma energiat ja tarbima vähem süsinikuheidet tingivaid tooteid, näiteks fossiilseid kütuseid ja veiseliha, oleks muutus juba üüratu.

Omamoodi irooniana on käitumise muutus, mida praegu tarvis läheb, otse vastupidine sellele, mida soositi ja soodustati pärast 1989. aastat liikumisel kapitalismi suunas: toona innustati inimesi rohkem tarbima. Nüüd aga, kui vaevalt põlvkond keskeurooplasi on avastanud ostlemise naudingu, kõlab uus sõnum: kliimamuutuse mõju kahandamiseks tarbige vähem ja paremini.

Kolmas õppetund: kõige alus on õiglus ja demokraatliku kokkuleppe alalhoidmine

Ebaõigluse tunnetamine on ehk Kesk-Euroopa postkommunistliku ülemineku üks tähtsamaid ja pikaajalisema mõjuga poliitilisi tegureid. Isegi riikides, kus majanduslik üleminek kulges sujuvalt ning rohked välisinvesteeringud ja ELi abi vähendasid kohanemise taaka, näiteks Ungaris, püsib seniajani nördimus ebavõrdsuse süvenemise pärast, mida on võimalik poliitiliselt ära kasutada.

Seetõttu on eluliselt oluline, et Euroopa roheline kokkulepe looks sõnaselgelt õiglase kohanemise koormuse jagamise süsteemi. Keegi ei tea ju täpselt ette, millisele positsioonile nad uues süsteemis satuvad, ja vajavad tagatist, et kõigi ees avaneksid võimalused ja kõigile oleks kindlustatud vähemalt minimaalne sotsiaalne kaitse.

Kõigi suuremate süsteemsete muutuste algul asub enamik inimesi, kui tarvitada John Rawlsi väljendit klassikaks muutunud poliitilise filosoofia teoses „Õigluse teooria”², „teadmatuse loori” taga. Rawls väidab, et reeglid õigluse tagamiseks tuleb paika panna „teadmatuse loori” taga, mille puhul reeglite paikapanijad ei tea, milline saab olema nende positsioon ühiskonnas, mille tarbeks nad süsteemi kujundavad, mistõttu nad kujundavad selle õiglaseks ka kõige väetimatele ja viletsamatele. Tõeluses inimesed, kes mis tahes süsteemi loovad, teavad, milline saab nende positsioon selles olema, ja sageli nad üldse osalevadki süsteemi kujundamises (või reformimises) just seepärast, et neil on juba selles privilegeeritud staatus.

Kliimaüleminek tekitab ebakindlust enamikus inimestes, kes ei saa kuidagi teada, milline saab olema nende staatus tulevases ühiskonnas. Järgnevatel kümnenditel kujundavad tehnilised muutused, mis eelkõige on seotud digitaliseerumisega, ja süsinikuheite kahandamise meetmed majanduse täiesti ümber. Terved majandusharud kaovad, asemele tekivad uued, mida me ei oska veel isegi ette kujutada. Praegusel hetkel ei tea ükski inimene, kas tema praegune töökoht üldse püsima jääb, kas tema kutseoskused ja kogemused vastavad uute tekkivate töökohtade nõudmistele, inimene ei tea isegi seda, kas tal jagub ikka emotsionaalset vastupidavust ja vaimset paindlikkust, et kohanemisega kaasa minna. Lisaks tööturule ei oska inimesed välja nuputada, kas nende heaolu ja elusihtide täitmise võimalused lähevad paremaks või hoopis halvemaks. Kas süsinikuheidet drastiliselt vähendav maailm tähendab, et inimene peab hakkama taimetoitlaseks ega saa enam kunagi lennata? Kas tema elukvaliteet ning iseenda ja laste väljavaated on helged või sünged? Kas kerkiv merevee tase matab praeguse elukoha ja selle ümbruse vete alla või mitte?

Need ei ole puhtalt teoreetilised mõtteharjutused, sest kõike seda peas läbi hauduval kodanikul palutakse kliimaülemineku ajal õige mitu korda avaldada hääletades arvamust meetmete kohta, mille tagajärgede osas viibib kodanik teadmatuse loori taga. See ei ole tegelikult uus probleem, sest konkreetsete meetmete pikaajalisi tagajärgi on alati olnud raske ette näha ning poliitikutel tuleb lihtsalt anda endast parim, et maalida kodanikule ette pilt võimalikust mõjust. Kuid üüratu ajasurve ja vajalike tegevuste tohutu ulatus, mida on tarvis kliimakatastroofi vältimiseks, tõstab selle probleemi uuele tasemele.

1989. aasta järel ei teadnud keegi täpselt, milline on tema täpne seisund uues majandussüsteemis. Paljud inimesed uskusid, et elu läheb paremaks, ja valdav enamus soovis muutust. Kuid olulisim erinevus seisnes selles, et eliit oli kaotanud usalduse, mis muutis paljudes riikides nende kõrvalelükkamise palju hõlpsamaks. Mõnel pool läks sellega kauem – näiteks Bulgaaria Sotsialistlik Partei suutis võimul püsida 1997. aastani – ning paljud varasema eliidi liikmed leidsid soodsa positsiooni ka uues süsteemis. Kuid arusaam, et eliit on pjedestaalilt tõugatud, aitas reforme kiiremini läbi suruda.

Ent kliimaülemineku praegusel etapil on eliit endiselt võimul ja mõistagi püüab oma positsioonist kinni hoida. EL peab seetõttu rõhuma õiglusele, et eliit ei saaks üritada uut süsteemi samuti enda käpa alla saada, et tugevdada senist privilegeeritud seisundit ja muuta olemasolev ebavõrdsus ja ebaõiglus maksimaalselt püsivaks.

Lisaks valitseb inimeste seas tugev vastumeelsus võimalike kaotuste suhtes, mis tähendab, et nad hoiavad kinni sellest, mis neil on, mitte ei mõtle selle peale, mida nad võiksid uues olukorras võita. Selle tulemusel ei ole mitte üksnes eliit süsteemse muutuse vastu, soovides hoida kinni senistest ressurssidest ja positsioonist, vaid ka vaesed ja isegi sellised perekonnad, kes tulevad vähem või rohkem kenasti toime. Inimesed, kellel on praeguses majandussüsteemis töökoht olemas, ei kaldu kuigi kergelt sellest loobuma ebakindla tuleviku huvides. Paljud on valmis tunnistama suurema muutuse vajadust, kui see tagab nende lastelastele elamiskõlbliku planeedi. Kuid seda seisukohta on üpris raske „maha müüa”, kui inimene samal ajal tunneb, et üleminek läheb talle rohkem maksma kui teistele.

Seepärast peavad majanduslik ja ühiskondlik õiglus olema kliimaülemineku esmase tähtsusega eesmärgid. Õiglus lisaks aitab kiirendada käitumise muutumist, mida tõukavad tagant rohkem sügavalt loomuomased tungid, nagu näiteks lastele parema tuleviku taotlemine, mitte nii palju välispidised tungid, nagu näiteks hinnad.

Neljas õppetund: rõhuasetus panusele, mitte hüvitusele

EL peab hoiduma eriti lühiajalises perspektiivis langemast lõksu, mis muudaks organisatsiooni Suureks Kaotajate Hüvitusmasinaks. 1989. aasta järel kujunesid riikideks, millel läks kõige paremini, just need, mis liikusid kiiresti uue süsteemi poole ega hakanud investeerima majandusharudesse, mida lõpuks ootaski ees hääbumine. Kuid EL peab sedakorda paremini toime tulema sotsiaalse kaitse ja üleminekufondide pakkumisega, mis aitaks luua uusi võimalusi ja väljavaateid.

Ajal, mil EL käivitab Euroopa rohelist kokkulepet, valitseb tugev kiusatus kompenseerida kahjusid neile, kes kannatavad ülemineku algetapil, sest tegutseda on kindlasti tarvis väga kiiresti ning kõigi ELi liikmesriikide valitsused peavad olema põhiliste meetmetega nõus. See tekitab omakorda hiiglasliku kollektiivse tegutsemise probleemi, sest üksmeele nõudmine paljude ELi otsuste ja rahaeralduste puhul annab liikmesriikide valitsusele teistpidi väärastunud ajendi blokkida kollektiivne tegevus, et sel moel nõuelda hüvituse maksmist.

Komisjon ongi juba lisaks ELi eelarvele teinud ettepaneku luua uus „õiglase ülemineku fond”. Seda on hädasti tarvis sotsiaalse kaitse pakkumiseks ja üleminekumeetmete elluviimise kiirendamiseks. Kuid fond  tuleb luua nii, et selle ressursse ei saaks vääriti eraldada. Esiteks ei tohi see mingil moel innustada liikmesriikide blokkivat käitumist. See on eriti tähtis Ülemkogus, mille raames riigi- ja valitsusjuhid saavad mitu korda aastas kokku. Kui EL järgib sama käitumismudelit, mis on valitsenud viimase kümmekonna aasta kriiside ajal  – löntsimine ühelt Ülemkogu kokkusaamiselt teisele lühiajalisi kokkuleppeid sõlmides, et 27 riigi- ja valitsusjuhti suudaksid ikkagi sõlmida kas või ajutise lepingu, mille alusel edasi minna –, siis võrduks see ressursside raiskamise ja avalikkuse usalduse hävitamisega rohelise kokkuleppe suhtes.

Kõik suuremad süsteemsed muutused tekitavad ebakindlust ja see omakorda hirmu. Seetõttu on eluliselt oluline pakkuda tulevase positiivset visiooni uue süsteemi tingimustes.

Teiseks ei peaks EL hakkama maksma hüvitusi neile, kes kliimaülemineku esimeste meetmete rakendamisel lühiajaliselt kaotajate sekka langevad. See looks terve lobitöötajate armee kõikvõimalike ülemineku käigus kaotusi kandvate inimeste huvides, neelates raha kompenseerimise, mitte aga uue ringmajanduse tootlike investeeringute peale, mis pakuksid neile võimalikele kaotajatele uusi väljavaateid. Näiteks kasumit taotlevad ettevõtjad võivad üles osta tegevusaja lõpule lähenevaid kivisütt põletavaid elektrijaamu lootuses, et neile makstakse peagi avalikest vahenditest kinni nende lõplik sulgemine. Samuti eelistaks see organiseeritud ametiühingutega erialasid – näiteks traditsiooniliselt tugevate ametiühingutega söekaevureid – inimestele, kes töötavad majandussektorites, kus neil sellist jõulist esindatust ei ole, näiteks tuule- ja päikeseenergia tootmises, mis samal ajal on süsinikuheite seisukohalt äärmiselt oluline.

Postkommunistliku ülemineku ajal aitasid avalikud rahaeraldised  – valdavalt ELi abi kujul – üleminekuvalusid leevendada. Ent palju tähtsam oli uute võimaluste väljavaate avamine tööhõives, ettevõtluses ja elukogemuste hankimisel. Just see muudab mõtteviisi ja käitumist.

Kui EL hakkab tasuma hüvitust esimestele ja kõige valjuhäälsematele protestijatele, hävitab see ühiskonnas usaldust, kuna inimestele, keda üleminek alles hiljem puudutab, lihtsalt ei jagu enam hüvitusteks raha. Nii astuvad nad palju tõrksamalt kõigi muudatuste vastu, mille eest otsekohe hüvitust ei saa. Samuti loob see väära poliitilise mõttelaadi, nagu peaks üleminek kulgema täieliku õigluse vaimus. Nii valitsuste kui avalikkuse seas leviks sel moel arvamus, et „keegi peab mulle kaotuste eest maksma”. Selle asemel tuleks ELil hoopis levitada innukalt seisukohta, et „me kõik peame andma panuse parema majandussüsteemi loomisel, mis teenib meie kõigi huve”.

Viies õppetund: igasuguse ülemineku edu pant on positiivne tulevikukaemus

Kõik suuremad süsteemsed muutused tekitavad ebakindlust ja see omakorda hirmu. Seetõttu on eluliselt oluline pakkuda tulevase positiivset visiooni uue süsteemi tingimustes. Postkommunistliku ülemineku ajal oli EL jõuka, stabiilse, turvalise ja hästi toimiva ühiskonna ideaalmudel. 1989. aasta järel kopeeriti innukalt Lääne-Euroopa majandusmudeleid ning EL pakkus abi ja õhutas omaks võtma ühtse turu reegleid, lubades tasuna lõpuks liikmestaatust. Isegi kui liikmestaatus viimaks päris mitmes mõttes ootusi ei täitnud, andis see nägemus ometi lootust ja indu viia läbi reforme, mis aitasid jagu saada vastupanust ja kiirendada üleminekut.³

Kuid sel korral pole meil kuskilt võtta valmiskujul majandusmudelit, millele üle minna. Jätkusuutlikku kapitalistlikku majandust, mis võiks meid innustada ja üleminekul abiks olla, lihtsalt ei ole olemas. Euroopa roheline kokkulepe eeldab uute, vähese süsinikujäljega tootmis- ja tarbimismudelite loomist ning inimeste elulaadi muutumist. Lisaks tuleb muuta suurt osa ELi poliitikast alates ühisest põllumajanduspoliitikast kuni konkurentsipoliitika (riiklikud toetused), tööstuslike standardite ja normide, piirkondlike fondideni, millega tasakaalustada nii kliimamuutuste enda kui ka nende vähendamiseks mõeldud meetmete erinevusi, ja selliste taristuprojektideni välja nagu üleeuroopalised võrgud.

Avalikkuses usalduse loomiseks ja käitumise muutmise õhutamiseks tuleb ELil välja pakkuda positiivne arusaam, mil moel tulevik näeb välja parem kui olevik. See on demokraatliku kooskõla säilitamiseks eluliselt vajalik. Nagu postkommunistliku ülemineku korral, on nüüdki muutuste ulatus selline, mis nõuab järjekindlat pühendumist suurtele reformidele hoolimata rohketest valimistsüklitest ja valitsuste vahetumistest. See on ühtaegu põhjus, miks postkommunistlikku üleminekut saatis Kesk- ja Ida-Euroopas palju suurem edu kui Balkanil, kus see algas tunduvalt hiljem ning kus puudus selge ja käega katsutav lootus saada ELi liikmeks, mis tublisti pärssis sügavamate reformide läbiviimist.

Nüüd peab EL kodanikele silme ette manama, mil moel on elu pärast kliimaüleminekut etem kui praegu. Seda tuleb seletada arusaadavate näidetega, mis täpselt muutub: näiteks õhu parem kvaliteet (mis on paljudes Kesk-Euroopa linnades kohutav), mugav süsinikuvaba transport, uued majanduslikud võimalused ja – mis tegelikult on kõige tähtsam – vabanemine hirmust väljasuremise ees.

Kokkuvõtteks

Eelnevas võeti vaatluse alla mõned õppetunnid, mida pakkus Euroopale viimane suur süsteemne muutus maailmajaos, nentides samal ajal, et kliimamuutuse korral on ka olulisi erinevusi. Me seisame praegu silmitsi, kui nii öelda, 1989. aastaga ülemaailmsel tasandil, kuid seekord pole meil käepärast alternatiivset majandusmudelit, mida omaks võtta. Ükski riik ei ole seni üle läinud arenenud tööstuslikult ja üleilmastunud majanduselt täielikult kestlikule ja süsinikuneutraalsele alternatiivile. Seekord pole silmapiiril kommunistlikke „ossisid” ja kapitalistlikke „wessisid”. Selle asemel tuleb kõigil riikidel ühel ja samal ajal järele proovida uusi poliitilisi uuendusi.

Me seisame praegu silmitsi, kui nii öelda, 1989. aastaga ülemaailmsel tasandil, kuid seekord pole meil käepärast alternatiivset majandusmudelit, mida omaks võtta.

Nagu postkommunistlik üleminek meile õpetas, ei saa kliimaüleminek toimuda avalike investeeringute varal peatselt lõpu leidvatesse jätkusuutmatutesse majandusharudesse, mis pakuks täiesti valesid peibutusi. Selle asemel on vaja süsteemset muutust, mis suunaks kõik ressursid võimalikult kiiresti jätkusuutmatust pruunist majandusest rohelisse ringmajandusse, luues sel moel uusi töökohti ja majanduslikke väljavaateid süsteemis, mis tagab tulevaste inimpõlvede ja planeedi kestmise. Õiglane üleminek ei ole mitte selline, mis asetaks kohanemise koorma ühiskonna neile liikmetele, kelle lobitöö võime on piiratud ning kelle võimalikud kaotused jäävad kaugemale tulevikku ja on raskesti välja arvutatavad, erinevalt neist, kelle kaotused on lühiajalised ja ilmselgelt mitte väga suured.

Lisaks kujutab solidaarsus endast tohutut probleemi. 1989. aasta järel valgus läänest Kesk- ja Ida-Euroopasse hiiglaslikus koguses avalikku abi ja erakapitali. Valitsuste toetatud nõunikud ja lääneriikide konsultandid valasid piirkonna üle nõuannete ja poliitiliste juhistega, mis poliitiliste tulemuste mõttes andsid mitmesuguseid tulemusi, aga igal juhul tekitasid kiire edasiliikumise tunde.

Kliimaüleminek vajab samamoodi ELi juhtivat rolli tulevikku sammumisel, mitte aga varasemate investeeringute hüvitamisel. Kõige olulisem mineviku õppetund peitub tõdemuses, et edukas üleminek sõltub positiivsest tulevikukaemusest.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane