Sihiseadmise takerdustest liitumise ootel

Küsimusi on hulgi. Kuhu on jäänud meie nn konstruktiivne programm selle uue olukorra tarvis, mis ees ootamas? Millal öeldakse ühemõtteliselt välja, et Euroopasse ei minda ainult saama peale, ning hakkame tõsimeeli arutama, millised kohustused ja vastutus on liikmesmaal Eestil kanda ELi edasise käekäigu pärast? Kui me ei taha, et 25-liikmelises koosluses kujuneb Eestist väikerahvakompleksides vaevlev ääremaa, siis missuguseid praktilisi samme tuleb astuda, et nõnda ei sünniks? Mida hakkavad tegelikkuses tähendama lennukad laused “Euroopa huvid on Eesti huvid” ja “Eesti huvid on Euroopa huvid”?

Kord kinnitatakse, et Eesti ei rahuldu millegi vähemaga kui otsustajana tuumik-Euroopas. Kord antakse mõista, et ega nende isemeelsete Prantsusmaa ja Saksamaaga olegi ühes mestis mugav olla ja üldse on viinamarjad Brüsselis hapukad. Ühe grupi poliitikute väitel oli see, et viimasel Ülemkogul põhiseadusliku leppe asjus kokkuleppele ei jõutud, traagiline läbikukkumine, teised leiavad, et kahetsusväärne olnuks just uisapäisa toimimine. Vahepeal kostis erutatud hääli, et kui Eesti ei toeta Hispaaniat ja Poolat nende võitluses põlistada häälte ebasuhe Euroopa Liidu Nõukogus, siis kahandatakse ka meile lubatud häältekohtade hulka. Eesti on vastu kahel kiirusel liikuvale Euroopale. Eesti ei pea õigeks, et ärevile läinud vanad olijad rakendavad ettevaatusabinõusid uustulnukate talitsemiseks. Vahel meile meeldib, vahel ei meeldi kodukord tolles elitaarses klubis, kuhu astume.

Alalhoidlikkus võtab maad. Ajalugu on meid jõhkralt vintsutanud, viimasel tosinal aastal oleme hulga kurnavaid ümberkorraldusi läbi elanud ja nüüd, kui oleme tormiselt merelt sadamasse purjetamas, peaks paljude meelest koitma pikem rahuaeg. Lisamiljarditest teedeehituseks, keskkonnakaitseks, regionaalarenguks, põllumajandustoetuseks oleme loomulikult huvitatud ja turvaraamistikku, mille EL liikmesriikidele annab, peame oma keele ja kultuuri edendamiseks eriti oluliseks. Aga mida vähem Maastrichti lepingu järgne Euroopa muutub, seda parem.

Kolmikliidu koalitsioonilepingu “Välispoliitika” peatükis tehakse juttu ka Euroopa Liidust. Ent otsekohe torkab silma, et ELi puudutavate põhimõtete kaheksarealises lõigus esineb sõna “säilitama” kolmel korral. Lisaks ei toeta võimul koalitsioon ELi föderaliseerumist, on Ülemkogu presidendi institutsiooni vastu ja nõuab, et kümme liitujat saaksid voliniku koha samadel tingimustel mis praegused. Samasugune “taotleda säilitamist” vaim lehvib ka riigikogu vastavate seisukohtade kohal.

Eesti vajab konstruktiivset alget ning suhtumist – ja märgatavalt suuremal määral, kui seni on Toompealt ja Rävala puiesteelt pakutud.

Ametlik hoiak näeb väärtust järjepidevuses ja usub, et uustulnukad tunnevad ennast seda kindlamini, mida suuremas ulatuses jääb kestma säilitamiskõlblikku ELi praeguses ülesehituses. Selles mõttes lähtuvad riigikogu ja koalitsioon riigis valitsevast meeleolust. Paraku on probleem komplitseeritum. Mis on Eestile olulisem? Kas peaksime keskenduma sellele, mida jätta Maastrichti, Nice’i või mõnest muust varasemast lepingust alles? Või tuleks meil suunata pilk tulevikku ja asuda hoopis arutama, missugused ümberkorraldused on lähiaastatel vältimatud, et sestsinatsest Euroopa Liidust oleks elulooma ka pärast plaanitud laienemisi? Ja vahest veel tähtsam: kuidas oleks Eestil kõige arukam käituda, et paratamatute muudatustega – need tulevad meie trotsimisest või mittetrotsimisest hoolimata – võimalikult valutult kohaneda ja uuest olukorrast võimalikult palju tulu tõuseks?

Üheksakümnendate teisel poolel sai lõplikult selgeks, et Euroopa Liit laieneb. Kõige kõrgemal tasandil teatati, et ühenduse täisliikmete arv kasvab järgmise kümnendi keskpaigaks kahekümneni, võib-olla koguni kahekümne viieni. Samal ajal kostis Brüsselist teisigi hääli. Kutsutute ettevalmistamise kõrval tuleb ELis endas läbi viia olulisi reforme, eriti senises (12 või 15 liikme jaoks sätitud) juhtimisstruktuuris.

Mäletate, mis oli Eesti seisukoht toona? Kõik poliitikud, kes asjast huvitusid, jagasid arusaama, et EL vajab põhjalikke sisulisi ümberkorraldusi. Samas lisati vagur soov: laske meid enne uksest sisse ja alles siis, kui oleme oma naha peal tunda saanud, kuidas koostöö ja ühiselu ELis käib, arutame kitsaskohad ühiselt läbi ja otsustame, mida teisiti teha. Detsembris 2000 oli Nice’i tippkohtumine, kus lepiti kokku ajutistes struktuuriuuendustes, mis tagavad 25-liikmelise liidu sujuva toimimise vähemasti aastani 2009. Vahepeal tundus, et suuri põhimõttelisi muudatusi hakatakse kujundama vanade olijate ja uute tulijate koostoimimise kogemustest lähtuvalt. Kahjuks nõnda ei läinud. 15 täisliiget andsid kiirmenetlusse ELi põhiseaduse.

Ma saan aru, miks paljud Lääne-Euroopa kommentaatorid ja poliitikud leidsid, et Brüsselis koos istunud Ülemkogu ei täitnud lootusi. Aga kui Eesti ajakirjanikud ning mitmed juhtpoliitikud peavad Euroopa konstitueerimise edasilükkamist “ebaõnnestumiseks” või “ebaküpsuse ilminguks”, jääb mul üle hämmeldunult õlgu kehitada. Peaministril on tuline õigus: EL ei saa kunagi valmis. Ka too dokument, kui see kord vastu võetakse, ei ole katuse harjalatt. Kõige vähem pettunud olla on põhjust just meil. Tänu viivitamisele saab Eesti anda oma allkirja täisliikmena.

Vaidlused põhiseadusliku leppe ja eriti paragrahvide üle, mis määravad, kuidas hakkab käima tuleviku ELi juhtimine ja missuguseks kujunevad liikmesriikide sõnaõigus ning mõjutamisvõimalused vastavates struktuurides, tõid esile mitu nõrka kohta otsuste langetamisel. Ma ei räägi sellest, et siiamaani ei ole leitud konsensuse ja vetoõiguse arukalt toimivat tasakaalu. Viimasel ajal – see ilmnes selgesti ka liitumiskõnelustel -vaevab mitmeid riike ohtlik kiusatus noppida Euroopast plusspunkte sisepoliitilisteks kemplemisteks. Mida põikpäisemalt valitsuse (või opositsiooni) esindajad “oma asja” eest võitlevad, seda edukam loodab erakond olla kodurindel. Väidetavalt osutus viimasel Ülemkogul suurimaks komistuskiviks Poola ja Hispaania tõrksus nõustuda hääletussüsteemiga, mis langetaks mõnevõrra nende riikide osakaalu (häälte arvu), kuid arvestaks õiglasemas proportsioonis teiste suurte liikmesriikide, eelkõige Saksamaa rahvaarvuga.

“Meile tehakse ära” on mantra, mida on kõik need aastad korrutanud ELi vastased nii uutes kui ka vanades, nii väikestes kui ka suurtes riikides. Paraku on sellest kujutlusest nakatatud ka mitmed Euroopa-meelsed, kes usuvad avitavaks rohuks kõlbavat vastukäiku: “Sestap katsume ise ära teha.” Seletagu kes ja tahes kuidas tahes, aga 27 häält Euroopa Liidu Nõukogus alla 40 miljoni elanikuga Poolale ja Hispaaniale on ebasuhtes nende 29 häälega, mis ette nähtud Inglismaale, Prantsusmaale, Itaaliale (igas elanikke 60 miljoni kandis) ja iseäranis 82 miljoni elanikuga Saksamaale. Muide, kehtiv jaotus soosib väiksemaid riike – ka Eestit. Kui Saksamaal on Nõukogus üks hääl 2,8 miljoni ja Poola 1,4 miljoni inimese kohta, siis näitab matemaatikatehe, et iga Eestit esindava hääle (kokku 4) taga on ainult 350 000 elanikku.

Iga liikmesmaa, kaasa arvatud Eesti, peab endale aru andma, et kogu selles Euroopa värgis valitseb õrn tasakaal, mida on lihtne lõhkuda, kuid raske taastada.

Kas hõõrume käsi? EL on ühelt poolt kodanike (Eesti osa 0,3%) ja teiselt poolt riikide (Eesti osa 4%) ühendus, nii et põhiseaduslike institutsioonide rakendamisel pole võimalik ühe vitsaga lüüa. Pealegi koosneb seesama EL praegu ja veel selgemini pärast 1. maid vanade-uute, suurte-väikeste kõrval ka rikkamatest ja vaesematest, andvatest ja saavatest liikmetest. Ühendatud anumate printsiip, mis mahajäänute järeleaitamisega püüab vahet vähendada, töötab jätkuvalt. Sellegipoolest võime kindlad olla, et täielikku võrdsust ei saavutata kunagi ja erinevus riikide või regioonide aktiivsuses ning huvides ei kao kuhugi. Pangu otsustajad kõrva taha: liidusisene konkurents, mitte selle nivelleerimine, tõstab ELi osade ja terviku läbilöögivõimet maailmas.

Poola valijad nägid ja jätsid meelde, kuidas nende president, peaminister ja välisminister seisid Brüsselis vankumatu müürina. Aga sedasama nägid ka Saksa valijad. Ainult et viimastele jäi meelde poolakate arutu jonnakus kui katse nende, sakslaste arvel liugu lasta. Leszek Milleri ja tema partei jätkamine riigi eesotsas otsustatakse urnide juures. Ent urnide juures otsustatakse ka see, kas Gerhard Schröder ja sotsiaaldemokraadid saavad kolmanda järjestikuse võimaluse juhtida Euroopa kõige heldemat doonorriiki ja Poola liitumise kõige innukamat eestvõitlejat. Keegi ei pruugi suuri silmi teha, kui Berliin peab vajalikuks Varssavile selgitada – ja mitte ainult sõnades – solidaarsusprintsiibi tähendust ühinevas Euroopas.

Pilli on kerge lõhki ajada. Ma ei arva sugugi, et teiste kulul parasiteerimist või omakasupüüdlike sisepoliitiliste mängude mängimist saaks ELis vältida. Ja nii kaunis kui ka on ette kujutada poolt miljardit inimest koondavat majanduspoliitilist ühendust astumas ühte jalga ning liikumas samas tempos edasi, tulgem siiski pilvedest alla maa peale ja tunnistagem: see pole võimalik. Ja säärast ühte tegu ning nägu Euroopat pole ei meie, eestlased, ega teisedki eales tahtnud.

Teiselt poolt peab iga liikmesmaa, kaasa arvatud Eesti, endale aru andma, et kogu selles Euroopa värgis valitseb õrn tasakaal, mida on lihtne lõhkuda, kuid raske taastada. Kui meile on vastuvõetamatu ühisrong, kus vagunitel eri kiirus, siis peame hoolt kanda, et isemeelsus, ebasuhted ja liigne ahnus ei looks olukordi, mis tahes-tahtmata tekitavad võrdsete kõrvale võrdsemaid. Eesti vajab konstruktiivset alget ning suhtumist – ja märgatavalt suuremal määral, kui seni on Toompealt ja Rävala puiesteelt pakutud.