Väärtuspõhine välispoliitika on efektiivne välispoliitika!

Diplomaatia veergudel on viimasel ajal palju juttu olnud väärtustest, nende mõjust välispoliitikale laiemalt ning Eesti välispoliitikale kitsamalt. Üks ajend oli käesoleva aasta maikuus neljandat korda Tallinnas toimunud Lennart Meri konverents, mille peateemaks olid väärtused.

Konverentsi korraldajad soovisid keskenduda küsimusele, mis on saanud idealismist, mille tiibadel Eesti ise taastas oma iseseisvuse 20 aasta eest. Loomulik võrdlusmoment oli nn araabia kevad. Ja nagu Diplomaatia juunikuine juhtkiri märgib, jäi Lennart Meri konverentsil kõlama mõte, et „Eesti ja teised sarnases olukorras olevad väikeriigid ei saa end enam pidada ainuüksi maailmapoliitika objektiks, vaid nad kuuluvad selle subjektide ehk aktiivsete kujundajate hulka”.

Arutelu läks edasi Diplomaatia novembrikuu numbris Andreas Kaju ja Maria Mälksoo debatiga välispoliitika võimalikkusest realismi ja idealismi vahel. Arutelu tagapõhi oli mõistagi Eesti Hiina-poliitika, eriti pärast dalai-laama visiiti Maarjamaale.

Pea kõigile tundub selge olevat, et õige ja õilis ning ainuvõimalik välispoliitika, eriti väikeriigile, on oma iseloomult väärtuspõhine. Sest nagu Edward Lucas tõdeb juunikuises Diplomaatias, “Balti riigid on tagasi maakaardil, sest nii nemad kui ka teised rahvad hoolisid väärtustest. Kui nad asuvad nüüd reaalpoliitika rajale, õõnestavad nad oma usaldusväärsust ja lõppkokkuvõttes oma iseseisvust”. Kui väärtuspõhine välispoliitika võrdub iseseisvuse jätkamisega – järeldus, mida jagan –, siis väärtuste edendamine ongi realismi enda definitsiooni järgi elu ja surma küsimus. Ja sealt on juba selge, et väärtused ja julgeolek on ühe mündi kaks poolt.

Õige tee, kuid ka majanduslikult nutikas

Väärtuspõhine välispoliitika ei ole pelgalt ainuvõimalik eetiline lähenemisviis Eesti sorti riigi jaoks, see on ka majanduslikult efektiivne välispoliitika. Kas räägime rahast, ajast, sõjalisest jõust või poliitilisest kapitalist, kõik ressursid on piiratud. Sellepärast on mõistlik neid optimaalselt kasutada, eriti masu ajal.

Toon näiteid kolmest valdkonnast: tsiviilühiskonna toetamise poliitikast, lasteõiguste kaitsepoliitikast ning naiste õiguste edendamise poliitikast.

Miks pöörata tähelepanu tsiviilühiskonnale?

Nii araabia kevade lugu kui ka 20 aasta tagune demokraatialainetus me endi naabruskonnas näitavad ilmekalt, et kuigi me ehk väga seda sooviks, revolutsiooni väljastpoolt tekitada ei saa. Kui pööre tuleb, valmistatakse seda ette riigisiseselt. Neis kohtades, kus võimumehhanism on piisavalt tugev, et keelustada igasugune mitteametlik tegevus, läheb see mõistagi põranda alla või peidab end ühendustes ja klubides ning muudele teemadele suunatud liikumistes, näiteks kasvõi võitluses fosforiidi vastu või muinsuskaitse poolt.

Isegi kurjuse musterriigid on valmis rääkima lastest.

See mitteametlik tegevusruum ongi tsiviilühiskond, mille olemasolu on demokraatliku riigi üks olulisim tunnus. See ongi tsiviilühiskond, mis annab tavainimesele võimaluse oma riigi valitsemises kaasa mõelda. See ongi tsiviilühiskond, mis nõuab inimõigusi siis, kui riik ise seda rahvusvahelise õiguse poolt määratud rolli ei täida. Need ongi tsiviilühiskonna esindajad, keda viha viib tänavaile protestimaks millegi poolt või vastu. Ja teinekord võib juhtuda, et kui demonstratsioonid lõpuks kukutavad riigi diktaatorliku valitsuse, kerkivad uued riigijuhid just tsiviilühiskonna esindajate rivist.

Just sellepärast ongi väärtuspõhise, inimõigusi ja demokraatiat austava välispoliitika üks aluseid koostöö tsiviilühiskonnaga. Sest tsiviilühiskonnalt, riigisiseselt, tulevad muutused, mis on ka meie endi väärtustega kooskõlas ning seega meie endi julgeoleku parim garantii.

Aga koostöö tsiviilühiskonnaga on ka majanduslikult nutikas, nagu olen inimõiguste valdkonnas kogenud:

• Tsiviilühiskonna organisatsioonidel on tihti spetsiifilised teadmised ja kogemused, kompetents, mida ministeeriumid ei suuda iial ise tekitada.

• Tsiviilühiskonna organisatsioonidel on tihti paremad infoallikad – eriti konfliktipiirkondades – kui valitsuste esindajatel. Vägivallaohvrid näiteks lähevad paljudes sõjapiirkondades palju parema meelega tsiviilühiskonna organisatsiooni esindaja kui ametiisiku jutule, kuna paljudes piirkondades ei usaldata ametiisikuid.

• Tsiviilühiskonna organisatsioonid ei tee läbi rotatsiooni, neis ei liigutata inimesi iga kolme või nelja aasta tagant ühest maailmanurgast teise, nagu teevad välisministeeriumid (seega võites värsket vaatevinklit, ent kaotades vahepeal tekkinud kogemusi, teadmisi ning infovõrgustikke). Seega pakuvad tsiviilühiskonna organisatsioonid järjepidevust keeruliste probleemidega tegelemisel.

• Koostöö hea tsiviilühiskonna organisatsiooniga sarnaneb sellele, et välisministeeriumil on ülearune analüüsiosakond, mida ei pea ülal pidama.

Miks kaitsta laste õigusi?

Sarnane on lugu laste õiguste kaitsmisel. Moraalsetel ja eetilistel kaalutlustel on laste õiguste kaitsmine ainuõige valik. Ent nagu koostöö tsiviilühiskonnaga, on ka laste õiguste kaitsmine sügavalt majanduslikult vastutustundlik välispoliitiline tegevus:

• Isegi kurjuse musterriigid on valmis rääkima lastest. Seda on kogenud näiteks endine ÜRO peasekretäri erinõunik laste vastu suunatud vägivalla küsimuses portugallane professor Pinheiro. Professor Pinheiro, kes oma ametiajal tegi koostööd igasuguste inimõigusi mitteaustavate riikidega, näiteks Birmaga, avastas, et kui ta lähenes riigi X juhtkonnale palvega rääkida lastest, korraldati talle reeglina kohtumisi – kes siis ikka pöörab lastele selja? Aga samal ajal teised kõrgetel kohtadel välismaalased, kes tahtsid laiemalt inimõigustest rääkida, võtmeisikutele ligi ei pääsenud.

• Laste õiguste kaitsmine on hea moodus, kuidas inimõigusi laiemalt edendada. Professor Pinheiro avastas ka, et laste õigustest rääkides oli võimalik piltlikult öeldes varvas ukse vahele torgata, et ka muudest inimõiguste probleemidest juttu teha, millega võõrastaja tavaliselt ei olnud arvestanud. Aga kui ükskord juba jutuks läks, oli võõrustajal teistest teemadest raske pääseda.

• Paljud välispoliitikaküsimused mõjutavad ühte ja parimal juhul kahte generatsiooni. Laste õiguste kaitsmine on aga palju efektiivsem – see mõjutab vähemalt kahte või enamat generatsiooni. Üks laps, keda vaktsineeritakse, korralikult söödetakse, koolitatakse, õpetatakse teisi austama ja kellele antakse võimalusi oma unistusi ellu viia, kasvatab omakorda järgmist generatsiooni, kes nõnda toimetab. Ja nii edasi. Sellepärast on mis tahes poliitika, mis keskendub lastele, juba algusest peale määratud olema ressursside kasutamise vaatevinklist mõjuvõimsam, kui on mis tahes täiskasvanuile keskenduv poliitika.

Miks edendada naiste õigusi, eriti konfliktipiirkondades?

ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 2000. aastal vastu resolutsiooni nr 1325, mida tuntakse nime all „Naised, rahu ja julgeolek”. Selle resolutsiooni järgi kohustuvad ÜRO liikmesriigid arvestama naiste erilist haavatavust sõjaolukorras, aga ka suurendama naiste osakaalu konfliktide lahendamisel.

Väärtused ja julgeolek on ühe mündi kaks poolt.

Aasta eest, kui rahvusvaheline ühiskond tähistas resolutsiooni 10. sünnipäeva, võis Eesti õnnitleda juubilari eriti sobival moel: Eestist nimelt sai uusim riik maailmas, kes tutvustas oma resolutsiooni nr 1325 rakenduskava.

Otsus hakata resolutsiooni eestkostjaks ja edendajaks sündis välisministeeriumi arusaamast, et selline poliitika on õige, aga ka nutikas:

• Sõjalised operatsioonid, mis võtavad arvesse nii meeste kui ka naiste vajadusi, tabavad mitte pelgalt 50%, vaid 100% sihtelanikkonnast. Juba see tõstab operatsiooni efektiivsust.

• Kogemus näitab, et ükski rahu ei ole jätkusuutlik, kui rahu tehes ja uut konfliktijärgset korda luues eiratakse naisi. Lisaks on teada-tuntud fakt, et riike, mis on eelneva viie aasta jooksul juba konflikti all kannatanud või selles osalenud, kipub ähvardama uus konflikt. Seda enam on rahuläbirääkimistel mõtet pärast konflikti pingutada võrdõigusliku riigikorra nimel ja kaasata naisi, sest juba statistiliselt vaadates vähendab selline teguviis uue konflikti puhkemise võimalusi.

• Euroopa Liidu kogemus näitab, et kriisiohje operatsioonid, mis rakendavad soost tulenevat erilähenemist, jõuavad kindlamalt eesmärgini. Paljudes maailma paikades, kus teenib ka Eesti sõdureid, ei tohi meessoost isik naissoost isikuga rääkida, ilma et see tooks naisele kaasa vägagi tõsiseid tagajärgi. Aga paljudes kohtades on just naised ja naiste grupid need, kes peavad üleval külasid, kui mehed on mägedes. Naised teavad tihti, kuhu on peidetud relvad, kus mehed end varjavad, kus asub vaenlane. Naised on tihti enda ja oma laste julgeoleku nimel valmis seda informatsiooni jagama rahvusvaheliste rahuvalvajatega, kes kannavad hoolt nende enda turvalisuse eest.

• Läbi aastate on Euroopa Liidu operatsioonid korduvalt näidanud, et naissoost rahuvalvajad suudavad täita ülesandeid, mida mehed usulistel ja kultuurilistel põhjustel parimagi tahtmise korral ei suuda, näiteks:

• teha naiste füüsilist kontrolli teedel, lennujaamades, piiripunktidel asuvateskontrollpunktides;
• teha kohalike naisorganisatsioonidega koostööd, et koguda informatsiooni ja seda missioonioperatsiooni eesmärkide kohta kohalikele vastu jagada;
• anda kohalikele naistele head eeskuju kas õpingute jätkamiseks või näiteks jõuametitest töö otsimiseks;
• olla esimene kontakt(usaldus)isik seksuaalse vägivalla puhul – kogemus näitab, et nii mehed ja poisid kui ka naised ja tüdrukud pöörduvad sel juhul parema meelega naissõduri kui meessõduri poole.

Kokkuvõtteks: väärtuspõhine välispoliitika ei ole ainult õige valik, see on ka moodus, kuidas välispoliitikat edendada, kasutades piiratud ressursse efektiivselt. See peaks olema eriti tervitatav uudis masu ajal ja ka arvestades, et Eesti kandideerib 2012. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks.