Killustatus ei ole läbikukkumine

Pikka aega oli lahendus NATO. Sel olid asjatundlikkus, juhtimisstruktuurid ja kollektiivkaitse lihasmälus. See ongi põhjus, miks Rootsi ja Soome pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse alliansiga liitusid ning miks teised ikka veel ootejärjekorras seisavad. Ent president Trumpi kriitika Euroopa liitlaste suhtes, tema ähvardused Ameerika Ühendriigid NATOst välja viia ja Gröönimaa endale nõudmine on kahjustanud usaldust alliansi sees ja muutnud ausad vestlused keerulisemaks.

Tulemusena edenevad teised formaadid: tahtekoalitsioon, Euroopa suur kolmik (Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriik; E3), Weimar+ (Prantsusmaa, Saksamaa, Poola, lisaks Ühendkuningriik, Itaalia, Hispaania ning Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja), Põhjala-Balti kaheksa riiki (NB8), Ühendekspeditsioonivägi (Prantsusmaa ja Ühendkuningriik; CJEF), Euroopa poliitiline ühendus – ja äsja enesekindluse leidnud Euroopa Liit (EL).

Euroopa püüab välja mõelda mitte ainult seda, mida teha, vaid sedagi, kes hakkab otsustama.

Brüsselis ja kogu Euroopas ütlevad paljud, et see minilateraalne lapitekk hajutab tähelepanu ja killustab otsuste langetamist. Nende väitel on Euroopa Liit loomulik vastus: 27 liiget, keda varustab ühtne turg, mis on küllalt võimas, et kehtestada üleilmseid standardeid, ning kes on üha enam valmis panustama raha ja poliitilist kapitali kaitsesse. Lihtsalt on vaja, et liikmesriigid otsustusprotsessi rohkem koondaksid ja et EL tugevdaks juba olemasolevaid liitlassuhteid ja partnerlusi.

Siiski on vahe sees, mis töötab teoorias ja mis praktikas. Euroopa valitsused ei pöördu alati esmalt Brüsseli poole. Ühendriikide lähenemisviisi Ukrainale kujundavad kollektiivselt Emmanuel Macron, Keir Starmer, Friedrich Merz, Giorgia Meloni ja Alexander Stubb – mitte Ursula von der Leyen ja Kaja Kallas. Prantsuse-Briti tahtekoalitsioon, mis on loodud Ukraina toetamiseks relvarahu korral, hõlmab Suurbritanniat, Norrat ja Türgit – ja ükski neist ei kuulu Euroopa Liitu.

Paindlikkus kui strateegiline eelis

Selles ei ole midagi halba. Maailmas, kus ennustatavust kasutatakse relvana ja mitmepoolseid organisatsioone nõrgestatakse seestpoolt, on paindlikkus strateegiline eelis. Eri formaadid võivad viia kiirema otsustamise ja suurema kohanemisvõimeni ning jätta riikidele, kes on valmis rohkem ära tegema, ruumi seda ka päriselt teha. Tegelik küsimus ei ole, kas asendada see lapitekk Euroopa ühtse raskuskeskmega – küsimus on, millist rolli saab EL endale ainuomasel moel ja usutavalt mängida.

Euroopa Liit on jõudnud kaugemale, kui paljud üldse võimalikuks pidasid. Alates 1957. aasta Rooma lepingust on see üles ehitanud maailma suurima ühtse turu, võtnud ühisvõla majanduse taaskäivitamiseks pärast COVID-19 pandeemiat ja alustanud kolmandate riikide sõjalist toetamist. Kaitsevaldkonnas on EL suunanud ressursse Euroopa kaitsefondi, Euroopa kaitsetööstuse programmi ja uude Euroopa julgeolekumeetmete (SAFE) rahastamisvahendisse, et kiirendada innovatsiooni ja tootmist.

EL on muutunud enesekindlamaks oma turu kaitsmisel ja loonud uusi partnerlussuhteid – Ühendkuningriigi ja hiljaaegu ka Indiaga. Tänavu aasta lõpus on oodata uut julgeolekustrateegiat, milles on ELi järgmisse seitsmeaastasse eelarvesse (mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2028–2034) ette nähtud täiendavad kaitsekulutused. Brüssel on poliitiline keskus, millega tuleb arvestada.

Väljakuulutatud ambitsioonide ja tegeliku pühendumuse vahel laiutab endiselt suur lõhe.

Ja ometi ulatuvad piirangud mõnikord eelarvetest sügavamale. Nii vasak- kui ka parempoolsed vastalised parteid esitavad väljakutse Euroopa kollektiivse tegutsemise alustaladele alates Euroopa Liidu liikmesuse väärtuse kahtluse alla seadmisest kuni tõhusa ühiskaitse jaoks vajaliku suveräänsuse osalise loovutamise vastu seismiseni. Väline sekkumine ja polariseerivad narratiivid võivad nõrgestada avalikkuse toetust, mida on vaja ELi ambitsioonika tegevuse pikaajaliseks jätkamiseks.

Poliitiline kalender muudab olukorra veel teravamaks: järgmise kahe aasta jooksul võivad valimised Prantsusmaal, Itaalias ja Poolas tuua võimule juhid, kellel on vähe soovi delegeerida rohkem otsustusõigust Brüsselile – ja mõnel juhul tugevad motiivid seda takistada. Isegi ELi sügavamat integratsiooni toetavate valitsuste seas tähendavad eelarvesurve ja sisepoliitika, et väljakuulutatud ambitsioonide ja tegeliku pühendumuse vahel laiutab endiselt suur lõhe.

Lõhe vähendamine

Kõik pole veel kadunud, kuid see nõuab ausat tunnistamist, mida Euroopa Liit peab parandama ja kuhu ta peaks oma energia keskendama. Esiteks peab EL selgemini näitama, kus ta annab lisaväärtust. Tema võimsaim hoob on endiselt ühtne turg – ja kaitsevaldkonnas on see turg endiselt täis takistusi, mis kasvatavad kulusid, aeglustavad hankeid ja killustavad tööstusvõimsust. EL teeb õigesti, keskendudes standardite ühtlustamisele, piiriüleste hanke-eeskirjade lihtsustamisele ja kaitselaenude eeskirjade leevendamisele, kuid vaja on rohkem, sealhulgas koostööd partneritega, kes jagavad tema väärtusi.

Teiseks vajavad Euroopa Liidu institutsioonid sügavamat tehnika-alast asjatundlikkust. ELi konkurentsiõiguse seaduse mõistmine on tarvilik, kuid mitte piisav, et lahendada tänapäeva probleeme. Brüsselil puuduvad sageli tõelised teadmised selle kohta, kuidas kaitse- (ja muud) ettevõtted tegelikult tegutsevad, alates algstaadiumis innovatsioonist kuni ulatusliku tootmiseni. Selle lõhe vähendamine muudaks ELi tööstuse jaoks usaldusväärsemaks ja tõhusamaks partneriks ning vähendaks hõõrumisi, mis õõnestavad hästimõeldud kavatsusi.

Kaitsevaldkonnas on ELi turg endiselt täis takistusi, mis suurendavad kulusid, aeglustavad hankeid ja killustavad tööstusvõimsust.

Kolmandaks peab Euroopa Liit taastama erasektori usalduse. Ettevõtted jagavad tundlikku äriteavet Euroopa Komisjoniga endiselt väga vastumeelselt, sageli seetõttu, et kardavad selle lekkimist. Ometi on see teave tugeva kollektiivse tegutsemise jaoks elutähtis. Peale selle peab EL oma sõnumeid paremini edastama – see hõlmab nii tema tegevust kui ka teabe edastamise viisi oma meediaplatvormidel. See ei veena kõiki Euroopa Liidu väärtuses, kuid võib aidata kindlustada suuremat toetust Euroopa Liidu südimale tegutsemisele.

Euroopa kaitse ja julgeoleku tulevik jääb edaspidigi killustatuks. See ei ole ambitsioonide ebaõnnestumine, vaid peegeldab poliitilist reaalsust. Selleks et olla oluline, ei pea Euroopa Liit olema kõige keskpunkt. Aga kui ta soovib mängida tugevamat ja usaldusväärsemat rolli, peab ta jätkuvalt ära teenima oma liikmesriikide, oma kodanike ja oma tööstuse usalduse. Vahendid selleks on olemas. Küsimus on, kas on ka tahet neid kasutada.