Venemaa muutuv välis- ja julgeolekupoliitika Põhja-Euroopas
Soome Rahvusvaheliste Suhete Instituut, 2022
Venemaa ja Põhjamaade suhete dünaamika on alati peegeldanud üldisemaid muutusi Venemaa välispoliitikas. Alates Vladimir Putini kolmandast ametiajast mõjutab geopoliitiline jõuvõtmine ka Põhjamaid ning väikeriikide julgeolekupoliitika manööverdamisruum on muutunud ja ahenenud.
Seotud artiklid
Euroopa kaitsekontseptsiooni argumendid
"Euroopa kaitse" on keeruline ja ebaselge mõiste. Kui lähtuda sõnasõnalisest tähendusest, st mõista seda kui Euroopa territooriumi kaitsmist (kõigi ohtude vastu), siis on selge, et selle suudab tagada üksnes NATO koos USA strateegilise toetusega. Kui aga määratleda seda kui "Euroopa moodi kaitsepoliitikat" või Euroopa integratsiooniga seotud kaitsemõõdet, on lihtsam mõista, miks sellega peaks tegelema Euroopa Liit. Kuna aga suur osa Euroopa riike kuulub mõlemasse organisatsiooni (alates 2004. aastast 19 riiki), siis mis mõtet oleks neil püüelda sama eesmärgi poole kahel eri viisil kahes kohas?
Sovetoloogia tõus ja hääbumine
Osaledes ÜRO peaassamblee avamisel New Yorgis, külastas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin 2003. aasta septembri lõpus ka Manhattani saare loodeosas asuvat Ühendriikide üht vanemat, maailma sovetoloogia tippkeskust Columbia ülikooli. Kõneledes vastava ala tudengitele ja professoritele, ütles Putin: "Paljudele teist on teadlasena Venemaa saatuslikuks saanud. Te teate väga palju meie maa kohta. Te tunnete Venemaa kultuuri ja traditsioone, õpite tema kaasaegset majandust ning poliitikat. Kuid te teate veel midagi: seda, kuidas Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhted on muutunud. Maailm on fundamentaalselt muutunud, NSVLi pole enam olemas, kuid "sovetoloogia" elab ikka edasi."
ELi strateegiline missioon: liidu idapoliitika kujundamine
Kellelegi ei tohiks olla üllatuseks, et Euroopa Liit teeb praegu jõupingutusi leidmaks uusi mooduseid liidu toimimise tagamiseks seoses eeloleva laienemisega. Liidu laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse on rohkem kui üksnes ajalooline sündmus. See on ka dramaatiline samm ELi ajaloos, kui liikmesriikide arv kasvab korraga 15-lt 25-ni. Püüdes kohandada Euroopa Liidu lepingut selle muutusega, üritab EL seda ka edasi arendada, nii et see vastaks uutele liidusisestele ja rahvusvahelistele vajadustele. Just sellega tegelebki valitsustevaheline konverents.
Terrorismiohust ja neofundamentalismist Põhja-Euroopas
Isegi kui oled väikeriik, ei jäta kõik maailmas toimuv puutumata ka sinu maad... uus olukord maailmas sunnib üha tugevamini kokku hoidma. - Kristin Krohn Devold, Norra kaitseminister (Diplomaatia, nr 3, detsember 2003)
Euroopa julgeolekust kitsamas ja laiemas plaanis
Diplomaatia eelmises numbris vaatles Alyson Bailes Euroopa Liidu (EL) kaitsekontseptsiooni tausta. Kaitsekontseptsioonid tulenevad aga julgeolekuhinnanguist ja järgnevalt põgus pilk Euroopa julgeolekupoliitilisele mõtlemisele.
Riskantne 1. sajandi äri
Tundub, et 21. sajandi algus on osutunud ebakindlamaks ajajärguks kui 1990. aastad. Vähemalt Lääne-kesksest vaatenurgast on üha kasvavate julgeolekuprobleemide tõttu muutunud nii riskide tajumine kui ka teadlikkus nendest. Ohuanalüüs näitab, et see on seletatav suures osas 11. septembri rünnakutega, mis on näidanud, et terroristide tegevus on olemuselt rahvusvaheline ning et sellised rünnakud võivad toimuda mis tahes kohas mis tahes ajal ning tuua endaga kaasa mitte ainult inimtragöödia, vaid ka suure majandusliku kahju.
Stabiliseerimisoperatsioon – kaitseväe uus väljakutse
21. sajandi algus pole tähendanud maailmale rahu. Pigem on see kaasa toonud varem prognoositud uute julgeolekuohtude ja -riskide teravdatud esiletuleku. Kui eelmisel kümnendil tuli eelkõige tegelda konfliktidega, mida põhjustasid etnilisel ja religioossel pinnal tekkinud erimeelsused ning mida omakorda vürtsitas ajaloolisest mälust väljakaevatud viha ja ülekohus, siis viimase kolme-nelja aasta ebastabiilsuse valitsevaks tunnuseks on terrorism ja massihävitusrelvade levik ning probleemid nende levikut toetavate riikidega.
Demokraatia kasvuraskused – Vene probleem
Möödunud aasta sügisel möödus kümme aastat ajast, kui Venemaal viimati tõrjuti tagasi riigipöördekatse. Toonane president Jeltsin põrmustas enda kukutamise katse, suunates kahuritule riigiduuma Valgele Majale. Kui seda meeles pidada, on ka kergem mõista asjaolu, miks Venemaal on siiamaani raske üle minna sellisele tegevusele, mida Lääne-Euroopas peetakse normaalseks demokraatlikuks poliitikaks. Valitud on siiski õige suund, kuigi teekond tundub olevat pikk. Seda näitasid hiljuti korraldatud üleriigilised duuma valimised. Iseenesest olid valimised ilmselt ju üsnagi ausad, aga valimiskampaania käigus soositi häbenematult Ühtset Venemaad, president Putini oma parteid. Seda võibki oodata niisuguses riigis, kus televisioon, massiteabevahenditest kõige olulisem, on oma mitmete kanalitega kas riigi otsese järelevalve all või vähemalt sellele allutatud.
Sihiseadmise takerdustest liitumise ootel
Niisiis on 1. maini jäänud vähem kui kolm kuud. Rahvavalgustusliku retoorika aeg on ammu möödas - see lõppes septembris. Kui enne referendumit oli poliitikute jutt üle paisutatud ja keskendus selgitustele, mida Eesti hakkab liitumise järel Euroopast eurodes või kroonides saama, siis aasta viimastel kuudel oleksin oodanud poliitilises sihiseadmises selget pööret. Täisliikmelisus on käeulatuses. Sestap: mis mõtteid mõlgutavad otsustajad riigikogus, valitsuses, välisministeeriumis? Missugusena kujutavad nad ette Eesti rolli ühinevas Euroopas?
Muutustest Eesti julgeolekukontseptsioonis pärast 2004. aasta 2. aprilli
Viimased viisteist aastat on Eestis eelisarendatud traditsioonilisi julgeolekumeetmeid: loodud on toimiv diplomaatia ja riigikaitseks üles ehitatud kaasaegsed NATO standarditele vastavad relvajõud. On tehtud kõik, mida on vaja selleks, et olla iseseisev riik ning astuda NATOsse ja Euroopa Liitu. Sisejulgeolek on pälvinud vähem kontseptuaalset tähelepanu ja seda on ka tagasihoidlikumalt rahastatud, mis sellel perioodil oli mõistetav ja andestatav. Praeguseks on aga vajadus kaasaegsema riikliku julgeolekutagatiste süsteemi järele ilmne.
Raamat: Estonian Foreign Policy Yearbook.
Eesti Välispoliitika Instituut (EVI) tuli 2003. aastal välja meeldiva üllatusega. Ilmus "Eesti välispoliitika aastaraamat". Aastaring on täis ning ilmumas on uus üllitis, mis kannab aastaarvu 2004.
“Superpresidentalismi” ohud – Voronin, Putin ja Moldova rahvuslikud huvid
Aastal 1939 sõlmitud pakt ja sellele järgnenud Balti riikide, Lääne-Ukraina ja Moldaavia annekteerimine Teise maailmasõja alguses aitas sillutada teed nn välisimpeeriumi loomisele ning Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlike režiimide jõustamisele aastatel 1945 - 48.
Põgenemine vabaduse eest ehk mida venelased mõtlevad ja tahavad
Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, olid suured ootused, et kommunismist vabanenud Venemaa asub kindlalt läänemeelsele kursile: demokratiseerib oma poliitilise süsteemi, annab oma kodanikele võõrandamatud kodanikuõigused ning ühineb rahvusvahelise kogukonnaga. Vähemalt sellised olid president Boriss Jeltsini lubadused ametisse astudes.
Eesti julgeolekupoliitika uus etapp
Eesti julgeolekupoliitikas seatakse pärast riigi liitumist NATO ja Euroopa Liiduga sihte järgmiseks perioodiks. Seni eri valdkondade poliitika üldise suuna määratlenud dokumendi "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused" kinnitas riigikogu 2001. aasta märtsis. See keskendus integratsioonile NATO ja ELiga. Nüüd on saanud valmis "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused (2004)" (edaspidi JPA), mis vaatab edasi.
Kainelt küberterrorismist
Kui terrorism oli enne 2001. aasta 11. septembrit paljudele ameeriklastele kauge ja mitte just väga aktuaalne mõiste, siis küberterrorismi küsimustega tegeldi päris palju juba eelmisel kümnendil ja see osutus vägagi populaarseks aruteluteemaks. Barry Collin California Julgeoleku ja Luure Instituudist on tunnustatult esimene, kes ühendas 1980. aastatel küberruumi ja terrorismi mõiste. Teaduslikult on seda ehk kõige rohkem edasi arendanud ja populariseerinud professor Dorothy Denning oma artiklites ja esinemistes, kuid probleem on nii terrorismi kui küberterrorismi mõiste laialivalguvuses.
Läti välispoliitika pärast Prahat ja Dublinit
Pikka aega valitsenud rahvusvahelist poliitilist keskkonda võivad mõjutada näiliselt väheolulised sündmused, mis võivad toimuda ka hetkel, mil neid ridu kirja panen. See reaalsus erineb vägagi sellest, milline oli maailm veel kuuskümmend aastat tagasi või isegi lähiminevikus.