september 20, 2012

Tuumaenergia ja energiajulgeolek

Visaginase tuumaelektrijaam hoiaks energiajulgeoleku ja majandusliku konkurentsivõime tasakaalus.

Millisena paistab läbi energiajulgeoleku ja konkurentsivõime prisma mõte rajada 2020. aastaks Visaginasesse tuumaelektrijaam? Keskendun siinkohal Euroopa Liidu ühisele energiapoliitikale, eriti kahele esimesele selle kolmest eesmärgist – energiajulgeolek, konkurentsivõime ja tõhusus. Püüan heita valgust küsimusele, kas piirkondliku tuumaelektrijaama evitamisel jäävad energiajulgeolek ja konkurentsivõime tasakaalu või kaalub üks teise üles. Samuti esitan mõned soovitused, mida võiks ette võtta, kui need eesmärgid peaksid omavahel konflikti sattuma.
Taustaks
Energia on üks tähtsamaid majandusvaldkondi, kus Leedu on seadnud endale mitu sihti, mis on olulised ja hädavajalikudki kõigile Balti riikidele. Meie peamine siht on energiajulgeolek, mis muutus eriti tähtsaks pärast Ignalina tuumaelektrijaama (TEJ) teise reaktori sulgemist. Samuti üritab Leedu leida viise, kuidas kindlustada energia alal konkurentsivõime. Nende sihtide saavutamiseks viib valitsus ellu riiklikku energeetika (energiasõltumatuse) strateegiat ning on eriliselt pühendunud uue TEJ ja vedelgaasi (LNG) terminali loomisele. Mõlema puhul leidub aga mõningaid vastuolulisi küsimusi. Mõned analüütikud ja poliitikud väidavad, et uus TEJ lahendab “isoleeritud energiasaare” probleemi, loob uusi töökohti ja avaldab positiivset mõju riigi majanduselule. Teised rõhutavad, et uue TEJ projekt ei ole majanduslikult põhjendatud. Pole selge, kui palju see maksma läheb või kas see suudab olla konkurentsivõimeline. Väidetakse, et tähelepanu tuleks koondada hoopis ühise energiaturu loomisele, millel oleks võimalik osta elektrit konkurentsivõimelise hinnaga. LNG terminali puhul soovitavad kriitikud Leedul osaleda piirkondliku LNG terminali rajamisel Lätis, mis oleks mõeldud kõigile Balti riikidele ja saaks Euroopa Liidult rahalist toetust.1 Kuid sellel pikemalt peatumata püüan siin pigem vastata küsimusele: kas uus TEJ suudab kindlustada energiajulgeoleku ja konkurentsivõime?
Millisena paistab siis uus TEJ läbi energiajulgeoleku ja konkurentsivõime prisma? See on oluline, sest nagu Läti ja Eesti, on ka Leedu üha rohkem sõltuv importgaasist, mis pärineb üheltainsalt tarnijalt. See on õhutanud kõiki kolme Balti riiki tegelema põhjalikumalt energiaalase sõltumatuse, usaldusväärse varustamise ja konkurentsivõime temaatikaga. Neile küsimustele keskendub ka ELi ühine energiapoliitika. Energiajulgeoleku ja konkurentsivõime alal leidub positiivseid suundumusi, aga mida võtta ette siis, kui need peaksid omavahel konflikti sattuma?
Järgnevalt kõnelen kõigepealt ELi ühise energiapoliitika kolmest eesmärgist ja nende tähtsusest Leedule, lähtepunktiks eelmainitud eesmärgid. Seejärel peatun uue TEJ rajamisel ja püüan leida vastust küsimusele, kui edukas suudab see projekt olla energiajulgeoleku ja konkurentsivõime tasakaalustamisel Balti riikides – see aitab hinnata projekti kasulikkust majandusele ja tarbijatele. Lõpetuseks esitan analüüsi tähtsaimad järeldused.
Euroopa ühine energiapoliitika
Pärast Ignalina TEJ teise reaktori sulgemist 31. detsembril 2009 suurenes meie sõltuvus Venemaa maagaasist märkimisväärselt. Praegu imporditakse kogu gaas Venemaalt, kes on Leedu ainuke gaasitarnija. Teiselt poolt sõltub ka peaaegu kogu Euroopa Venemaa maagaasist ning ainult väike osa imporditakse Norrast ja Alžeeriast.2 Gaasisõltuvuse süvenedes rajatakse uusi torujuhtmeid, näiteks Nord Stream.3 Gaasisõltuvuse tõsised tagajärjed on ilmnenud kõige selgemalt Venemaa ja Ukraina gaasisõjas. Nende tulemusel kannatas mitu ELi liikmesriiki 2006. ja 2009. aastal gaasitarnete katkestuste käes. Samalaadne konflikt puhkes 2007. aastal Venemaa ja Valgevene vahel. Need tegurid tingivad vajaduse tugevdada ühise energiapoliitika välisdimensiooni eelkõige just tarnete turvalisuse huvides.
Vähendamaks liikmesriikide sõltuvust ühestainsast energiatarnijast, vajab EL konkurentsivõimelist ja tõhusat energiaturgu. See tähendab, et tarbijal peab olema võimalus valida energiatarnija vastavalt konkurentsis kujunevale hinnale. Konkurents võimaldab tarbijal vältida monopoolseid hindu, mida ainutarnija võib enda äranägemisel kehtestada. Selleks tuleb rakendada kolmas energeetikapakett, lahutada tootmine ja tarnimine gaasi- ja elektriülekandevõrkudest ning lõimida energiavõrgud siseturul.4 2006. aasta rohelises raamatus nimetati Balti riike isoleeritud energiasaareks.5 Need riigid ei ole lõimitud ELi ühisturgu, nende elektrisüsteem on sünkroonitud Venemaa IPS/UPS-süsteemiga. Sellepärast töötas Euroopa Komisjon 2009. aastal välja Balti energiaturu ühendamise kava (BEMIP), mis seadis eesmärgiks lõimida Balti riigid täielikult Lääne energiaturgu ning tugevdada ühendust naabruses asuvate ELi liikmesriikidega. Üheskoos vastavad need ELi niinimetatud 20-20-20 eesmärgile, see tähendab vajadusele 2020. aastaks vähendada 20% kasvuhooneefekti, suurendada 20% taastuvenergia kasutamist ja suurendada 20% energiatõhusust.6
Süsihappegaasi heitest tingitud kliimamuutuse tõttu, mille taga seisab samuti suurel määral energeetikasektor, püüab EL edendada taastuvenergia kasutamist ja süvendada energiatõhusust. See tähendab, et nii energiaallikate kaevandamine kui ka tootmine peab rajanema jätkusuutlikkuse põhimõttel. Kohalike energiaressursside evitamine aitab tugevdada konkurentsivõimet ja osaliselt ka sõltumatust, sest see vähendab nõudlust nafta ja gaasi järele. Nagu juba mainitud, on EL samuti kohustunud vähendama kasvuhoonegaaside heidet 20 protsendi võrra, suurendades samal ajal proportsionaalselt taastuvenergia osakaalu, nagu näeb ette Euroopa Komisjoni teatis “Kaks korda 20 aastaks 2020. Kliimamuutus – Euroopa võimalus”.7 Ehkki Leedu on seadnud eesmärgiks saavutada 2020. aastaks taastuvenergia osakaalu tõstmise 23 protsendini üldises energiatarbimises, ei ole riik astunud selle saavutamiseks otsustavaid samme. See on mõistetav: niisugused projektid nõuavad tohutuid investeeringuid ja tasuvad ennast ära alles pika ajaga. Eesti on samal ajal seadnud eesmärgiks jõuda 2020. aastaks taastuvenergia osakaaluga 25 protsendini ja praegu on see 23 protsenti. Läti on seadnud sihi jõuda 2020. aastaks 39 protsendini. See plaan on ka õigustatud, sest Lätil on võimas hüdroelektrijaam ja praegu on taastuvenergia osa üldises energiatarbimises juba 36 protsendi kandis.8 Kolme Balti riigi võrdlus näitab, et Leedu sihid on taastuvenergia osas kõige auahnemad, kuid kestlikkus ei ole tõstetud kõrgemale ELi ühise energiapoliitika ülejäänud kahest eesmärgist.
Kuna Balti riigid tunnevad kõige rohkem huvi energiajulgeoleku ja konkurentsivõime vastu, on mainitud projektid energiapoliitika päevakorras väga olulisel kohal. Allpool vaatlen uue TEJ projekti sobivust seoses nende kahe eesmärgiga, et edasi arutada, mida peaks ette võtma juhul, kui eesmärgid konflikti satuvad.
Leedu uus tuumaelektrijaam
31. detsembril 2009 suletud Ignalina TEJ arvele langes umbes 70,2 protsenti Leedu elektritoodangust.9 Väike osa läks ka ekspordiks. Ent alates 2010. aasta algusest on üle 60 protsendi elektrist imporditud üheltainsalt tarnijalt.10  Võrdluseks: Läti impordib umbes 1211 ja Eesti 4,7 protsenti elektrist (andmed 11. detsembrist 2009, st enne Ignalina TEJ sulgemist).12  Lisaks on Leedu energiasõltuvus Venemaa maagaasist elektrienergia vajaduse tõttu suurenenud.
Nii Leedu kui ka Läti ja Eesti sõltuvad maagaasi osas täielikult Venemaast. Selle probleemi lahendamiseks soovivad Balti riigid ehitada 2020. aastaks Visaginasesse uue tuumaelektrijaama. Algul oli plaani kaasatud ka Poola, kuid praeguseks on ta tagasi tõmbunud. Ent hoolimata sellest ja ka tõigast, et Poola kavatseb ehitada enda tuumaelektrijaama, ei ole otsus väidetavasti veel lõplik ja olukord võib taas muutuda. See võib sõltuda nii projekti teostamise kiirusest kui ka usust selle õnnestumisse. Projekt ise liigub tasapisi edasi: EL ja Leedu on seda kindla sõnaga toetanud, koostatud on äri- ja finantsplaan, teostatud on keskkonnahinnang ja läbi viidud vajalikud geoloogilised uuringud,13 välja valitud strateegiline investor Hitachi, lõpetatud läbirääkimised ning koostatud kontsessioonileping, mis kirjutatakse peagi alla. Projekti on peamiselt aidanud edasi tõugata eesmärk kindlustada energiajulgeolek, rahuldada tulevane elektrinõudlus ja vältida igasuguseid elektrikatkestusi, niisiis saada üle tagasilöökidest, mis kaasnesid Ignalina TEJ ja vanemate soojuselektrijaamade sulgemisega. See nõuab riiklikku võimet ja alternatiivseid tarneallikaid. Pealegi, nagu märgib uus riiklik energeetika (energiasõltumatuse) strateegia, on see aastani 2020 riiklik prioriteet.14
Ometi väidavad kriitikud, et projekt ei ole majanduslikult põhjendatud. Kulu-tuluanalüüs on tegemata. Uus TEJ vastab energiajulgeoleku eesmärgile. Majandusteaduse professori Rimantas Rudzkise sõnul “poliitiline tulu on poliitikutele tähtsam, mistõttu rõhutatakse suuremat energeetilist sõltumatust, mitte aga majanduslikku mõju.”15 Kriitikud toonitavad, et konkurentsivõimet käsitledes tuleb paratamatult kõnelda kulust. Kas uus TEJ suudab kehtestada monopoli energeetikasektoris, muutes otsustavalt praegust olukorda gaasiimportijate, soojuselektrijaamade ja taastuvenergia arendajate turul? Rudzkise arvutusi mööda võiks elektrihinnaks kujuneda umbes üheksa senti kilovatt-tunni eest. Ta rõhutab, et palju kahtlusi on seotud ehitamise võimaliku venimise ja ettenägematute kuludega. Pealegi on elektrienergia keskmine hind Leedu turul viie sendi ümber kilovatt-tunni eest.16 (Raske on isegi oletada, milline võiks olla elektrihind 2020. aastal. ENTSO-E ennustuse kohaselt jääb see vahemikku viis kuni üheksa senti kilovatt-tunni eest.)17 Hinna arvutamisel tuleb arvesse võtta ehituskulu, diskontomäära, kindlustus- ja jäätmehalduskulu. Majandusteadlase arvates on juhul, kui elektrienergia hind turul ulatub üheksa sendini, samaväärne elektrihind täiesti konkurentsivõimeline. Seal on aga üks suur, ebakindlust tekitav “kui”, nimelt hindade märkimisväärne kõikumine. Rudzkise meelest on sellist elektrit raske müüa avatud turul, sest ühelt poolt võib imporditav elekter olla odavam ja teiselt poolt leidub turul elektrit üleliiagi. Ent siinkohal jätab ta vastamata küsimusele, mis võib juhtuda elektrinõudlusega pärast 2016. aastat, mil vastavalt ELi keskkonnadirektiividele lõpetavad tegevuse mõned Eesti ja Poola liigsaastavad elektrijaamad.18 Kas see ei tekita elektritarnetes puudujääki? Rudzkise arvates seisab oodatava ületoodangu taga Balti riikide rahvaarvu eeldatav kahanemine,19 kuid emigratsioon sõltub peamiselt majandustsüklitest ja piirkonna majandus on praegu taastumisteel. Ehkki pole võimalik optimistlikult eeldada, et emigratsioon ei suurene ja kõik välismaale läinud naasevad Leedusse, võib väljaränd ometi veidi kahaneda või stabiliseeruda.
Samasugusel seisukohal on majandusteadlane Raimondas Kuodis. Tema arvutusi mööda on elektrihind umbes üheksa senti kilovatt-tunni eest, kuni ehitamiseks võetud laen saab tasutud. Sellise hinna määrab kindlaks kapitali hind, mis kasvab viielt miljardilt kuuele miljardile eurole intressimäära tõttu20  (Kuodise arvutuse kohaselt 5,5 protsenti). Siin on kaks olulist muutujat: ehituskulu ja intressimäär. Nende üle tuleb poliitilisel tasandil arutleda võimalikult üksikasjalikult, sest igasugune ebakindlus konkurentsivõime osas võib tekitada kahtlusi ja seeläbi tõsta intressimäära, eriti kui laenatakse kommertspankadelt.
Kuodise arvates on energiajulgeoleku ja konkurentsivõime küsimust lahendades hädavajalik keskenduda ühendavatele projektidele, näiteks Leedu-Rootsi elektriühendusele NordBalt (valmib 2015). See võimaldab Leedul saada odavat elektrit Skandinaaviast.21 Lisaks aitaks see lahendada “isoleeritud energiasaare” probleemi, lõimides riigi Lääne elektrisüsteemi, nagu näeb ette ka BEMIP.22 Kuodise sõnul on peamine probleem see, et pole suudetud teha tulu-kuluanalüüsi.23 Rudzkise arvates uus TEJ “suurendab keskmist hinda tarbijate jaoks ja vähendab maa konkurentsivõimet”.24 See võib vähendada Leedu köitvust investorite silmis, sest viimased tunnevad eelkõige huvi majandusliku kasu vastu.
Võimaliku alternatiivina soovitavad Visaginase TEJ kriitikud Leedul arendada taastuvenergiat: tuuleenergia, päikeseenergia, biomass. Rohelisi toetava Leedu energiakonsultantide ühingu hinnangul on elektrinõudlus 2020. aastal sarnane 2011. aastaga. Nende arvates ei tõuse nõudlus elektritarbimise tõhususe ja emigratsiooni kasvamise tõttu.25 Kuid uuringu autorid ei võta arvesse eespool mainitud tõika, et 2016. aastal suletakse Eesti ja Poola saasterohked elektrijaamad. Veel olulisem on see, et uuring on tehtud riikliku tasandi kohta, samal ajal kui Visaginase TEJ on piirkondlik projekt. Niisiis, milline võiks olla TEJ alternatiiv? Kõiki võimalikke tootmisviise arvestades leitakse uuringus, et nõudlus ületab tootmist 83 päeval aastas. Ent kui võtta arvesse tulevasi biomassil töötavaid soojus- ja elektrijaamu, siis kahaneb päevade arv aastas kõigest viiele. Nõudluse täielikuks rahuldamiseks soovitatakse arendada rannavees asuvaid tuule- ja päikeseenergiajaamu. Need on tõepoolest suured sihid ja selliseid algatusi tuleb ainult tervitada. Paraku on alternatiivsete allikate toodetud elektri hind endiselt üsna kõrge ja riik peaks seda subsideerima. Lisaks ei suuda taastuvenergia tagada elektrisüsteemis stabiilset koormust. Kuodis usub, et selle probleemi saab lahendada tootmisvõimsusi mitmekesistades näiteks geograafilisel alusel, rajades rannikumerre tuuleenergiajaamu ja paigutades päikesepaistelistesse kohtadesse päikeseelemente. Elektri hinda saaks alandada tänu tehnilisele progressile, innovatsioonile ja masstootmisele.26 See tähendab, et järgmisel kümnendil oleks tuuleenergiajaamades toodetud elektri hind konkurentsivõimeline. Viimaks juhib majandusteadlane tähelepanu, et kui riik “on valmis ehitama TEJ, siis välistatakse sisuliselt aastakümneteks alternatiivid. Tuleb arvesse võtta, et seda on tehtud valesti, see tähendab, on arvestatud kulu kasvuga, ehkki pole kindel, millised on alternatiivsed tehnoloogiad 10–20 aasta pärast ja milline on nende kulu.”27 Lühidalt öeldes ei ole Visaginase TEJ toodetud elektri hind konkurentsivõimeline ning riik peaks lisaks välisühendustele edendama alternatiivsete energiaallikate evitamist, näiteks tuuleenergiajaamad, eriti rannikul (siiski pole seni mereala kohta tehtud detailplaneeringuid), ja biomass.
Need on siiski ainult mõningate majandusteadlaste arvutused ja arvamused, millele lisandub Leedu energiakonsultantide ühingu piiratud analüüs. Põhjalikuma ülevaate huvides on vajalik arvestada ka uuringuid, mida on korraldanud rahvusvahelised organisatsioonid, näiteks Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD). Meie teemat puudutav uuring keskendub elektritoodangu tootmise kavandatavale kulule elektrijaamades, mis asuvad tööle hiljemalt 2015. aastal. Seepärast võib samasugust plaanitud kulu omistada ka uuele TEJ-le.
Elektrihinna hindamiseks kasutatakse tasandatud elektrienergia hinda (LCOE). OECD 2010. aasta väljaanne hõlmab 21 riiki ja sisaldab kuluandmeid 190 elektrijaama kohta, kus elektrienergiat toodetakse nii tuuma- kui ka fossiilkütusega, samuti mitmesuguse taastuvenergiaga. Andmetest selgub, et viieprotsendise diskontomäära korral on Euroopa tuumaelektrijaamade tootmiskulu ligikaudu viis senti kilovatt-tunni eest (vahetuskursiks on võetud 1 euro = 1,3176 USA dollarit). Tootmiskulu kasvab maagaasi korral seitsme ja tuuleenergia puhul kaheksa sendini kilovatt-tunni eest. See on optimistlik stsenaarium (vt joonist 1). Milline on pessimistlik? Selle puhul arvutatakse tasandatud elektrienergia hinda kümneprotsendise diskontomääraga. Tuumaelektrijaamas oleks kulu sellisel juhul kaheksa senti, gaasil töötavates jaamades seitse ja tuuleenergiajaamades 11 senti kilovatt-tunni eest (arvutused sõltuvad mõnevõrra vahetuskursist).28

Joonis 1. Piirkondlikud LCOE vahemikud tuuma-, söe-, gaasi- ja maismaa-tuuleelektrijaamades (5% diskontomäära korral).29
Tundub, et pessimistliku stsenaariumi korral on tuumaelektrijaamas toodetud elektri hind veidi suurem kui gaasil töötavates jaamades (vt joonist 2). Siiski on oluline märkida, et Leedu maksab Euroopa kõrgeimat hinda maagaasi eest – 480 USA dollarit 1000 m3 eest (mida aruanne ei arvesta) –, mis moodustab 60–80 protsenti elektrihinnast,30 samal ajal kui tuumakütuse osakaal on umbes 16 protsenti. Niisiis oleks gaasijaamades LCOE Leedus 30 protsenti suurem, mis teeks kokku umbes üheksa senti kilovatt-tunni eest. Põhjuseks on see, et maagaasi imporditakse üheainsa tarnija, Venemaa gaasimonopoli Gazpromi käest, mille hinnakujunduses etendavad lisaks majanduslikele kaalutlustele oma osa ka poliitilised. Väljaande autorid väidavad samuti, et elektrijaamade konkurentsivõime sõltub kohalikest tingimustest. Mida lähemal on elektrijaam kütuseressurssidele, seda odavamalt saab elektrit toota.31

Joonis 2. Piirkondlikud LCOE vahemikud tuuma-, söe-, gaasi- ja maismaa-tuuleelektrijaamades (10% diskontomäära korral).32
Uue TEJ elekter oleks niisiis konkurentsivõimeline ja konkurentsivõime on energiajulgeoleku oluline komponent. Kuid uus TEJ tähendab julgeoleku mõttes rohkemgi. Kriitikute argumendid, et elektrit saab konkurentsivõimelise hinnaga importida ühenduste NordBalt ja LitPol Link (valmivad 2015) ning EstLink1 ja EstLink2 (valmivad 2014) kaudu, ei arvesta piiriüleste piirangute ohtu, mis võidakse kehtestada tehnilistel põhjustel.33 Pealegi kaotavad riigid raha, kui impordivad elektrit. Nii kulutab Leedu näiteks aastas 0,87–1,15 miljardit eurot energiaallikate importimisele, toetades sel moel importija, peamiselt Venemaa majandust.34 Eestil on probleeme süsihappegaasi heitega, sest põlevkivijaamad paiskavad kasvuhoonegaase õhku rohkem kui maagaasil töötavad jaamad. Nagu juba mainitud, võetakse peagi mõned viimast tüüpi jaamad kasutusele. Lätil on küll Daugava HEJ, kuid Läti majandusministeeriumi energeetikaosakond on nentinud, et “elektrijaamad […] ei suuda vajalikus mahus elektrit toota”.35 Daugava HEJ kasutab muutlikke hüdroressursse, mis teatavatel perioodidel mõjutab elektri tootmist. See on esimene märk ennustatavast tootmisvõimsuse nappusest Baltimaades, mistõttu elektrijaamade evitamine on BEMIPi äärmiselt oluline element.36  Seepärast peavadki Balti riigid muretsema energiajulgeoleku pärast. Ehkki võib ju muidugi ka imestada, miks näiteks Soome ehitab Olkiluoto kolmandat tuumaelektrijaama ja kavandab neljandatki või miks Poola kavatseb rajada enda tuumaelektrijaama. Poolal on hulk kivisöel töötavaid elektrijaamu, mis saastavad keskkonda ega ole kallite saastelubade tõttu sugugi majanduslikult atraktiivsed.
Kokkuvõtteks võib öelda, et uus TEJ kindlustab Balti riikide energiajulgeolekut, see tähendab kõrvaldab piiriüleste piirangute ja elektritarnete nappuse riski, annab võimaluse täielikult kontrollida tarnimist ja tagab isegi võimaluse saada kasu ekspordist. Lisaks lahkub elektri importimisele kulutatud raha Leedust, samal ajal kui elektrienergia oleks konkurentsivõimelisem ja odavam kui gaasi- või tuuleenergiajaamades toodetu. Olulist mõju avaldab hinnale diskontomäär. Et see oleks mõistlik, peab majandusareng olema kestlik. Seda on siiski raske täpselt ennustada, sest ehituskulu võib tõusta, ehitus ise aga jääda majanduse kasvamise tõttu venima. Lisaks võib gaasil töötavate elektrijaamade elektrienergia odavneda LNG terminali tõttu, mis peab valmima 2014. aastal. Terminal mitmekesistab gaasitarneid ja võimaldab maagaasi importida alternatiivsetelt tarnijatelt, näiteks USA, Norra, Kesk-Aasia või Kaspia mere riigid.37 Ühes Leedu ja Poola vahel kulgeva gaasijuhtmega kindlustab see konkurentsi Venemaa monopoli Gazpromiga, mis on eeltingimus madalama ja mõistlikuma gaasihinna kujunemiseks.38
Kui elektrienergia peaks maksma rohkem kui turuhind, võib valitsus seda osaliselt subsideerida, kattes näiteks tuumajäätmete haldamise kulud (see sõltub strateegilise investoriga Hitachi peetavate läbirääkimiste tulemusest). Samal ajal tagab projekt elektrienergia tootmise suurema tõhususe, sest keskkonda ei saastata süsihappegaasiga.
Kokkuvõte
Niisiis on võimalik järeldada, et piirkondliku TEJ rajamine kindlustab Balti riikide energiajulgeoleku ja rahuldab nende tulevase elektrinõudluse. Elektrienergia hind tuleb madalam kui selle tootmine maagaasil töötavates elektrijaamades, isegi kui rajatakse LNG terminal. Siiski on olemas oht, et hind kujuneb kõrgemaks, see tähendab pole nii konkurentsivõimeline. See sõltub nii vahetuskursist kui ka ehitustööde maksumusest. Seetõttu on oluline tagada kestlik majanduskasv. Pessimistliku stsenaariumi korral võib valitsus hinda osaliselt subsideerida. Valitsuse otsusekindlus näitab, et projektist ei loobuta: nagu sedastab uus riiklik energeetika (energiasõltumatuse) strateegia, on peamiseks sihiks, mis tuleb 2020. aastaks saavutada, energiajulgeolek.
Samuti vähendab projekti teostamine riigi sõltuvust imporditavatest energiaallikatest, suurendades kodumaist energiatoodangut ja kindlustades alternatiivse elektriallika kõigile Balti riikidele ja Poolale (kui viimane otsustab ikkagi projektis osaleda). See tugevdab ühtlasi ühtse energiaturu kujunemist, nagu on seadnud sihiks BEMIP.
Siiski on veel vastamata hulk küsimusi. Need on peamiselt seotud konkurentsivõimelisusega. Peamine lahtine küsimus on elektrienergia hind. Milline on see siis, kui uut TEJ-d ei ehitata? Vähe on uuritud majanduskasvu mõju projektile. Sellised uuringud võiksid aidata täpsustada majanduspoliitika sõnastamise ja hindamise kriteeriume ning kujundada soovitusi. Samuti aitaks see vältida uut majandusbuumi eriti ehitussektoris. Jah, uus TEJ tähendab energiajulgeolekut ja konkurentsivõimelist elektrienergia hinda, võimalust elektrienergiat eksportida ning paljude töökohtade loomist, mis suurendab SKTd. Kuid valitsus ei tohi samas unustada fiskaalse mõistlikkuse põhimõtteid ning peab järjekindlalt ellu viima riiklikku energeetika (energiasõltumatuse) strateegiat, sest see projekt on pikaajaline, kõrge investeerimisriskiga ja vajab seetõttu spetsiaalseid garantiisid.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
______
1 Leedu Vabariigi Seim, fraktsiooniuudised, seimiliikme B. VÄ—saitÄ— sõnum “Kui palju lähevad A. Sekmokase energiavisioonid maksma 2011. aastal”.
2 Euroopa Komisjon, roheline raamat “A European Strategy for Sustainable, Competitive and Secure Energy”,  Brüssel, 8, märts 2006.
3 Edward Lucas, The New Cold War: How the Kremlin Menaces Russia and West, Bloomsbury, 2008, lk 222–228 (eesti keeles: Edward Lucas, Uus külm sõda. Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal. Tlk Marek Laane, Tallinn, Varrak, 2008, lk 158–163).
4 Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele “Energia 2020: Säästva, konkurentsivõimelise ja kindla energia strateegia”, Brüssel, 10. november 2010, eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM….
5 Euroopa Komisjon, roheline raamat “Euroopa strateegia säästva, konkurentsivõimelise ja turvalise energia tagamiseks”, Brüssel, 8. märts 2006.
6 European Commission, Energy Infrastructure, Baltic Energy Market Interconnection Plan (BEMIP), ec.europa.eu/energy/infrastructure/bemip_en.htm.
7 Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele “Kaks korda 20 aastaks 2020. Kliimamuutus – Euroopa võimalus”, Brüssel, 23. jaanuar 2008, lk 3–4.
8 Re-Shaping. Shaping an effective and efficient European renewable energy market, Renewable Energy Policy Country Profiles, märts 2011, lk 82–88, 171–195.
9 Leedu riigikontroll. Valstybinio audito ataskaita. Elektros energijos kainų didÄ—jimo pagrā¯stumas [Riigikontrolli aruanne. Elektrienergia hinnatõusu põhjendatus], 30. detsember 2008, No. VA-P2-20-1-28, Vilnius.
10 Visagino atominÄ— elektrinÄ— JSC. Nucleus. (Informational edition No. 15), Vilnius: Visagino atominÄ— elektrinÄ— JSC, 2011.
11 Ministry of Economics of the Republic of Latvia, Energy, Riia, 2012.
12 Ministry of Economic Affairs and Communications of the Republic of Estonia. National Development Plan of the Energy Sector until 2020, Tallinn, 2009.
13 Leedu Vabariigi valitsuse otsus nr 300 22. aprillil 2009 “Strategic Directions of the Implementation of the New Nuclear Power Plant Project in Lithuania”. www.vae.lt/files/resolution_no_300.doc.
14 Leedu Vabariigi Seimi otsuse „DÄ—l nacionalinÄ—s energetikos (energetinÄ—s nepriklausomybÄ—s) strategijos patvirtinimo“ [Riikliku energeetika (energiasõltumatuse) strateegia kinnitamisest] eelnõu (nr XIP-2488).
15 Prof. R. Rudzkis, Kiek kainuos VAE gaminama elektros energija? [Kui palju hakkab maksma Visaginase tuumaelektrijaamas toodetav elektrienergia?] Delfi, 20. november 2008.
16 BALTPOOL JSC, Lithuanian electricity exchange trade data, 2010-01-01–2011-11-25.
17 Leedu Vabariigi energeetikaministeerium, VAE – elektros tiekimo saugumas konkurencinga kaina [Visaginase tuumaelektrijaam – elektriga varustamise turvalisus konkurentsivõimelise hinnaga], Vilnius, 30. märts 2010.
18 Visagino atominÄ— elektrinÄ— JSC. Nucleus. (Informational edition No. 10). Vilnius: Visagino atominÄ— elektrinÄ— JSC, 2011.
19 Prof. R. Rudzkis, Kiek kainuos VAE gaminama elektros energija? [Kui palju hakkab maksma Visaginase tuumaelektrijaamas toodetav elektrienergia?] Delfi, 20. november 2008.
20 J. JuršytÄ—, R. Kuodis: elektra VAE iki paskolų išmokÄ—jimo kainuotų apie 30 ct/kWh [R. Kuodis: Visaginase tuumaelektrijaama elekter maksab laenu tagastamiseni umbes 30 senti kilovatt-tund], Delfi, 9. märts 2012.
21 R. Kuodis, Nauja atominÄ— elektrinÄ— – amžiaus mitas [Uus tuumaelektrijaam – sajandi müüt], Respublika, 27. november 2007, lk 3.
22 European Commission, Energy Infrastructure, Baltic Energy Market Interconnection Plan (BEMIP), ec.europa.eu/energy/infrastructure/bemip_en.htm.
23 R. Kuodis, Kaip finansuoti naujÄ… atominÄ™ elektrinÄ™ [Kuidas finantseerida uut tuumaelektrijaama], ValstybÄ—, 2007, lk 86–89.
24 Prof. R. Rudzkis, Kiek kainuos VAE gaminama elektros energija? [Kui palju hakkab maksma Visaginase tuumaelektrijaamas toodetav elektrienergia?], Delfi, 20. november 2008.
25 M. Nageviāius, Visagino atominÄ—s elektrinÄ—s projektas ir atsinaujinanāių energijos šaltinių energetika – ar yra vietos abiems? [Visaginase tuumaelektrijaama projekt ja taastuvenergia – kas jagub ruumi mõlemale?] Vilnius: Lithuanian energy consultants association, 2012.
26 Intervjuu „Ar tikrai energetikoje ignoruojama ekonomika? Kaip ekonominiu požiÅ«riu vertintinas Visagino atominÄ—s elektrinÄ—s projektas, šilumos Å«kio ir dujų monopolijų skaidymas?“ [Kas tõesti eiratakse energeetikas majandust? Kuidas majanduslikust seisukohast hinnata Visaginase tuumaelektrijaama projekti, soojamajanduse ja gaasimonopoli lahutamist?], News Radio, 28. veebruar 2012.
27 Samas.
28 International Energy Agency, Nuclear Energy Agency and OECD. Projected Costs of Generating Electricity: 2010 Edition. Pariis: OECD/International Energy Agency and Issy-les-Moulineaux: OECD/Nuclear Energy Agency, 2010.
29 Samas.
30 Visagino atominÄ— elektrinÄ— JSC. Nucleus. (Informational edition No. 10). Vilnius: Visagino atominÄ— elektrinÄ— JSC, 2011.
31 International Energy Agency, Nuclear Energy Agency and OECD. Projected Costs of Generating Electricity: 2010 Edition. Pariis: OECD/International Energy Agency and Issy-les-Moulineaux: OECD/Nuclear Energy Agency, 2010.
32 Samas.
33 R. Gatermann, Energy fever in the Baltics. European Energy Review, 5. veebruar 2010.
34 Leedu Vabariigi energeetikaministeerium. Lietuvos tikslas Nr. 1 – energetinÄ— nepriklausomybÄ— [Leedu eesmärk nr 1 – energiasõltumatus]. 2011. www.enmin.lt/lt/nes/strategija.pdf.
35 Läti Vabariigi majandusministeerium. Latvian Energy in Figures. Riia 2011, lk 4.
36 R. Gatermann, Energy fever in the Baltics. European Energy Review, 5. veebruar 2010.
37 KlaipÄ—dos nafta SC. Terminalas. (Liquefied Gas Terminal Newsletter No. 1). KlaipÄ—da: KlaipÄ—dos nafta SC, 2011.
38 Leedu Vabariigi Seimi otsuse „DÄ—l nacionalinÄ—s energetikos (energetinÄ—s nepriklausomybÄ—s) strategijos patvirtinimo“ [Riikliku energeetika (energiasõltumatuse) strateegia kinnitamisest] eelnõu (nr XIP-2488).

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar