Jäta menüü vahele

Diplomaatia

Iraak ja kaitse

Nr 3 • Detsember 2003

Iraak ja kaitse

Just suhtumine Iraaki on toonud käibele uue ja vana Euroopa mõiste. Vana hea Euroopa tahab diplomaatilisi läbirääkimisi ja ÜRO mandaati, uus Euroopa on seevastu üles näidanud oma selgelt pooldavat suhtumist Ameerika Ühendriikide sõjalisse operatsiooni Iraagis. Kuid teiselt poolt pole uuel ehk Kesk- ja Ida-Euroopal suurt valikut. NATO on ja jääb nende riikide julgeoleku nurgakiviks. Washingtoni lepingu artikkel viis on kristallkõva argument. Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis hoiab dirigendikeppi USA. Nii et tahes-tahtmata tuleb olla pigem Ameerika poolt kui vastu.

Nr 3 • Detsember 2003

Eesti välispoliitika orientatsioonist

Mark Twain on kunagi tähendanud, et haamriga inimest ümbritsevad ainult naelad. Eesti välispoliitika nägemisvälja on kahtlaselt palju siginenud Gordioni sõlmi, mis vajavad mõõgaga läbiraiumist.

Nr 3 • Detsember 2003

Iraagi sõda on hävitanud julgeolekupoliitilise konsensuse Taanis

Iraagi sõda lõi sügava lõhe Euroopa Liidu riikide vahele: omavahel vastandusid ühelt poolt Ameerika juhitavat invasiooni pooldavad ja teiselt poolt seda vastustavad riigid. Samasugune lõhe tekkis Taani parlamendis Folketingis, kus otsus invasioonis osalemise kohta tehti väikese häälteenamusega, mille moodustasid kaks paremtsentristlikku valitsusparteid ja paremäärmuslik Taani Rahvapartei. Esimest korda ajaloos saadeti Taani sõdurid sõtta ilma parlamendi ülekaaluka enamuse toetuseta. See hävitas hoobilt Taani poliitilise spektri 15 aastat kestnud julgeolekupoliitilise konsensuse (kui välja jätta parem- ja vasak-äärmuslikud erakonnad).

Nr 3 • Detsember 2003

Vabadusest väsinud Venemaa ja meie

Kas Venemaa on demokraatlik riik? Mil määral ja mis suunas on ta muutunud, võrreldes Nõukogude Liidu ajaga? Kuhu ta edasi liigub?

Nr 3 • Detsember 2003

Eesti ELis ja põhiseaduste hierarhia

Euroopa põhiseadusliku lepingu kavandit võib eelkõige mõista kui Euroopa identiteedi tugevdamise katset. Tegu on seega selgelt enamaga kui ELi laienemisega vältimatuks muutunud institutsionaalse uuenduse läbiviimisega. Viidates Philadelphias 1776. aastal välja töötatud USA konstitutsiooni eeskujule, loodavad ELi põhiseadusliku lepingu autorid ühise "konstitutsioonilise identiteedi" tekkele Euroopas. Filosoof Jürgen Habermase propageeritud "konstitutsiooniline identiteet" olevat iseloomulik rahvusriigijärgsetele demokraatiatele, sest hästi teada identiteedi allikad rahvus ja/või religioon ei kiirga enam sellist ühendavat jõudu kui enne Teist maailmasõda. Mis aga peamine: neile kui eraldavatele identiteetidele ei saavat ühist Euroopat rajada.

Nr 3 • Detsember 2003

Eesti valikud Iraagi sõja taustal

Iraagi sõjale eelnenud suurriikide ägedad sõnavahetused langesid Eestis valimiste-eelsesse aega. Eestis ei erinenud avalik arvamus sõja ja rahu küsimuses ülejäänud Euroopast, olles selgelt Iraagi ründamise vastu. Kuna lahkuv valitsus - ka mina ise kaitseministrina - toetas ühemõtteliselt USA positsiooni, ühinedes ameeriklasi toetava avaldusega ning kinnitades osalemist konfliktijärgsel operatsioonil, võis eeldada, et sõjatemaatika kujuneb osaks valimisvõitlusest. Et seda õnnestus vältida, oli eelmise valitsuskabineti viimaste töökuude olulisemaid saavutusi.

Nr 3 • Detsember 2003

Kristin Krohn Devold: reform teeb sõjaväe mobiilseks

Norra kaitseminister Kristin Krohn Devold on eeskujuks kogu NATO-le. Võtnud võimu pärast New Yorgi terrorirünnakut, asus tollal 40aastane Devold läbi viima kaitsejõudude reformi, mille eesmärk on ühendada kaitsejõud ja -ministeerium ühtsesse struktuuri aastaks 2005. Muuta kaitsejõud ohu korral kiirelt reageerivaks löögirusikaks. Vähendada armee koosseisu. Maha müüa kaitseobjektid, mis uues olukorras tarbetud. Püstitatud eesmärgi täitmisest võib aga raporteerida juba järgmisel, 2004. aastal.

Nr 3 • Detsember 2003

Raamat: Max Jakobson. Väkivallan vuodet. 20. vuosisadan tilinpäätos.

On öeldud, et parim viis memuaaride kirjutamiseks on teha seda tagasivaatena sündmustele, milles kirjutaja on osalenud. Sel viisil on mälestusi kirja pannud Winston Churchill, sama võtet kasutab ka Soome välispoliitika grand old man Max Jakobson.

Nr 3 • Detsember 2003