detsember 29, 2008

Raamat: Max Jakobson. Väkivallan vuodet. 20. vuosisadan tilinpäätos.

On öeldud, et parim viis memuaaride kirjutamiseks on teha seda tagasivaatena sündmustele, milles kirjutaja on osalenud. Sel viisil on mälestusi kirja pannud Winston Churchill, sama võtet kasutab ka Soome välispoliitika grand old man Max Jakobson. Nagu pealkirigi ütleb, on Jakobsoni mälestusteraamat pühendatud 20. aastasajale, mida Jakobson peab üheks halvimaks inimkonna ajaloos. Enamus maailma rahvaid tuli sellest välja kaotajana, alles sajandi lõpus väljus maailm oma ajaloo ühest suurimast kriisist, mis mõnel hetkel ähvardas ühe hoobiga lõpetada kogu inimliku eksistentsi maakeral. Kuigi ka Soomel tuli 20. aastasajal üle elada arvukalt kannatusi, näib Jakobson selle riigi siiski lugevat pigem võitjate kui kaotajate poolele.

On öeldud, et parim viis memuaaride kirjutamiseks on teha seda tagasivaatena sündmustele, milles kirjutaja on osalenud. Sel viisil on mälestusi kirja pannud Winston Churchill, sama võtet kasutab ka Soome välispoliitika grand old man Max Jakobson. Nagu pealkirigi ütleb, on Jakobsoni mälestusteraamat pühendatud 20. aastasajale, mida Jakobson peab üheks halvimaks inimkonna ajaloos. Enamus maailma rahvaid tuli sellest välja kaotajana, alles sajandi lõpus väljus maailm oma ajaloo ühest suurimast kriisist, mis mõnel hetkel ähvardas ühe hoobiga lõpetada kogu inimliku eksistentsi maakeral. Kuigi ka Soomel tuli 20. aastasajal üle elada arvukalt kannatusi, näib Jakobson selle riigi siiski lugevat pigem võitjate kui kaotajate poolele.


Mart Laar

Raamat: Max Jakobson. Väkivallan vuodet. 20. vuosisadan tilinpäätos. Otava, Helsingi 1999. 424 lk.

On öeldud, et parim viis memuaaride kirjutamiseks on teha seda tagasivaatena sündmustele, milles kirjutaja on osalenud. Sel viisil on mälestusi kirja pannud Winston Churchill, sama võtet kasutab ka Soome välispoliitika grand old man Max Jakobson. Nagu pealkirigi ütleb, on Jakobsoni mälestusteraamat pühendatud 20. aastasajale, mida Jakobson peab üheks halvimaks inimkonna ajaloos. Enamus maailma rahvaid tuli sellest välja kaotajana, alles sajandi lõpus väljus maailm oma ajaloo ühest suurimast kriisist, mis mõnel hetkel ähvardas ühe hoobiga lõpetada kogu inimliku eksistentsi maakeral. Kuigi ka Soomel tuli 20. aastasajal üle elada arvukalt kannatusi, näib Jakobson selle riigi siiski lugevat pigem võitjate kui kaotajate poolele.
Jakobson käsitleb raamatus soomlaste võitlust oma õiguste eest Vene tsaarivõimu vastu, I maailmasõda ja selle tulemusi, kommunismi võidulepääsu Venemaal ning hitlerismi sündi, demokraatlike riikide jõuetut katset totalitarismile vastu astuda, juutide saatust Euroopas ning eraldi Soomes, Stalini terrorit Venemaal ja natside terrorit Saksamaal, Soome teed Talvesõtta ja Jätkusõtta ning II maailmasõja lõppu ja uue maailmakorra sündi. Ajaloolised sündmused põimuvad Jakobsoni mälestustega kohtumistest maailma ajalugu ühel või teisel ajal mõjutanud tegelastega ning O. Spengleri, G. H. Wrighti, K. Popperi jt. 20. aastasada mõjutanud filosoofide mõtisklustega.
Soome ajalugu käsitledes lubab Jakobson sellesse suhtuda müüdivabalt ehk seniseid arusaamu ümber lükates, üritades ühtlasi soomlaste hinge vabastada neile aastakümnete jooksul peale surutud valedest. Nii ei pea Jakobson Talvesõja süüdlaseks mitte lühinägelikke Soome riigimehi, vaid Stalinit, ning toob iseseisvuse säilimise olulise tegurina esile 1944. aasta suvel Punaarmee vastu saavutatud tõrjevõidu. Samas osutab Jakobson igati õigustatult muu maailma sündmuste otsustavale mõjule Soome saatuse kujunemisel, tuues näiteks Inglise Kuninglike Õhujõudude võidu “lahingus Inglismaa pärast”, milleta oleks Soome ilmselt juba 1940.-1941. aastal N. Liidu poolt täielikult okupeeritud.
Lühidalt Jakobsoni sõnumit kokku võttes võib raamatust välja tuua järgmised mõtted: vabaduse eest võitlemata pole võimalik seda säilitada, demokraatial on vabaduse säilitamisel oluline roll, demokraatia hoidmiseks on aga vaja hoida tervena rahva hing ja mälu.
Jakobsoni poolt käsitletav teemade ring on sedavõrd laialdane ning lähenemine avameelselt subjektiivne, et midagi konkreetset raamatule ette heita on raske. Siiski oleks oodanud Vene-Saksa sõja alguse käsitlemise juures vähemalt vihjamist Stalini rünnakuplaanidele ning Stalini maailmarevolutsiooni kavadele. Ka on Jakobson Soome ajaloo kirjeldamisel jätnud pea täielikult mainimata Eesti osa selles. Siin oleks võinud vähemalt põgusalt mainida eestlaste osa Punaarmee läände liikumise peatamisel 1919. aastal, Eesti-Soome salajast sõjalist koostööd ning 1944. aastal Narva ruumis peetud lahingute tähendust Soome iseseisvuse säilimisele. Ka suhtub Jakobson põhjendusi toomata eitavalt Eesti võimalusse 1939. aasta sügisel Soome kombel N. Liidu nõudmisi trotsida.
Seetõttu võib huviga ootama jääda Lennart Mere kuuldavasti samas võtmes valmivat mälestusteraamatut, mis Eesti ja maailma arenguteid kõrvutades läinud aastasajale tagasi vaadates meid uude aastatuhandesse sisse juhatab.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar