detsember 10, 2008

Raamat: Estonian Foreign Policy Yearbook.

Eesti Välispoliitika Instituut (EVI) tuli 2003. aastal välja meeldiva üllatusega. Ilmus “Eesti välispoliitika aastaraamat”. Aastaring on täis ning ilmumas on uus üllitis, mis kannab aastaarvu 2004.

Eesti Välispoliitika Instituut (EVI) tuli 2003. aastal välja meeldiva üllatusega. Ilmus “Eesti välispoliitika aastaraamat”. Aastaring on täis ning ilmumas on uus üllitis, mis kannab aastaarvu 2004.


Margus Kolga

Raamat: Estonian Foreign Policy Yearbook. Toimetaja Andres Kasekamp. Väljaandja SA Eesti Välispoliitika Instituut, Varrak, 2004. 172 lk.

Eesti Välispoliitika Instituut (EVI) tuli 2003. aastal välja meeldiva üllatusega. Ilmus “Eesti välispoliitika aastaraamat”. Aastaring on täis ning ilmumas on uus üllitis, mis kannab aastaarvu 2004.
Tänavuse aastaraamatu läbiv teema on Eesti liitumine Euroopa Liidu ja NATOga. Meeldiv on tõdeda, et nelja välismaise autori kõrval on sõna saanud viis kodumaist (üks artikkel on kirjutatud kahasse). Tasakaalus on suudetud hoida minevikku lahkavad ja tulevikku vaatavad artiklid, samuti ei ole Euroopa Liidule osaks saanud NATOst rohkem trükiruumi või vastupidi. Käsitluse all on Euroopa põhiseadusliku lepingu debatt, Schengeni viisarežiimi mõju Eesti-Vene viisarežiimile, USA tänase administratsiooni vaade NATO tulevikule ja palju muud, mis välispoliitikahuvilisele huvi võib pakkuda. Laiema rahvusvahelise kõlapinna saavutamisele tuleb kasuks, et aastaraamat ilmub inglise keeles.
Kaitseküsimustest huvituvale lugejale peaksid väljaande kättevõtmiseks põhjust andma George C. Marshalli Euroopa Julgeoleku-uuringute Keskuse teaduri Graeme P. Herdi ja EVI enda kaastöölise Lauri Lepiku artiklid. Herd mõtiskleb oma artiklis Eesti võimaluste üle kaasa lüüa Euroopa Liidu ning NATO julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ning probleemidest, mida võivad meile tekitada nende organisatsioonide lahknevad arusaamad või sisemine lõhestatus julgeolekuküsimuste lahendamisel. Herd tõstatab küsimuse, kas oleme valmis liikuma kahel paralleelsel ja tihti vastuolulisel teel ning tegema valikut eri osapoolte kasuks või kahjuks. Arutledes transatlantilise meelsusega Euroopa ja tuumik-Euroopa erinevate visioonide üle, jõuab Herd järeldusele, et kuna need küsimused leiavad lahenduse ajal, kui Eesti kuulub juba klubisse, võib meie roll nende lahendamisel oluliseks muutuda. Kui mitte muud moodi, siis vähemalt seeläbi, kumba poolt me eelistame. See aga tähendab, et Euroopa tulevik on ka meie kätes.
Lauri Lepik võtab vaatluse alla Balti Rahuvalvepataljoni (BALTPAT) loo ning eritleb, milles on rahvusvaheliste suhete koolkonnad näinud selle projekti tähtsust ja eesmärke. Tulemuseks on huvitav ülevaade Eesti kaitsepoliitika viimasest kümnendist, sellest, kuidas on muutunud siseriiklikud prioriteedid ning kui palju on rahvusvaheline keskkond mõjutanud neid muutusi, aga ka kogu kaitsepoliitilist mõtlemist. Projekti olemust ja selle põhjendatust Balti riikide kaitsepoliitikas on võimalik näha mitmeti. Tuleb aga kahjuks tõdeda, et üks Balti koostöö lipulaevaks peetud projekt on lõppenud ja lõppenud suuresti Balti riikide endi suutmatuse tõttu kohandada projekti muutunud keskkonnaga.
“Eesti välispoliitika aastaraamat 2004” on sisukas järg eelmisele aastaraamatule. Loodame, et instituudil jätkub artiklikogumiku üllitamiseks jõudu ka 2005. aastal. Andres Kasekamp toimetajana on teinud ära suure töö ja andnud põhjust ootusteks, et Eesti välispoliitika saab endale regulaarse foorumi, kus võimalik arutada meile tähtsaid teemasid akadeemilise tõsidusega. Jääb vaid küsimus, mis on järgmise aasta põhiteema.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar