Mida peaks USA välispoliitika tegema riigi keskklassi heaks?
Making U.S. Foreign Policy Work Better for the Middle Class. Carnegie Endowment for International Peace, 2020
Kas USA liigub isolatsionismi suunas? Põhjalik uuring, mille üks autoritest on USA presidendi rahvusliku julgeoleku nõunikuks saanud Jake Sullivan, aitab mõista, mida võib oodata Eesti tähtsaima liitlase välispoliitikast Joe Bideni juhtimisel.
Seotud artiklid
Bruce Jackson: USA aitab neid, kes tahavad, et neid aidataks
Kõik kümme praeguseks NATOga liitunud Ida-Euroopa demokraatiamaad on oma teel NATOsse saanud nõu, abi, õhutust ja õpetussõnu mõjukalt USA vabariiklaselt Bruce Jacksonilt. Intervjuus Diplomaatiale räägib Jackson praegu reformi teel olevate niinimetatud kolmanda laine riikide muredest ja väljavaadetest.
Valge Maja välispoliitilised valikud
USA jätkuv aktiivsus maailma julgeolekuprobleemide lahendamisel vastab Eesti huvidele.
Pärast neokonservatismi
Oma usus, et ajalugu saab suunata, kui rakendada vajalikul määral jõudu ja tahet, meenutab neokonservatism leninismi, väidab Francis Fukuyama ja kinnitab, et nii poliitilise sümboli kui ka mõttevooluna on neokonservatism muutunud millekski selliseks, mida tema enam toetada ei saa.
Quod licet Iovi…
Neokonservatiivse välispoliitika analüüs peaks panema ka Eesti paremini aduma, millised on või peaksid olema Eesti välis- ja julgeolekupoliitika põhialused.
Kas käes on kolmas tuumaajastu või tühi tuumahaip?
Venemaa täiemahuline rünnak Ukraina vastu 2022. aastal tõi tuumarelvad esimest korda pärast külma sõja lõppu uuesti rambivalgusesse. Kuni selle hetkeni võis tuumaoht näida ajaloolise kurioosumina, mis figureeris veel vaid poolusutava viimsepäeva-stsenaariumina Hollywoodi märulites.
Euroopa peab endale kindlaks jääma: Putiniga rääkimine ei ole rahustrateegia
Rahvusvahelise meedia väitel kaaluvad Prantsusmaa ja Itaalia valitsus võimalust uuesti alustada kontakte Venemaa diktaatori Vladimir Putiniga ning teevad lobitööd erisaadiku ametisse nimetamiseks. Nad toovad põhjenduseks kartuse, et Donald Trump võib muidu Putiniga Ukraina küsimuses Euroopa selja taga kokku leppida.
Venezuela tee Lõuna-Ameerika herilasepesaks
Venezuela suhted naabritega on kujunenud pikaajalise geopoliitilise rivaalitsemise, piiritülide ja vastastikuse sõltuvuse kaudu, kus Brasiilia, Colombia, Guyana ning Trinidad ja Tobago on igaüks täitnud isesugust rolli nii kriiside kui integratsioonikatsete ajal.
Gröönimaa endale krahmamine. Mõju NATO-le ja EL-ile
2019. aastast saadik on Donald Trump järjekindlalt andnud teada, et tahab Gröönimaad endale. On kaheldav, kas tema kui kinnisvaramagnaadi vaistlik tung seda territooriumi omandada langeb kokku USA riiklike huvidega. Mõnede tema enda vabariiklikusse parteisse kuuluvate mõjukate senaatorite sõnul ei ole sellel strateegilises plaanis lihtsalt mingit mõtet.
Kas Hiinas Maduro pärast pisaraid valatakse?
Suheteisse Venezuelaga on Peking teinud märkimisväärseid diplomaatilisi ja majanduslikke investeeringuid. Isiklikele kontaktidele Nicolás Maduroga on Xi Jinping kulutanud rohkesti aega. Kuna USA tahab nüüd Venezuelat käsutada, on selles riigis Hiina majandushuvid, sealhulgas energiajulgeolekuga seotud ootused, ohtu sattunud. Arvatavaid tagajärgi nii Hiina-Vene suhetele kui ka BRICS-ile on rohkesti.
Prantsusmaa kammitsetud meelemuutus
18.–19. detsembril suurt tähelepanu pälvinud Euroopa Ülemkogu eel toimus Brüsselis päev varem veel üks rahvusvaheline kohtumine: valitsusjuhid EL-27 ja kuuest Lääne-Balkani riigist, kes, rohkem või vähem püüdlikult, taotlevad järgmisteks liikmesriikideks saamist – Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo, Montenegro, Põhja-Makedoonia ja Serbia.
Kuidas sõda Ukrainas muutis Eesti maailmas suureks ja siis jälle väikeseks
Eesti ühiskonnale saabus 2022. aasta 24. veebruar üllatuslikult – ja samas mitte. Kuigi märgid Venemaa ettevalmistustest Ukraina vastu peetava sõja laiendamiseks olid olnud laiale avalikkusele näha juba kuid (ning Eesti valitsusele, nende sõnul, teada juba pool aastat varem), tundus mõte, et Venemaa proovibki oma Ukraina-probleeme lahendada Kiievis režiimimuutuse korraldamisega, ikkagi absurdne.
Kuidas USA riiklikku julgeolekustrateegiat Euroopas võtta
Uuest USA riiklikust julgeolekustrateegiast loeb, et Washingtoni hoiak Euroopa suhtes on oluliselt teistsugune. Ehkki Atlandi-üleste sidemete tähtsus leiab taas kinnitust, seatakse Venemaa uude valgusse, Euroopast oodatakse iseseisvat toimetulekut veelgi varem ning Ukraina tulevikku käsitletakse keset USA eestvõttel toimuvat diplomaatilist tegevust. Rinderiikidele on asi selge: Atlandi-üleses suhtes on Euroopa sattunud etappi, kus loidust enam ei sallita: meie maailmajao turvalisus sõltub Ameerika asemel pigem siinsest suutlikkusest vastast heidutada, investeeringuid teha ning piirkondlikule stabiilsusele poliitilisi eeldusi luua.
USA uus julgeolekustrateegia: liitlane või välismõjutaja?
Üks märkimisväärseimaid punkte uues USA rahvusliku julgeoleku strateegias Euroopa ja Eesti jaoks on USA selge kavatsus hakata mõjutama Euroopa riikide sisepoliitikat, õõnestamaks nende koostööd Euroopa Liidu tasandil ja muutmaks Euroopa riikide poliitilist kurssi.
Mattei plaan: kuidas Itaalia muudab oma geograafilise positsiooni mõjuvõimuks
Mattei plaan on Itaalia-Aafrika koostööprogramm, mille eesmärk on muuta energiainfrastruktuuri projektid Itaalia välispoliitika mõjuvahendiks. Programmi teostatavus sõltub eeskätt neljast riigist: Tuneesiast, Alžeeriast, Liibüast ning Egiptusest. Põhja-Aafrikas toimuv konkurents (eelkõige Prantsusmaa ja Türgiga) ning partnerite sisemine stabiilsus võivad seejuures otseselt mõjutada elluviimise tempot ja kulusid. Aga kui plaan õnnestub, tugevdab see Itaalia rolli Vahemere energiakeskusena ning sillana Euroopa Liidu ja Aafrika vahel.
Venemaa tulevik: välised ja sisemised muutused on lahutamatult seotud
Venemaa opositsiooni liige Vladimir Kara-Murza ütles oma hiljutises avalduses, et „ainus, mis toob Ukrainale rahu ja julgeoleku, on poliitilised muutused Venemaal“. Mina olen vastupidisel seisukohal. Enim mõjutab Venemaa tulevikku Ukraina sõja tulemus.
Eesti pehme jõud – mõju või mulje?
Brand Finance’i 2025. aasta uuringu järgi on Eesti rahvusvahelises pehme jõu pingereas 65. kohal, kuid tuntuses alles 128. positsioonil. See tähendab, et meid hinnatakse kõrgelt nende seas, kes Eestit juba tunnevad, kuid suur osa maailmast ei tea meist endiselt midagi. See lõhe maine ja nähtavuse vahel on väikeriikide pehme jõu tuumküsimus: kas me tegelikult mõjutame maailma või lihtsalt usume, et teeme seda?