detsember 11, 2008

Stabiliseerimisoperatsioon – kaitseväe uus väljakutse

21. sajandi algus pole tähendanud maailmale rahu. Pigem on see kaasa toonud varem prognoositud uute julgeolekuohtude ja -riskide teravdatud esiletuleku. Kui eelmisel kümnendil tuli eelkõige tegelda konfliktidega, mida põhjustasid etnilisel ja religioossel pinnal tekkinud erimeelsused ning mida omakorda vürtsitas ajaloolisest mälust väljakaevatud viha ja ülekohus, siis viimase kolme-nelja aasta ebastabiilsuse valitsevaks tunnuseks on terrorism ja massihävitusrelvade levik ning probleemid nende levikut toetavate riikidega.

21. sajandi algus pole tähendanud maailmale rahu. Pigem on see kaasa toonud varem prognoositud uute julgeolekuohtude ja -riskide teravdatud esiletuleku. Kui eelmisel kümnendil tuli eelkõige tegelda konfliktidega, mida põhjustasid etnilisel ja religioossel pinnal tekkinud erimeelsused ning mida omakorda vürtsitas ajaloolisest mälust väljakaevatud viha ja ülekohus, siis viimase kolme-nelja aasta ebastabiilsuse valitsevaks tunnuseks on terrorism ja massihävitusrelvade levik ning probleemid nende levikut toetavate riikidega.


Margus Kolga

Stabiliseerimisoperatsioon – kaitseväe uus väljakutse

21. sajandi algus pole tähendanud maailmale rahu. Pigem on see kaasa toonud varem prognoositud uute julgeolekuohtude ja -riskide teravdatud esiletuleku. Kui eelmisel kümnendil tuli eelkõige tegelda konfliktidega, mida põhjustasid etnilisel ja religioossel pinnal tekkinud erimeelsused ning mida omakorda vürtsitas ajaloolisest mälust väljakaevatud viha ja ülekohus, siis viimase kolme-nelja aasta ebastabiilsuse valitsevaks tunnuseks on terrorism ja massihävitusrelvade levik ning probleemid nende levikut toetavate riikidega. Tulemuseks on kaks kiiret ja ühe osapoole suure sõjalise üleolekuga peetud sõda, mille puhul võit ei ole veel kaugeltki probleeme lahendanud.
Kui Balkani kriiside lahendamisel püüdis rahvusvaheline üldsus kasutada, vähemalt konflikti alguses, rahumeelseid meetmeid, siis terrorismivastasest võitlusest ajendatud sõjakäikudes on tooni andnud USA juhitud koalitsiooni poolt jõuliselt kasutatud sõjamasin. Kuid nii Afganistani kui ka Iraagi õppetund on näidanud, et kuigi täpsel luureinformatsioonil, täppisrelvadel ja heal mobiilsusel põhinev suur sõjaline ülekaal tagab võidu sõjas, ei tähenda see veel lõplikku edu konflikti lahendamisel. Üha rohkem on viimasel ajal kaitsevaldkonnaga seotud riigimeeste kõnedes kostnud ning ajakirjanduses ja analüüsides lugeda, et “kui sõda on võidetud, tuleb võita rahu”.
Tõepoolest, muutunud on nii sõjaliste konfliktide põhjused kui ka eesmärgid, mida nende konfliktide lahendamisega soovitakse saavutada. Afganistani ja Iraagi operatsioonid käivitati väidetavalt selleks, et ennetavalt likvideerida terrorism ja massihävitusrelvade levikut soodustavad ebastabiilsuse kolded ning asendada neis riikides valitsevad režiimid stabiilsemate ja demokraatlikele põhimõtetele toetuvate valitsemis- ja võimuorganitega. Kui likvideerimine läks suhteliselt libedalt, siis riikluse ja suveräänsuse taastamise protsess on olnud valulisem, võtab rohkem aega ja nõuab rohkem pingutusi, kui varem arvatud. Koalitsiooniväed olid küll hästi ette valmistunud lahingutegevuseks, kuid sõjategevusele järgnenud rüüstamisele, korralagedusele ja tsiviil-infrastruktuuri purustamisele piiri panna ei suudetud.
Probleemid, mis kerkisid esile lahinguoperatsioonide lõppedes korra ja stabiilsuse taastamisel Balkanil, aga eriti Afganistanis ja Iraagis, on sundinud poliitikuid ja sõjandusspetsialiste mõtlema selletaoliste olukordade paremale lahendamisele tulevikus. Selle tulemusena on jõutud järgmiste järeldusteni. Esiteks, tulevik ei ole konfliktivaba ja tulevased konfliktid on üha enam globaalse, mitte niivõrd regionaalse varjundiga. Aastatega on pidevalt suurenenud sõjalise sekkumise vajadus. Kui külma sõja päevil tegid ameeriklased seda kord kümne aasta jooksul, siis külma sõja järgsel perioodil vähemalt kord kahe aasta jooksul ning nüüdseks ollakse jõutud situatsiooni, kus viimased poolteist aastat on toonud endaga kaasa kaks sõjalist operatsiooni. Teiseks, kui operatsiooni lõppeesmärk on pärast ebastabiilsust tootnud kildkonna kukutamist stabiilse arengukeskkonna loomine riikluse taastamiseks ja võimu tagastamiseks kohalikele, siis pole tegemist ainult lahinguülesannetega, vaid hoopis keerulisema operatsiooniga, mis koosneb lahingutegevuse faasist ning stabiliseerimis- ja ülesehitusfaasist. Selleks operatsiooniks tuleb valmistuda koordineeritult ja nõnda, et sõjalise tegevuse planeerimisel võetakse juba arvesse probleemid, mis võivad esile kerkida stabiliseerimisfaasis. Kolmandaks, stabiliseerimis- ja ülesehitusfaas on samuti sõjaline operatsioon, kuid vajab hoopis teistmoodi üles ehitatud ja välja õpetatud vägesid ning spetsialiste kui tavapärased lahinguoperatsioonid.
Need järeldused on viinud arusaamani, et nii poliitiline kui ka sõjaline tasand peavad end kohandama uue mõtteviisiga ning vägede koosseisus ja väljaõppesüsteemis tuleb teha ümberkorraldusi. Missugused need peaksid olema, saab paremat aimu USA Riikliku Kaitseülikooli (National Defence University, NDU) tehnoloogia- ja julgeolekupoliitika keskuse analüütikute Hans Binnendijki ja Stuart Johnsoni hiljuti avaldatud tööst “Transforming for Stabilization and Reconstruction Operations”.
Analüüsi aluseks on 13 tulevikustsenaariumi, mis on seotud potentsiaalsete kriisipiirkondadega. Neist on geograafiliselt meile kõige lähemal Gruusia. Teised võimalikud paigad on Iraan, Süüria, Jeemen, Põhja-Korea, Indoneesia, Pakistan, Liibüa, Libeeria, Sudaan, Kolumbia ja Kuuba. Need stsenaariumid on hüpoteetilised ja valiku kaudu püütakse haarata võimalikult laia geograafilist ja etnilist spektrit ning võimalikult palju eripäraseid ebastabiilsuse faktoreid. Juba nimekiri ise näitab, et meil on tegemist nii suurte kui ka väikeste, nii homogeensete kui ka heterogeensete riikidega, eri kontinentide, maastikutüüpide ja kliimavöötmete, religioonide, kultuuride ja mõttemaailmadega ning erinevate julgeolekuprobleemidega. Faktorite mitmekesisus, mis suureneb veelgi nende kombineerumisel, teeb operatsioonide ettevalmistuse keeruliseks ning eeldab sõjaväelt mitmeid uusi mittesõjalisi teadmisi ja oskusi.
Stabiliseerimis- ja ülesehitusoperatsiooni eesmärk on, nagu juba märgitud, konfliktijärgne riikluse taastamine. See tähendab uute riigisiseste julgeolekujõudude loomist ja väljaõpetamist, seadusandlike, valitsus- ja õigusorganite töölerakendamist, sõjategevuse käigus purustatud tsiviilinfrastruktuuri, näiteks teedevõrgu, side- või elektrisüsteemi taastamist ja säilinud infrastruktuuri kaitsmist konfliktijärgsete sabotaažide vastu ning, mis kõige tähtsam, kohalikele elanikele selge, usutava ja eelnevaga võrreldes parema tulevikuperspektiivi andmist. Kõik see peab algama kohe pärast sõjategevuse lõppu ning tuleb arvestada, et operatsiooni alguses võib tegu olla päris vaenuliku keskkonnaga.
Et olla edaspidi valmis kirjeldatud ülesannete ja probleemide lahendamiseks, kaaluvad ameeriklased kahe diviisi suuruse stabiliseerimis- ja ülesehitusformeeringu (SÜF) loomist. Üks neist oleks alalises valmisolekus ning teine moodustataks eelkõige reservväelastest. SÜF koosneks neljast brigaadisuurusest grupeeringust, millest igaüks hõlmaks sõjaväepolitsei, tsiviiladministratsiooni, tsiviilinseneritööde kogemusega pioneeriteenistuse, meditsiiniteenistuse ja psühholoogiliseks sõjaks ette valmistatud üksused. Lisaks neile on vaja inimkeskkonnaluureks (HUMINT), maismaa miinipuhastuseks, massihävitusrelvade avastamiseks, tsiviilstruktuuride ja rahvusvaheliste organisatsioonidega koostööks ja matmisteenistuseks ette valmistatud üksusi. Et hakkama saada eeldatava operatsioonipiirkonna eripärases etnilises ja kultuurilises ning nendest mõjutatud poliitilises keskkonnas, tuleb väekoosseisu kaasata ka kohalikku eripära ja religiooni, aga ka õigussüsteemi, majandus- ja sotsiaalset olukorda tundvad ja keelt (keeli) valdavad spetsialistid. SÜFi efektiivsuse tagamiseks on selle koosseisus ka lahingu- ja lahingutoetusüksused (suurtüki-, kohaluure-, ründehelikopteriüksused) ning vajadusel ka tagalatoetuselement. SÜFi võiks esialgsete plaanide kohaselt kuuluda koos lahingu- ja tagalaüksustega 18 000 meest (ilma viimati mainituteta 11 300).
SÜFi puhul polegi kõige tähtsam uudne struktuur ja selle mitmekülgsus, vaid puhtsõjalisest otsekohesusest ja otsusekindlusest erinev hoiak ja mõtlemine, mida iseloomustab paindlikkus, kannatlikkus, oskus läheneda probleemidele kompleksselt ja kohalikku eripära arvestades ning oskus need ka rahumeelselt lahendada. See kõik eeldab pikemat ning mitmekesisemat haridust ja väljaõpet kui harjumuspäraste sõjaliste ülesannete täitmine.
Afganistani operatsioon on näidanud, kui tähtis on konfliktide lahendamisel rahvusvaheline toetus ning võimalikult lai rahvusvaheline osalus. Iraagiga seoses on seevastu tulnud esile asjaolu, kui raske on operatsioone ellu viia ilma piisava rahvusvahelise toetuse ja osavõtuta. Selles kontekstis on ühelt poolt tähtis rahvusvaheline poliitiline toetus, kuid mitte vähem võimalikult paljude riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide osavõtt konflikti praktilisest lahendamisest, eriti konfliktijärgses stabiliseerimisprotsessis. Seetõttu võivad ameeriklased hakata õige varsti NATOs toetust otsima ideele, et NATO kiirreageerimisjõudude (NRF) kõrvale loodaks ka üks komplekt stabiliseerimis- ja ülesehitusjõudusid (NATO Stabilisation and Reconstruction Force – NATO S&R Force), mis oleksid võimelised koos NRFiga teostama Afganistani/Iraagi tüüpi operatsioone või asendama samadel põhimõtetel loodud USA vägesid tekkivates kriisipiirkondades.
Kuidas peaks Eesti niisugusesse arengusse suhtuma ning mida selle informatsiooniga peale hakkama? Arvestades, et NATO on Eesti julgeoleku garant ning Ameerika Ühendriigid selle organisatsiooni suunav liige, ei saa Eesti NATOst ega ka USAd häirivatest julgeolekuprobleemidest mööda vaadata. Meie huvides on, et globaalsed ebastabiilsuse allikad saaksid likvideeritud või vähemalt sedavõrd ohjeldatud, et nende tegevuse mõju ei ulatuks meieni, meie naabriteni ja liitlasteni. Isegi olukorras, kus meile tundub, et tekkiv kriis või toimuvad sündmused meid otseselt ei puuduta, tuleks olla solidaarne oma liitlastega, keda toetades suurendame tõenäosust, et olukorras, kus ise hädas oleme, aidatakse ka meid. Oma poliitilist toetust on suhteliselt kerge näidata, kui see põhineb suurel sisepoliitilisel enamusel ja avalikkuse mõistval suhtumisel. Kuid ette võib tulla olukordi, kus sellest ei piisa ning kaasa tuleb minna rohkema kui poolthääletava käetõstmisega.
Praegu tundub areng viitavat sellele, et stabiliseerimis- ja ülesehitusvägede kontseptsioon hakkab pälvima üha rohkem tähelepanu ning õige pea võib see saada NATO vägede ülesehitamise eesmärgiks. Siin on meil võimalus näidata üles initsiatiivi ning juba varakult end muutusteks või uuendusteks ette valmistada. Stabiliseerimis- ja rekonstruktsioonioperatsioonid, selleks vajalikud väed ja Eesti võimalik panus neisse ning kavatsetavad praktilised sammud võiksid leida käsitlemist parajasti koostatavas riigikaitsestrateegias ja kaitseväe arengukavas. Sellega näitaksime oma julgeoleku- ja kaitsepoliitilist teadlikkust ning võimet vaadata nii ajas kui ka ruumis kaugemale.
Praktikas ei tähenda see loomulikult kõigi selleks vajalike eelduste loomist. Piisab, kui keskendume kahele või kolmele kitsamale erioskusi nõudvale valdkonnale ja viime mõne neist ellu koos teiste, näiteks Balti riikidega. Leedulased on võimelised puhastama sõjalise konflikti piirkonnas vett; nad suudavad tegelda veepuhastamisega ka operatsioonidel väljaspool oma kodumaad. Miks ei võiks eestlased ja lätlased välja arendada vee transportimist ja jaotamist niisugusel tasemel, mis tagaks operatsioonil olevate üksuste, aga ka operatsioonipiirkonna tsiviilelanikkonna varustatuse puhta veega. Selleks ei ole vaja palju pingutada: tarvis oleks hankida kriteeriumeile vastavad tsisternveokid ja veemahutid ning õpetada välja ja tagada vajalik individuaalvarustus kolmele vahetusmeeskonnale. Sama võiks teha miinituukrite ja miinikoerte meeskondadega. Selleks oleme küll juba võimelised, kuid mitte sellises mahus, et võiksime tagada pideva osalemise pikemaajalisel operatsioonil. Vahetusmehi, aga ka -koeri ei jätku. Kuid mis takistab meid neile lisajõudu koolitamast?
Võib väita, et tegelikult oleme valinud juba ammu ülal kirjeldatud tee, mida näitab meie sõjaväepolitsei rühma ja maismaa miinitõrje grupi pidev osalemine operatsioonidel väljaspool Eestit. Kahjuks ei toimu see täies ulatuses nõnda, nagu näevad asja uue kontseptsiooni väljatöötajad. Eesti väljasaadetavad üksused on enamjaolt loodud vastavalt sellele, kuidas nende järele on tekkinud vajadus. Lühidalt öeldes, kui kuskil on alanud operatsioon ja poliitilisel tasandil on otsustatud seal osalemine, siis on alustatud üksuse komplekteerimise ja väljaõppega ning varustuse hankimisega. See on venitanud operatsioonipiirkonda minekut ning seal positsioonidele asumist. Selleks, et tagada kiirreageerimisvalmisolek ning võime kohe operatsiooni alguses piirkonda minna, peab üksus juba varem olema komplekteeritud, välja õpetatud ja varustatud. See tähendab, et üksus peab eksisteerima reaalajas, mitte kaitseplaneerijate mõtetes.
Veelgi suurem väljakutse on mõtlemise muutmine ja arusaama tekitamine, et tulevik toob klassikalise konventsionaalse sõja asemel üha rohkem operatsioone, milles on stabiliseerimise ja ühiskondliku korra taastamise elemente. Tuleviku sõdur ei pea oskama mitte ainult hästi ja efektiivselt relvi käsitseda ja tundma sõjakunsti, vaid olema võimeline suunama kriisist väljunud ühiskonda rahumeelse arengu suunas ning looma selleks eeltingimused, kuni piirkonna üldine keskkond on niivõrd stabiilne, et võimu saab üle anda tsiviilametkondadele. See eeldab aga laiemat silmaringi, paremat haridust ning tasakaalukust. Oluline on, et uudne suhtumine ja operatsioonitüübid leiaksid tutvustamist ja pikemas perspektiivis õpetamist meie sõjalises haridussüsteemis. Kindlasti tuleb teatud osal ohvitseridest ja allohvitseridest võimaldada spetsialiseeruda stabiliseerimis- ja ülesehitusoperatsioonides vajalike teadmiste ja oskuste omandamisele.
Kolmanda aspektina tooksin välja võimaluse leida valdkondi, kus saaks rakendada Eesti teadus- ja tootmispotentsiaali. Stabiliseerimisoperatsioonid eeldavad ka uut, selleks kohandatud tehnikat ja varustust. Binnendijk ja Johnson viitavad näiteks teravnenud vajadusele sidevahendite järele, mida on võimalik kasutada nii tsiviil- kui ka sõjaväe lainepikkustel. Samuti on väljatöötamisel luureinfo kogumiseks kasutatavad, varasematest mudelitest väiksemad, mehitamata lennuvahendid (UAV) ja uue kontseptsioonina mehitamata maismaasõidukid, millega saab ilma inimeluga riskeerimata kontrollida ehitiste, aga ka koobaste ja muude suletud ruumide ohutust. Edasi arendatakse ka biomeetrilisi süsteeme ning mehaanilisi tõlkemasinaid, mis on võimelised reaalajas tõlkima nii kirjalikku kui ka suulist teksti. Rakendades visionääri mõtteviisi ja Eestis veel olemas teaduskeskkonda, on neid vajadusi silmas pidades võimalik elavdada uuendusmeelsust ja arendustegevust, saada allhankeid tootmisettevõtteile ning võib-olla leida ka turgu oma toodetele.
Maailm on pidevas muutumises. Kas suudame sellega sammu pidada, on meie endi kätes.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar