märts 11, 2013

Melose dialoog 2.0. Väärtuspõhine pragmatism

Ei tohi tekkida arvamust, et väikesed, kuigi nad ka tahaks olla pragmaatikud, ei saa seda endale lubada, ja peavad leppima teisejärguliste väärtustega.

27. märtsiks on Eesti praegune iseolemine kestnud de facto sama kaua kui esimesel korral. Seega on sobilik aeg küsida, kuidas edasi, mis, pange tähele, ei ole sama kui „kuhu edasi?“. Katsun vastata väärtuspõhisuse ja pragmatismi vaatevinklist.
I
Üks ajakirjanik väitis kunagi, et Melose dialoog on esmakursuslastele. Erinevalt täna-moodne-homme-aegunud kirjandusest on klassikalised tekstid ajatud ja vajavadki kordamist. Võib-olla ei rääkinud president Ilvest rünnanud ajakirjanik sisust, sest ta ei olnud lugenud Thukydidesest rohkem kui „kohustusliku kirjanduse“ osa.
Tuntud loos seisavad meeloslased valiku ees: täielik alistumine Ateenale või vastuhakk ja kindel häving. Ateenlased seevastu lähenevad asjale n-ö realistlikult või makjavellistlikult, mitte eetiliselt. Tugevad justkui teevad, mida tahavad, ja väikesed peavad sellega leppima. Aga edasistel lehekülgedel, mida kõik ei loe, ilmneb, et ateenlased eksisid. Ülbusest joobnud Ateena kaotas 404. aastal eKr Peloponnesose sõja ja oma impeeriumi. Pagendusse pääsenud meeloslased said koju. Mida ateenlased olid pidanud kasulikuks, oli ühtaegu moraalselt vale ja pragmaatiliselt kahjulik. Loo moraal on, et tõeline väärtuspõhisus on kasulik, ja mis on tõeliselt kasulik, on ka väärtuspõhine. See kehtib nii suurtele kui ka väikestele.
Ei tohi tekkida arvamust, et väikesed, kuigi nad ka tahaks olla pragmaatikud, ei saa seda endale lubada, ja peavad leppima teisejärguliste väärtustega. Selle lükkab ümber ka Platoni lugu nähtamatuks tegevast Gygese sõrmusest – „Sõrmuste isanda“ prototüüp. Nii Platoni kui ka Tolkieni loo moraal on sõrmuseta isand. Karistamatu võim ei ole õige ega kasulik. Kasulik on teha seda, mis on õige. (Mis muidugi ei tähenda, et seda reeglit järgides kunagi midagi ebaõiglast ei juhtu.)
Seekordne valitsuse välispoliitika ettekanne puudutas samuti väärtuspõhisuse ja pragmatismi küsimust. Välisminister rääkis, kuidas vabaduse ja õiguste eest seistes kaitseb valitsus inimeste huve. Erinevad sõjalised missioonid ühendavad väärtuspõhised julgeoleku- ja majandushuvid, samuti solidaarsuse liitlastega. Võlakriisi õige diagnoosi ja ravi eest seistes toetasime vabaturumajandust kui moraalset imperatiivi. Ühtlasi säästis see eestlaste raha (madalaim riigivõlg) ja võimaldas edukalt kaitsta meie huve Euroopa eelarvekõnelustel. Näiteid on rohkem kui ühe kõne või artikli jagu. Käsitlen järgnevalt ainult mõnda neist, esmalt Euroopa ja siis kitsamalt Eesti vaatevinklist.
II
Alustan Euroopa Liiduga, mille tuleviku kujundamises peab ka Eesti osalema. Võimalik, et võti on ühine sisepoliitika, mis praegu puudub. Ühenduses vastanduvad sotsiaaldemokraatia ja vabaturumajandus, sotsiaalliberalism ja konservatiivsus, samuti tsentripetaalsed ja tsentrifugaalsed tendentsid. Osa reklaamib väärtuspõhise poliitikana solidaarsust, kasvu, aina tihedamat lõimumist ja laienemist. Ja nimetab vastaseid isekaks. Aga solidaarsus ja kasv kellegi arvelt, keskvõim suveräänsuse ja vabaduse arvelt ning laienemine, et tööjõudu või energiat importida, ei ole väärtuspõhine, vaid lühinägelik või omakasupüüdlik.
Kui laienemisel veel veidi peatuda, võib küsida, kas seda pooldavad riigid peavad ikka jätkama nii laienemismeelsetena. Objektiivselt on selge, et 2004. aasta voor oli erandlik ega kordu, ja et suurem ühendus on vähem tõhus. Toetada riikide liitumist, keda suurima tõenäosusega kunagi vastu ei võeta – sest nad ei täida nõudmisi või lihtsalt ei kuulu Euroopa kultuuriruumi –, ei ole kõige ausam. Apelleerida „väärtuste“ ekspordile, kui tulemus on ebapraktiline, unustab pragmatismi. Ei ole moraalset kohustust laienemist kui sellist toetada. Ja ainult turu kasvule keskendudes ununeb väärtuspõhisus. Nagu Nicolas Sarkozy on öelnud, on piirideta Euroopa väärtusteta Euroopa.
Väärtuspõhine ja pragmaatiline, moraalselt õige ja materiaalselt kasulik on praeguses ühenduses toetada vabaturumajandust, vähemat bürokraatiat, detsentraliseeritust, ühiskondlikke reforme ja kaitsekulutuste miinimumina 2% SKTst. Aga samas – kui eelnev on paigas – ka teatud asjade ühiselt tegemist ja otsustamist, näiteks valitsustevahelise meetodiga, mis säilitab riikide suveräänsuse ega delegeeri seda Brüsselisse. Sellise tuumiku asemel võib osa riike valida ainult nõrgalt seotud suure ühise turu. Seega lahendus ei pea olema föderaal- või unitaarriik. Kindlasti ei saagi olla, kui ülalmainitud vastuolud on lahendamata. Lahendus ei ole lihtsalt kantiaanlik vabariiklus või demokraatia. Olgu Euroopa Liit kui tahes suur ja demokraatlik, sõda ja vaesus on võimalikud, kui teha vigu, kui valitseb muutlik ja irratsionaalne tahe.
Seesmised vastuolud peegelduvad ka välispoliitikas. Euroopa Liit on suurem majanduslik jõud kui USA ja annab üle 50% maailma arenguabist, kuid ei suuda end kehtestada ega saavutada tulemusi, mis oleks ta enda või abisõltlaste huvides. Pealegi eelistavad paljud liikmesriigid sõjalist jõudu mitte kasutada ega omada. Neile näib see väärtuspõhine. Kindlasti ei ole see pragmaatiline. On kummaline pidada väärtuspõhiseks seda, mis piirdub sõnadega. Peame tahtma ka reaalset tulemust. Segadust lisab kvaasikantiaanlik tingimusteta toetus „demokraatiale“. Araabia kevade revolutsionääride, mitte korda hoidnud autoritaarsete juhtide toetamine oli näiliselt väärtuspõhisuse eelistamine pragmaatilisele valikule. Aga kui võimule pääsevad islamistid ja radikaalid ning piirkond muutub ohtlikumaks, ei ole see demokraatia, vaid ohlokraatia. Lugeja võib ise lisada teisigi näiteid.
III
Eesti välispoliitika on viimase kahekümne aasta jooksul üldiselt edukalt pragmatismi ja väärtuspõhisust ühildanud. Seda tasub jätkata. Muidu on oht, et Eestit tabab sihitus ja otsime järgmist ühendust või formaati, kuhu pürgida, n-ö järgmist suurt eesmärki. Eesmärk peab olema sisuline ehk väärtuspõhine ja pragmaatiline poliitika kahepoolses suhtluses meile oluliste riikidega, samuti NATOs ja Euroopa Liidus. Laialivalguv ÜRO kõigi oma lõputute ja ebaefektiivsete kehamite ja nõukogudega ei ole järgmine suur eesmärk. Me ei vaja sellist „nõukogude Eesti poliitikat“ – kui kasutada ühe kolleegi sõnu. Pealegi, kolmandat maailmasõda hoiab ära mitte ÜRO, vaid tuumaheidutus. Mis on paradoksaalne, aga reaalne näide väärtuspõhisest pragmatismist.
Samuti ei ole eesmärk aegunud mõttes põhjamaastumine. Esiteks polnud see kunagi eesmärk; president Ilves on korduvalt täpsustanud, et mõtles igava Põhjamaa all rahu, stabiilsust ja jõukust. Teiseks näeme, kuidas ka rootslased ja soomlased tajuvad aina rohkem julgeolekuohte ja seda, et tõelist kaitset pakub NATO, mitte ÜRO. Ja nad mõistavad, et heaolumudeli „parim enne“ on möödas. Oleks hukatuslik, kui Eesti hakkab vastuvoolu ujuma. Meie julgeolek ei ole piisavalt kindel ja rikkus nii suur – ei saagi olla –, et asendustegevust harrastada. Eesti on vaba õigusriik. Me ei pea enam kellelegi midagi tõestama. Põhiseadus kohustab Eestit hoidma, mitte sisepoliitikat ÜRO agenda järgi väänama.
Samas võib näida, et kodus oleme ülipragmaatilised. Vabaturumajandus, riigi kuluefektiivsus ja tõsiseltvõetav kaitse-eelarve on küll praktilised, aga siiski väärtuspõhised. Nagu ka see, et valitsus on taganud ulatuslikud vabadused ja õigused. Aga ühiskond peab suutma loodud tingimustes moraalselt käituda. Alati ei ole see õnnestunud. Lisaks tipusolemisele igasuguste poliitiliste, inim-, ja majandusvabaduste edetabelites oleme samuti esimeste seas alkoholismi, narkomaania, HIV-nakkuse, ateismi ja lõhutud perekondade poolest.1 Iseenesest häid vabadusi on kohati kuritarvitatud nagu Gygese sõrmust.
Kokkuvõttes tasub paremini ühildada sise- ja välispoliitika. Ja Eesti veel paremaks teha. 27. märtsiga võiks alata välispoliitiliselt veelgi julgem ja fokuseeritum ning ühiskondlikult moraalsem etapp.
______
1 Vt ka „Eesti 20/93“ – Diplomaatia nr 96.
//

Melose dialoog 1.0

2008. aasta oktoobris avaldas president Toomas Hendrik Ilves Diplomaatias pikema essee pealkirjaga „Meeloslasi mäletades“, milles analüüsis Eesti välispoliitika ideelisi aluseid ning 2008. aasta Augustisõja järel muutunud julgeolekukeskkonda.
President Ilvese essee üheks keskseks kujundiks oli Thukydidese “Peloponnesose sõdade” nn  “Melose debatina” tuntud peatükis sisalduv dilemma jõu ja õiguse rollist rahvusvahelistes suhetes.
Muuhulgas kirjutas president Ilves toona järgmist:
„E.V 2.0 välispoliitika eesmärk, liitumine Euroopa Liiduga, on andnud ühe võimaliku lahenduse väikeriike nende ajaloo algusest kummitanud küsimusele: kuidas tugevamate seas ellu jääda. Nii Eesti kui ka ELi välispoliitiliseks sihiks on saavutada kantilik igavene rahu esindusdemokraatiate ja omavahel lepinguliselt seotud õigusriikide vahel. Kui aga ei olda seotud, siis Kanti lahendus ei tööta. Kui tegemist on riikidega, kes ei tunnista reegleid ega käitumisnorme ka siis, kui nad on end nendega ametlikult sidunud, kaotab kogu raamistik lihtsalt kehtivuse. Ja siis maksab vaid jõud.
Selles dilemmas pole mõistagi midagi uut. Vastupidi, just selline seis ongi olnud ajaloo vältel pigem norm ning just seda kirjeldab meie kultuuriruumi teise teadaoleva ajalooraamatu (Thukydidese “Peloponnesose sõjad”, 431 eKr) “Melose debatina” tuntud peatükk. Tekst on eestlasele krestomaatiline, kanooniline ning peaks kuuluma iga välispoliitikaga tegeleja kohustusliku lektüüri hulka.
Melos, väike hõredalt asustet “neutraalne” saar, sattus suure merevõimu Ateena huviorbiiti Peloponnesose sõjas Sparta vastu. Ateena nõudis meeloslaste alistumist, nood omakorda palusid läbirääkimisi, et säilitada iseseisvust neutraalse saarena. Meeloslaste palvele jääda iseseisvaks ja neutraalseks vastavad ateenlased pelga jõu kasutamise seisukohalt, põhjendades oma õigust vallutada ja valitseda puhtalt sõjalise ülekaaluga. /…/
Melose saarele saabunud ateenlased annavad meeloslastele teada, et õiguse küsimus kehtib vaid siis, kui on võrdsed jõud selle kehtestamiseks, s.t et “tugevad võtavad, mida nad suudavad ja nõrgad annavad, mida nad peavad”.
Teisisõnu, kokkulepitud õigussüsteemi või reeglite puudumisel, kui pooled pole võrdselt tugevad, kehtib vaid tugevama õigus. Sedasama esimese ajalookirjelduse tõdemust toore jõu ülimuslikkuse kohta kogeme ka tänapäeval Darfuris ja Georgias.
Meeloslaste apellatsiooni, et jõu ülimuslikkuse kuritarvitamise korral võib ateenlasi endid tabada samasugune kohtlemine neist omakorda tugevama vastase poolt, pareerivad ateenlased väitega, et jõu kasutamisest loobumine avalikustaks nende nõrkuse ning just see kahandaks Ateena julgeolekut.
Lõpuks panevad ateenlased Melose elanikud eestlastelegi tuttava valiku ette: alistudes väldite hullemat ja jääte ellu. Dialoog päädib meeloslaste otsusega survele mitte järele anda, misjärel ateenlased tapavad kõik Melose mehed ning orjastavad naised ja lapsed.“
Oma essees rõhutas president Ilves väärtuspõhisuse rolli Eesti välispoliitikas, rõhutades: „Adugem siiski, et ka Eesti väärtuspõhine välispoliitika – toetus demokraatiale, turumajandusele, õigusriiklusele jne – on seesama pragmaatiline ja paratamatu lähenemine nagu mõne teise riigi valitud vaikimine suhetes tugeva naabriga. Eesti kogemus, üksijäämine demokraatia vähesuse tõttu 1940. aastail ja üksijäämine laiemalt, on teinud Eesti välispoliitikale äärmiselt raskeks, isegi võimatuks solidaarsuse hülgamise riikide suhtes, kus need väärtused – ka meie enda väärtused ja alustalad – on sattunud ohtu.
Väärtuspõhise välispoliitika vastandiks aga pole “.pragmatism”. Pigem taltsutab seda realism, Realpolitik, oma väärtuste kaitsmise piiride teadvustamine ja arusaam, mil määral me saame välispoliitikas apelleerida väärtustele, rahvusvahelisele õigusele ja õiglusele. Realismi ja väärtuspõhisuse vastuolu pingestabki pidevalt Eesti-suguse riigi välispoliitikat. Millal seista väärtuste eest, aga millal mõista, et rohkem teha ei saa või on koguni kahjulik?
Just realism – teadmine, mida on võimalik teha oma ideedele ja väärtustele truuks jäädes ning millal see hakkab pärssima Eesti Vabariigi põhiülesannet – kaitsta Eesti rahvast -, moodustabki väärtuspõhise poliitika raami, milles Eesti välispoliitika tegijad päevast päeva ja sündmusest sündmusesse tegutsevad. Sest meeldib see meile või mitte: me elame siiski maailmas, kus kõik ei jaga meie väärtusi.“
Diplomaatia