september 20, 2012

Balti energiajulgeolek: ajalooline võimalus

Balti riikidel on esmakordselt võimalus oma energiajulgeoleku eest ise hoolitseda.

Esimest korda lähiajaloos on Balti riikidel võimalik saavutada energiajulgeolek omaenda tegudega. Viies ellu Euroopa Liidu reformid, mille siht on luua ühtne Euroopa energiaturg, annavad Leedu, Eesti ja Läti poliitilised juhid oma riigile võimaluse kindlustada nafta-, maagaasi- ja elektritarned hinnaga, mille määrab kindlaks turg, mitte erinevate kommerts- ja geopoliitiliste huvidega monopolid.
Kõigi kolme Balti riigi varustamine naftaga on praegu usaldusväärselt kindlustatud, ehkki see pole alati nii olnud. Vahetult pärast NSV Liidu lagunemist tõusis Läti maailma juhtivate naftaeksportijate sekka, kust eksporditi märkimisväärsel hulgal Venemaa ja Kasahstani toornaftat Euroopa turgudele. Suures koguses naftat liikus läbi Läti Ventspilsi ja Eesti Muuga sadama. Leedu ees seisid siiski suuremad raskused. Nemad pidid majandusele ja ekspordile (Būtingė mereterminali kaudu) kriitilise tähtsusega naftatoodete osas toetuma Mažeikiai naftatöötlemistehasele, mis on Baltimaade ainuke naftatöötlemistehas ja suurim tööstuskontsern. Tehas omakorda sõltus ainuüksi Venemaa toornaftast, mis tuli Sõpruse torujuhtme kaudu.
2006. aasta juulis sulges Venemaa valitsus Sõpruse torujuhtme Mažeikiai lähedal täpsemalt selgitamata parandustöödeks, millega halvati tehase tegevus. Sulgemine toimus keset ägedat võitlust tehase erastamise pärast, milles Venemaa valitsus üritas kätte saada erafirma Jukos varasid, sealhulgas Mažeikiai tehast. Ajastus ja parandustööde ebaselge iseloom paistsid viitavat soovile lüüa tehase müügihinda alla ja veenda Vilniust tõsistes majanduslikes ja geopoliitilistes tagajärgedes, kui Mažeikiai peaks müüdama kellelegi muule kui Venemaa investorile. Selliseid kahtlusi süvendas Venemaa Riigiduuma spiiker Konstantin Kossatšov, kui sõnas vaid mõni tund pärast 12. oktoobril 2006 tehases puhkenud tulekahju, et “ebastabiilsus jääb tehast saatma seni, kuni Leedu lõpuks mõistab, millised partnerid tuleb valida”.1 Leedu siiski ei allunud survele, vaid leidis koos erainvestoritega võimaluse kasutada Mažeikiai ekspordiks mõeldud torujuhet teistpidi, et toimetada selle kaudu mujalt kui Venemaalt pärit toornaftat Būtingė terminalist tehasesse. Julge taktika lubas Mažeikiail tegevust jätkata, kuni tehase ostis 15. detsembril 2006 Poola naftakompanii PKN Orlen.
Leedu kogemused Mažeikiaiga rõhutavad kaht olulist asja: energiamonopolistide survetaktikal on nii kommerts- kui ka geopoliitiline mõju ning parimaks vahendiks sellisele survele vastuseismisel on turujõud. Turujõudude usaldamine Euroopa kommerts- ja geopoliitiliste huvide kindlustamiseks seisab ka Euroopa Liidu tähtsa kolmanda energeetikapaketi keskmes. 2009. aastal vastu võetud määruste ja eeskirjade kogu eesmärk on luua ühtne Euroopa energiaturg, milleks liikmesriikidel tuleb:
● lahutada maagaasi transiidi- ja jaotusvõrgud, et vähendada (olgu Venemaa või Euroopa) energiakompaniide monopoolset jõudu;
● mitmekesistada gaasitarnete allikaid ja ühenduda Euroopa gaasivõrkudega;
● laiendada gaasibörse ja kaasata neisse gaasihoidlad;
● ühendada Balti elektrivõrgud Põhjamaade, Poola ja ülejäänud ELi elektrivõrkudega.
See, et EL koondab tähelepanu maagaasi- ja elektriturule, on mõistetav. Kuigi Leedul oli Mažeikiaiga probleeme, on monopolistidel raske tõkestada nafta jõudmist Euroopa tarbijani, kuna naftat võib laadida tankerisse vedelal kujul ja toimetada mis tahes maailma turule. Maagaasi aga tuleb transportida kas gaasi kujul pikkades torujuhtmetes või siis tankerites pärast seda, kui gaas on kalli protseduuriga vedeldatud. Gaasijuhtmed ja vedeldamistehased nõuavad miljarditesse dollaritesse ulatuvaid investeeringuid. Sellistele projektidele vajaliku rahastamise tagamiseks on maagaasi tootjad nõudnud Euroopa tarbijate sidumist kõrgete hindade külge pikaajaliste tarnelepingutega, mis on seotud naftahinnaga. Euroopa tarbijad on tavaliselt neile nõudmistele vastu tulnud, millega on piiratud konkurentsi arenemist gaasitarnijate seas. Seepärast ei ole Euroopas tõelist gaasiturgu ning Euroopa tarbijad maksavad maagaasi eest palju rohkem, kui nad maksaksid siis, kui hind kujuneks turukonkurentsis. Ühendriikides, kus hinda määrabki vabaturu konkurents gaasibörsidel, on maagaas neli korda odavam kui Euroopas.
Teravas kontrastis USA likviidse turuga tarnib üksainus kompanii, Venemaa Gazprom, 100 protsenti Eestis, Lätis, Leedus ja Soomes tarbitavast maagaasist. Lisaks kontrollib Gazprom Läti gaasihoidlat, mis on koos hoidlat kolme Balti turuga siduvate torujuhtmetega otsustava tähtsusega usaldusväärse gaasivoo tagamisel talvise tippnõudluse ajal. Sel moel on need riigid maagaasiga varustamise mõttes otsekui isoleeritud energiasaar.
Elektrienergia poolest on Balti riigid samamoodi isoleeritud teistest ELi riikidest. Nõukogude aja pärandina on Balti elektrivõrgud sünkroonitud Loode-Venemaa energiavõrguga ega ole lõimitud ELi süsteemi. Lisaks vähese konkurentsi kommertstagajärgedele on niisugusel olukorral geopoliitiline mõju, takistades Balti majanduste lõimimist teiste ELi riikidega ja sel moel nõrgestades üht Euro-Atlandi kogukonna põhieesmärki: näha Euroopa kui tervikliku ja vaba maailmajao taastärkamist.
Balti energiasaarte likvideerimisel on tähtsaim ülesanne laiendada energiabörse, kus hinnad kujunevad konkurentsi, pakkumise ja nõudmise turujõudude mõjul – ning ilma poliitilise sekkumiseta. Börside tõhusus sõltub nende likviidsusest, see tähendab sellest, kui vähe mõjutab üks konkreetne gaasitehing järgmiste tehingute hinda. Börsi likviidsusel on mitu komponenti: ligipääs mitmetele gaasiallikatele torujuhtmeid ja lähedasi vedelgaasiterminale kaasates, gaasihoidlad talvise tippnõudluse rahuldamiseks, torujuhtmed tarbijateni, mis töötavad turusõbralike eeskirjade kohaselt.
Viimase veerand sajandiga on Euroopas Põhjamere piirkonnas tekkinud mitmeid maagaasibörse. Esimene oli Suurbritannia National Balancing Point (NBP), mis loodi pärast seda, kui Briti valitsus erastas 1986. aasta detsembris British Gasi ja määras, et kompanii peab andma gaasi üle sõltumatutele tarnijatele. Praegu tegutsevad piirkonnas veel Title Transfer Facility (TTF) Hollandis, Zeebrugge Belgias, PEG Nord Prantsusmaal ning NetConnect Germany (NCG) ja Gaspool Saksamaal. Kõik nad võistlevad selle nimel, et ületada likviidsuselt NBPd ning kerkida esirinda Euroopa kohtade seas, mis kauplevad Suurbritannias, Hollandis, Taanis, Norras ja Venemaal toodetava maagaasiga. Lisaks konkureerib nendega Central European Gas Hub (CEGH), mis tegutseb Austria-Slovakkia piiril Baumgartenis, kus asub Gazpromi peamiste torujuhtmete strateegiline sõlmpunkt.
Gaasimüügi nõudluse ja pakkumise tasakaal neis keskustes on kasvanud seoses uute konkureerivate tarnijate saabumisega. Tasakaalu saavutamiseks on vajalik ligipääs erinevatele gaasitarne allikatele, säilitamistingimustele, mis võimaldavad talvise tippnõudluse ajal pakkumist alal hoida ning torujuhtmeid, mis töötavad turusõbralikes tingimustes. Tasakaalu paranemine on lubanud kõigis keskustes tärgata hetketurul (spot market), mille hinnad kujunevad eelkõige pakkumise ja nõudluse, mitte naftahinna põhjal. Alates 2008. aastast on börside hetkehinnad kogu Põhjamere piirkonnas ühte sulanud ja sel moel on kujunenud ühisturg. See on tõeline saavutus: nii saavad miljonid Loode-Euroopa tarbijad osta maagaasi hinnaga, mille on määranud vabaturg, mitte monopolistid. Seetõttu on vähenenud nii maagaasi hinnad kui ka monopolistide mõjuvõim.
Turusurve tõttu on energia hetketurg hakanud laienema itta, Läänemere suunas. 2010. aasta veebruaris võimaldas konkurents Põhjamere gaasibörside paljude tarnijate seas TTFil saada Gazpromilt järeleandmine, mille kohaselt hetketuru hind määrab 15 protsenti Gazpromi müügihinnast TTFil. Saksamaa E.ON AG järgis kiiresti eeskuju ja nõudis Gazpromilt müügihinna puhul täielikku arvestamist maagaasi hetkehindadega. Veel samal kuul esitasid Poola PGNiG ja üks Leedu gaasifirma Gazpromile soovi võimaldada omavahelistes pikaajalistes lepingutes teataval määral turupõhist hinnakujundust. Gazprom tõrjus kõik nõudmised ja on igati üritanud tõkestada hetketuru laienemist itta, kaitstes sellega enda eelistatud hinnakujundusmudelit, mille kohaselt maagaasi hind on seotud naftahinnaga. Poola ja Leedu ettevõtted ähvardasid seepeale Gazpromi arbitraažikohtusse kaevata. Gazpromi asedirektori Aleksandr Medvedevi reaktsioon oli jäine: “Kui asi jõuab arbitraaži, oleme meie endas päris kindlad … Jumal aidaku neid, kui keegi neist riskib ette võtta kohtutee.”2
Ometi on turujõud sundinud Gazpromi taganema jäigast nõudmisest sõlmida pikaajalisi lepinguid ilma üldse turupõhist hinnakujundust arvestamata. Põhjamere hetketuru ning odava vedelgaasi ekspordiohu survel Ühendriikidest nõustus Gazprom 2012. aasta juuli algul läbi vaatama lepingu E.ONiga: Gazprom pakkus hinnaalandust, kui E.ON on edaspidigi nõus maagaasi ja nafta hinna sidumisega. Reutersi järgi olevat Gazprom Exporti lepingute struktureerimise ja hinnakujunduse valitsuse juhataja Sergei Komlev öelnud, et Gazprom on valmis tegema ebatavalise järeleandmise kaitsmaks hinnakujunduse aluseks olevat gaasi ja nafta hinna seost. “Üldine hinnaalandus jäi Gazpromi määratud vahemikku mitte üle 7–10 protsendi ning seos naftaga jäi selles pikaajalises lepingus puutumata,” kiitles Komlev.3 Tema optimismist hoolimata annab selline pretsedent täiendava tõuke hetketuru laienemisele itta, sest Poola PGNiG soovib arvatavasti uuesti nõuda Gazpromiga sõlmitud lepingu läbivaatamist ning Leedugi sai hiljaaegu Gazpromilt hinnaalandust.
Tõepoolest, niisugune monopoolne kiidulaul tundub aina enam tühjade sõnadena eelkõige tänu sihikindlatele, strateegilise pilguga poliitikutele, kes aitavad tugevdada turujõude. Baltikumis liigub esirinnas Leedu. 2011. aastal võttis Leedu ELi kolmanda energeetikapaketi vastu enne teisi ELi liikmesriike ja langetas sealjuures otsuse kõige agressiivsema versiooni kasuks. Vilnius teatas otsekohe plaanist mitmekesistada maagaasitarnete allikaid, milleks rajatakse aastaks 2014 Klaipėdasse vedelgaasiterminal. Samuti teatas Vilnius, et lõpetab Gazpromi kontrolli kogu Leedu gaasitransiidivõrgu üle, lahutades sisemaise gaasi jaotusvõrgu ülekandevõrgust, mis impordib eranditult Venemaa gaasi. Kättemaksuks nõudis Gazprom 2011. aasta algul Leedult maagaasi eest 15 protsenti kõrgemat hinda kui Eestilt ja Lätilt ning kaebas seejärel Leedu peale ÜRO rahvusvahelise kaubanduse arbitraažikohtus. Ajalehe Moskovskije Novosti väitel sõnas Gazpromi asepresident Valeri Golubov, et Vilnius “käitub ebaadekvaatselt gaasituru restruktureerimise küsimuses, lubades Lietuvos Dujosest lahutada gaasitranspordi aktivad”, mistõttu hinnatõus olla igati õigustatud.4 Lõpuks aga andis Gazprom ometi järele Leedu valitsuse kindlameelsele taotlusele tugevdada solidaarselt ELiga vabaturujõude. 2012. aasta mais nõustus Gazprom Lietuvos Dujose aktsionäride üldkoosolekul Leedu valitsuse plaaniga torujuhtmed ettevõttest lahutada.
Leedu liigub kolmanda energeetikapaketi agressiivsel rakendamisel jõudsalt edasi, edestades teisi ELi liikmesriike. 3. juulil 2012 kuulutas Leedu valitsus välja konkursi uue torujuhtme rajamiseks, mis seoks Klaipėda LNG terminali maagaasi jaotusvõrguga. Samuti arutab parlament võimalust sätestada, et Leedu peab ostma vähemalt 25 protsenti maagaasist Klaipėda terminalist, millega üritatakse vältida võimalust, et Gazprom nõrgestab Leedu turgu odava gaasiga üle ujutades Klaipėda terminali majanduslikke eeliseid. Lisaks kavandavad Leedu ja Poola rajada kahe riigi gaasijuhtme läbilaskevõimega kolm kuni viis miljardit kuupmeetrit, mis soodustaks maagaasi vabaturgu mõlema riigi gaasivõrgus, kusjuures allikad oleksid mitmekesised, sisaldades vedelgaasi nii Klaipėda kui ka Poola kavandatavast Świnoujście LNG terminalist. Üheskoos kindlustavad need meetmed füüsilise taristu, mida on vaja täiemahulise gaasibörsi tekkeks. Juriidiline alus sellisele börsile pandi Baltpooli energiabörsi moodustamisega, mis rajati vastavalt 1. augustil 2011 vastu võetud Leedu maagaasiseadusele.
Väljaspool Leedut võib liikumist hetketuru ja gaasibörsi suunas samuti täheldada, ehkki hulga aeglasemalt. Läti valitsus kaalub võimalust rajada suur LNG terminal (milleks Riia taotleb ELi toetust), mis teenindaks kõiki kolme Balti riigi turgu. Samuti on Lätil kavas rajada torujuhtmed sidumaks enda võrku Leedu ja Eesti omaga ning anda kahele naaberriigile Lätis paikneva olulise Inčukalnsi gaasihoidla kasutamise võimalus. Siiski pole Läti veel asunud ELi kolmandat energeetikapaketti ellu viima. Seetõttu jäävad ka kogu Läti gaasivõrk ja Inčukalnsi gaasihoidla väljapoole vabaturu mõjupiirkonda.
Eestis tunnevad riigijuhid muret, et kuni Inčukalnsi gaasihoidla on Gazpromi kontrolli all, ei suuda piirkondlik LNG terminal Lätis kindlustada Eestile turvalisi gaasitarneid eriti just talvekuudel. Eesti majandusminister Juhan Parts oli sellisel arvamusel 2011. aasta suvel ajakirjandusse lekkinud kirjas, milles väljendas rahutust Inčukalnsi hoidla kasutamistingimuste läbipaistmatuse pärast.5 Eesti valitsus tegi seejärel riigile kuuluvale elektri põhivõrke haldavale ettevõttele Elering ülesandeks töötada välja Eesti enda LNG terminali rajamise plaan. 2012. aasta mais teatasid Elering ja Tallinna sadam, et korraldavad teostatavusuuringu LNG terminali rajamiseks Muuga sadamasse. Elering, mis on Eesti ja Soome vahel kulgeva elektrienergia ülekandeliini Estlink kaasomanik, uurib samuti võimalust rajada merealune torujuhe, mis ühendaks Eesti Soome gaasivõrguga. Selline ühendus tagaks koos Tallinna uue LNG terminaliga Eestile ja Soomele esimese võimaluse mitmekesistada gaasitarneid, pannes sel moel aluse veel ühele võimalikule gaasibörsile Läänemere ääres. Liikumine selle suunas kiirenes 6. juunil 2012, mil Eesti parlament kiitis heaks ELi kolmanda energeetikapaketi rakendamise.
Paistab, et Eesti ja Leedu presidendid on kokku leppinud vajaduses astuda ise samme maagaasitarnete mitmekesistamiseks, mitte jääda lootma Lätti rajatavale piirkondlikule LNG terminalile. Pärast möödunudsuvist kohtumist Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega teatas Leedu president Dalia Grybauskaitė: “Me leidsime koos [Eesti] presidendiga, et ainult ühe terminali olemasolu [Lätis] võib olla ohtlik, sest sellele terminalile on võimalik avaldada mõju ja seda võidakse kellelegi edasi müüa.”6 Kahtluste ületamiseks Läti usaldusväärsuses tuleb Riial astuda vastu energiamonopolistidele, kelle huvid on Läti poliitikasse sügava jälje jätnud, ning asuda rakendama ELi kolmandat energeetikapaketti. Kui seda poliitiliselt rasket sammu ette ei võeta, riskivad iga riigi eraldi väikesed LNG terminalid sellega, et monopolistid lämmatavad nad Balti turge odava gaasiga üle külvates ning kolm riiki ei loogi lõimitud torujuhtmete ja gaasihoidlate taristut, mida on vaja gaasibörsi tekkeks.
Elektrienergia hetketuru areng paistab Balti riikides kulgevat kiiremini kui maagaasi puhul. Lähtudes kolmanda energeetikapaketiga seatud ülesandest ühendada Balti elektrivõrgud Põhjamaade, Poola ja ülejäänud ELi võrkudega, paigaldasid Eesti ja Soome 2007. aastal 350 MW Estlinki kaabli, mida kavatsetakse täiendada teise kaabliga (659 MW) 2014. aastal. Rootsi ja Leedu kavandavad ühendada oma elektrivõrgud 2016. aastal 650 MW NordBalti kaabliga. Lisaks on Poola ja Leedu plaaninud juba mitu aastat elektrivõrkude ühendamist, mis soodustaks vabaturu levikut ülejäänud EList Balti riikidesse. Lõpuks kavatseb Leedu Eesti, Läti ja Jaapani tööstusgigandi Hitachi toel rajada Visaginasesse suure tuumaelektrijaama, mille toodetavat energiat saaks müüa kõigisse Balti riikidesse, Põhjamaadesse, Poolasse ja mujale ELi.
Eesti ja Leedu on näidanud üles soovi edendada elektrienergia vabaturgu osalemisega maailma suurimal elektribörsil NordPool, mis sai alguse Norras ja mille keskmes seisavad Põhjamaad. Eesti ja Leedu pooldavad samuti Balti elektrivõrgu lahutamist Venemaa omast ja selle sünkroonimist ELi süsteemiga. Ent Läti eelistab vältida uusi suuri kapitalimahutusi ning jääda Loode-Venemaa elektrivõrgu koosseisu.
On mõistetav, et välismaised monopolistid ja nende liitlased Balti poliitikute seas seisavad vastu reformidele, mis üritavad nõrgestada nende kommerts- ja geopoliitilist mõju. Sama mõistetav on seegi, et Balti riigid võitlevad sellise mõju vähendamise nimel, astudes koos ELi liitlastega samme turujõudude tugevdamiseks nende jaoks strateegiliselt kõige tähtsamate kaupadega kauplemisel. Sedamööda kuidas Balti riigid liiguvad edasi teel, mis viib gaasi- ja elektribörside tekkele, hääbub monopolistide suutlikkus manipuleerida Balti energiaturuga. Nii kaotab lõpuks mõtte ka arutelu, kas Venemaa kasutab oma energiavarusid geopoliitilistel eesmärkidel või mitte, sest Balti riigid tagavad esimest korda ajaloos enda energiajulgeoleku. Siiski nõuab selle eesmärgi saavutamine veel hulga julgeid otsuseid, eriti Riias.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
_______
1 Gazprom Says It Would Win Arbitration on Long-Term Contracts. Bloomberg, 15. veebruar 2011.
2 Samas.
3 Henning Gloystein. Analysis: Russia Takes Long View to Defend Europe Gas Supply. Reuters, 5. juuli 2012, www.reuters.com/article/2012/07/05/us-energy-gas-e… 4 Алексей Грибач. Зампред правления «Газпрома» Валерий Голубев: «Цена газа для Литвы не зависит от состава правления Lietuvos Dujos» [Aleksei Gribatš. Gazpromi juhatuse aseesimees Valeri Golubev: “Leedu gaasihind ei sõltu Lietuvos Dujose juhatuse koosseisust”]– Moskovskije Novosti, 11. veebruar 2012, www.mn.ru/business/20110211/300430801.html.
5 Andres Reimer, Parts: Läti gaasiterminal ohustaks Eesti sõltumatust – Eesti Päevaleht, 28. juuli 2011, www.epl.ee/news/majandus/parts-lati-gaasiterminal-….
6 Anita Brauna, Lack of Trust Disrupts Gas Project – Baltic Times, 23. mai 2012, www.baltictimes.com/news/articles/31283/.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar