Kodu- ja sõnasõjad
Kui juuni Diplomaatia võttis vaatluse alla rahuliku naabermaa Rootsi, siis vihmase suve ajal suundus meie autorite huvi taas tavapärasemalt piirkonda, mis tõmbab maailma tähelepanu endale just oma rahutuse tõttu. Süüria rahutustest, et mitte öelda julmustest, mis on paisunud nii mõnelgi hinnangul kodusõja mõõtu, räägib maailma meedia pea iga päev, aga süürlaste heaks midagi teha suudab ümbritsev maailm senini väga vähe.
Rahulik ja rahutu Euroopa
Välispoliitikast kirjutades kipub pilk peatuma seal, kus on probleeme. Pinged, konfliktid, inimõiguste rikkumised ja muidugi kriisid on põnevad – me tahame teada, mis toimub, me loodame näha lahendusi. Me loodame, et maailm saab korda, aga tunneme vähe huvi “korras” maailma vastu. Sest kui pole pinget, siis pole ka draamat ega ka lugu.
Suund, mitte suurus
Viimastel aastatel, eelkõige seoses majanduskriisiga, aga ka demograafiliste arengute ja üldiste meeleoludega, on lääneriikides üha enam kuulda murelikke hääli Lääne suhtelise osakaalu, selle majandusliku, sõjalise ja poliitilise tähtsuse vähenemise pärast maailmas. Räägitakse Hiina ja India tõusust, BRICist ja autoritaarse kapitalismi edusammudest, aga ka Euroopa Liidu lagunemise ohust ja Euroopa ja Ameerika jahenevast sõprusest.
Kui vaba on vaba sõna?
Sõnavabadus on vaba ja demokraatliku riigikorra alus – igasugune demokraatia on teesklus, kui avatud ja ka provokatiivne arutelu pole lubatud. Samas pole vaba sõna kunagi täiesti vaba. Vägivalla õhutamine, vale, laim või sobimatus olukorras paanika loomine ei käi sõnavabaduse kaitse alla. Selle üle, kuhu piirid seada, ei lõppe vaidlus kunagi.
Järgmist kevadet oodates
Araabia kevadest – ja ka nn araabia talvest – rääkides on üks olnud kindel: piirkond Magribist Lähis-Idani on radikaalselt muutunud. Isegi kui see, mida muutused täpsemalt endaga kaasa toovad, ei ole sugugi nii kindel. Rahu- ja vabameelse demokraatiani on ka senised diktaatorid kukutanud araabia ühiskondadel pikk tee.
Kevadest saab talv?
Sellest on möödas pisut üle aasta, kui araabia maailmas ühtäkki juhtuma hakkas. Esmalt Tuneesias, siis Egiptuses, edasi juba Liibüas, Jeemenis, Bahreinis... Sajad tuhanded inimesed läksid tänavale vabadust nõudma, aastakümneid püsinud ning igavestena näinud diktaatorite võim lõi kõikuma.
Imerohi ja valuvaigisti
„Diplomaatia – imerohi või valuvaigisti?” küsib ajaloodoktor ja suursaadik Margus Laidre oktoobris 2003 ilmunud Diplomaatias nr 1, mõtiskledes diplomaatia kui sõnumitoomise rolli üle rahvusvahelises poliitikas. Laidre sõnul diplomaatiast imerohtu maailma hädade vastu ei ole, pigem on tegu vahendiga mõistmise lisamiseks.
Eesti on kaugemal veel
„Jaapan on kaugel / Eesti on kaugemal veel / ütlevad tuuled” – nii kõlas poeet Juhan Viidingu tuntud haiku, mis on kirjutatud ammu enne, kui siin arutati globaliseeruva majanduse või lääne-ida mõjuvõimutasakaalu muutuste üle.
Taome relvad müntideks
Me tunneme hästi Carl von Clausewitzi palju korratud ütlust, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Tänases Diplomaatias mõtiskleb Risto E.J. Penttilä selle üle, kas majandusest on saanud sõja aseaine rahvusvaheliste suhete ümberkorraldajana.
Hirmule järele andmata
Kuna meil on kombeks ümmargustel aastapäevadel oma arenguid ja valikuid tagasivaates analüüsida, siis tehakse seda ka nüüd. Kakskümmend aastat Suurest Vabanemisest, taasiseseisvumisest ja NLi kokkuvarisemisest – teisisõnu, arengutest, mis viisid näiteks Francis Fukuyama järeldusele, et ajalugu kui ideoloogiate võitlus on lõppenud ning lääneliku, liberaaldemokraatliku ühiskonnakorra paremus ning pealejäämine kindel.
Kakskümmend aastat hiljem
Augustis möödub kakskümmend aastat Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest. Üks õpetlik ja kainestav viis selle aja pikkust hinnata on heita pilk paarikümne aasta taha.
Mitte ainult väärtustest
Maikuus toimus Tallinnas neljas Lennart Meri konverents, mille peateemaks olid seekord väärtused. Korraldajate mõtteis oli küsimus, mis on tänaseks saanud sellest idealismist, usust demokraatia paremusse, mille abil me ise kakskümmend aastat tagasi vabaks saime.
Sündmused ja protsessid
Me armastame mõõta aega ümmargustes ajaühikutes ja me keskendume maailma igapäevaselt jälgides konkreetsetele sündmustele. Kümme aastat terrorismisõda, kakskümmend aastat taasvõidetud vabadust. Nii nagu aastad 1989–1991 tähendasid Euroopas vaieldamatult ühe ajajärgu lõppu ja murrangulist pööret ajaloos, räägitakse ka praegu, ehkki väiksemate märkide ja sündmuste põhjal, taas ühe ajastu või perioodi lõpust.
Araabia kevad 2011
Juba mitmendat kuud on maailma pilgud pööratud selle piirkonna poole, mida harjumuspäraselt nimetame araabia või islami maailmaks ja mis geograafiliselt ulatub Lähis-Idast Magribini. Kumbki määratlus pole päris täpne, sest kõnealune piirkond hõlmab ka paljusid etniliselt mittearaablastest rahvaid, nagu kurdid, pärslased, türklased ja mitmed teised ning see ei hõlma kaugeltki kogu islamiusulist maailma.
Infosõjad ja vaimne julgeolek
Tühine, tilluke, nõrk, kuritegelik, ajutine. Diskrimineerib vähemusi, rikub inimõigusi, politseiriik, kus keegi ei julge võimu kritiseerida, apartheid. Sildikesi Eesti riigi kohta pöörleb rahvusvahelises meedias, anonüümsetes kommentaariumites, enam või vähem marginaalsetes blogides, köögilauavestlustes ja akadeemilistel seminaridel. Kas selliste sildikeste ühismõju võib kunagi riiklikult ohtlikuks muutuda? Millest räägime, kui räägime psühholoogilisest rünnakust ja vastavalt psühholoogilisest kaitsest?
Ka vabaduselootus on reaalsus
Käesoleval aastal tähistatakse NSV Liidu kokkuvarisemise – ja ühtlasi Balti riikide taasvabanemise – kahekümnendat aastapäeva. Üks kahtlemata märgilise tähendusega mõjuisik arenguis, mis viisid Berliini müüri murdumiseni ja NSV Liidu lagunemiseni, oli USA president Ronald Reagan, kelle sajandat sünniaastapäeva tähistati 6. veebruaril.
"Uuest Euroopast" Euroopaks
Käesoleva aasta algusest on Eesti Põhja-Euroopa integreerituim riik - ta kuulub ainsana oma naabrite hulgast nii Euroopa Liitu, NATOsse, Schengeni viisaruumi, OECDsse kui nüüd siis ka eurotsooni. Samas on jõutud jälle ühe verstapostini, läbitud taas üks teelõik tagasiteel Euroopasse.
Teosammul parema maailma poole
Paarkümmend aastat pärast seda, kui Francis Fukuyama kuulutas ajaloo lõppenuks, ei usu õieti enam keegi, kõige vähem Fukuyama ise, liberaalse demokraatia automaatsesse üleilmsesse võidukäiku.