Mida peaks USA välispoliitika tegema riigi keskklassi heaks?
Making U.S. Foreign Policy Work Better for the Middle Class. Carnegie Endowment for International Peace, 2020
Kas USA liigub isolatsionismi suunas? Põhjalik uuring, mille üks autoritest on USA presidendi rahvusliku julgeoleku nõunikuks saanud Jake Sullivan, aitab mõista, mida võib oodata Eesti tähtsaima liitlase välispoliitikast Joe Bideni juhtimisel.
Seotud artiklid
USA-Iraani sõja võidud ja kaotused
Kahe nädala pikkune relvarahu Iraani ja USA (Iisrael on hetkel USA käsutäitja) vahel ei tähenda konflikti lõppu, vaid pigem ajutist pausi sügavamate strateegiliste vastuolude keskel. Ajastule kohaselt on kõik relvarahu puudutav siiani ainult sotsiaalmeedia postitustes. Kuigi otsene sõjaline eskalatsioon on peatunud, viitavad mitmed tegurid, alates Iraani sisepoliitikast kuni regionaalse jõutasakaalu muutumiseni, et tegemist on ebastabiilse ja potentsiaalselt lühiajalise lahendusega. Konflikti käik ja selle tulemused toovad esile nii Ameerika strateegilised valearvestused kui ka Iraani süsteemi ootamatu vastupidavuse.
Hiina kalkulatsioonid Iraani sõja kontekstis
Erinevalt Venemaast, keda on nähtud Iraani sõjast selgelt kasu saavat, on Hiina jaoks pilt keerukam ning majanduslikud ja geopoliitilised kaalutlused võivad kiskuda eri suundades. Parim tulemus: maksimaalne kahju Ameerika Ühendriikide mainele minimaalse kahjuga Hiina majanduslikule stabiilsusele.
USA võbelev operatsioon Iraanis
Selles sõjas on USA ja Iraani positsioonid teineteisest valgusaastate kaugusel. Washington nõuab Iraani tuumavõimekuse täielikku lõpetamist ja režiimi regionaalse mõju piiramist, samal ajal kui Teheran nõuab vastutasuks julgeolekugarantiisid, sanktsioonide tühistamist ja Lähis-Idas USA sõjalise kohaloleku vähendamist. Tegemist ei ole läbirääkimispositsioonidega, vaid maksimaalsete eesmärkidega, mis välistavad kiire kompromissi. See tähendab, et sõjaline surve jääb lähiajal peamiseks tööriistaks.
Nähtamatud niidid: Hiina läbipõimumise strateegia poliitilise mõju suurendamiseks
21. sajandil ei allutata ühiskondi enam tingimata territooriumi vallutades. Märksa tõhusamaks on osutunud võim kaubanduse, infrastruktuuri ja infovälja üle. Just selles raamistikus on Hiina Rahvavabariik viimase paarikümne aasta jooksul saavutanud märkimisväärse positsiooni globaalses majanduses.
Iraani konflikt võib venida väga pikaks
Hetkeolukord Hormuzi väina ümber peegeldab ühtaegu nii Donald Trumpi administratsiooni strateegilist ebakindlust kui ka Iraani kasvavat enesekindlust. Kui Washington kuulutaks praegu välja poliitilise võidu ja taanduks sisuliselt konfliktist, siis selline samm ei stabiliseeriks olukorda, vaid nõrgestaks USA tulevast heidutusvõimet ning annaks Iraanile võimaluse põlistada kontroll ühe maailma olulisima meresõlme üle. Arvestades väina keskset rolli globaalses energiakaubanduses, tähendaks see mitte ainult regionaalset, vaid ka laiemat strateegilist nihet.
Tankerisõja õppetunnid Hormuzi väinas
Hormuzi väina sulgemine naftatankeritele paneb liitlased sundvaliku ette: kas minna kaasa USA ja Iisraeli sõjaga Iraani vastu, millele puudub toetus kodupubliku ees, või olla valmis sattuma president Trumpi silmis musta nimekirja. USA ja Iisrael on kolme nädala jooksul üsna tõhusalt suutnud hävitada Iraani ballistiliste rakettide varusid, laskeplatvorme ja kahjustanud tootmist. Kuid pikaajalise vastupanu jaoks on Iraanil veel mitmeid võimalusi.
Lääne-Sahara küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti
Üle poole sajandi lahenduseta püsinud Lääne-Sahara alade küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti. Kui varem rõhutas ÜRO järjekindlalt, et kohalikel elanikel peab olema õigus valida iseseisvuse või Maroko autonoomia vahel, siis möödunud aasta 31. oktoobril kiitis ÜRO Julgeolekunõukogu heaks resolutsiooni, mis kallutab esmakordselt jõujooned selgelt Rabati kasuks. Veebruari esimeses pooles sekkus varasemast aktiivsemalt konflikti ka läbirääkimiste vahendajana USA, survestamaks osapooli jõudma kiiremini lahenduseni.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: USA-Iisrael vs Iraan ja konflikti laiem mõju, Prantsusmaa tuumaheidutus, Ühendkuningriigi kaitsekulud
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 10. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Iraani sündmused kui võimalik tõukejõud Pekingi-Moskva suhete tihenemiseks
USA-Iisraeli sõjaline löök Iraanile 28. veebruaril pälvis Pekingilt ja Moskvalt terava hukkamõistu. Iraan ja Hiina on olnud igakülgsed strateegilised partnerid alates 2021. aastast ning Iraan ja Venemaa alates 2025. aastast. Kuigi praegused sündmused mõjutavad eelkõige Teherani suhteid oma põhja- ja idapoolsete partneritega, võib neil olla tagajärgi ka Hiina-Venemaa suhetele.
Mida on teha Euroopa eriesindajal kõnelusteks Venemaaga?
Samal ajal, kui Abu Dhabis peeti Venemaa, Ukraina ja USA vahel järjekordne rahukõneluste voor, vaieldi Euroopas selle üle, kas neile kõnelustele tuleks erisaadik määrata. Poliitikud üksikutes riikides ei suutnud Euroopa avalikkuse ees leida üksmeelt ei selles, kas säärast saadikut on üldse vaja, ega selles, kas tema nimetamiseks on hetk õige. Euroopa väitlusest ei paistnud realistlikku arusaama ei eriesindaja võimeist ega eesmärkidest, mille poole ta peaks pürgima.
Kas käes on kolmas tuumaajastu või tühi tuumahaip?
Venemaa täiemahuline rünnak Ukraina vastu 2022. aastal tõi tuumarelvad esimest korda pärast külma sõja lõppu uuesti rambivalgusesse. Kuni selle hetkeni võis tuumaoht näida ajaloolise kurioosumina, mis figureeris veel vaid poolusutava viimsepäeva-stsenaariumina Hollywoodi märulites.
Euroopa peab endale kindlaks jääma: Putiniga rääkimine ei ole rahustrateegia
Rahvusvahelise meedia väitel kaaluvad Prantsusmaa ja Itaalia valitsus võimalust uuesti alustada kontakte Venemaa diktaatori Vladimir Putiniga ning teevad lobitööd erisaadiku ametisse nimetamiseks. Nad toovad põhjenduseks kartuse, et Donald Trump võib muidu Putiniga Ukraina küsimuses Euroopa selja taga kokku leppida.
Venezuela tee Lõuna-Ameerika herilasepesaks
Venezuela suhted naabritega on kujunenud pikaajalise geopoliitilise rivaalitsemise, piiritülide ja vastastikuse sõltuvuse kaudu, kus Brasiilia, Colombia, Guyana ning Trinidad ja Tobago on igaüks täitnud isesugust rolli nii kriiside kui integratsioonikatsete ajal.
Gröönimaa endale krahmamine. Mõju NATO-le ja EL-ile
2019. aastast saadik on Donald Trump järjekindlalt andnud teada, et tahab Gröönimaad endale. On kaheldav, kas tema kui kinnisvaramagnaadi vaistlik tung seda territooriumi omandada langeb kokku USA riiklike huvidega. Mõnede tema enda vabariiklikusse parteisse kuuluvate mõjukate senaatorite sõnul ei ole sellel strateegilises plaanis lihtsalt mingit mõtet.
Kas Hiinas Maduro pärast pisaraid valatakse?
Suheteisse Venezuelaga on Peking teinud märkimisväärseid diplomaatilisi ja majanduslikke investeeringuid. Isiklikele kontaktidele Nicolás Maduroga on Xi Jinping kulutanud rohkesti aega. Kuna USA tahab nüüd Venezuelat käsutada, on selles riigis Hiina majandushuvid, sealhulgas energiajulgeolekuga seotud ootused, ohtu sattunud. Arvatavaid tagajärgi nii Hiina-Vene suhetele kui ka BRICS-ile on rohkesti.
Prantsusmaa kammitsetud meelemuutus
18.–19. detsembril suurt tähelepanu pälvinud Euroopa Ülemkogu eel toimus Brüsselis päev varem veel üks rahvusvaheline kohtumine: valitsusjuhid EL-27 ja kuuest Lääne-Balkani riigist, kes, rohkem või vähem püüdlikult, taotlevad järgmisteks liikmesriikideks saamist – Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo, Montenegro, Põhja-Makedoonia ja Serbia.