juuni 15, 2011

Mitte ainult väärtustest

Maikuus toimus Tallinnas neljas Lennart Meri konverents, mille peateemaks olid seekord väärtused. Korraldajate mõtteis oli küsimus, mis on tänaseks saanud sellest idealismist, usust demokraatia paremusse, mille abil me ise kakskümmend aastat tagasi vabaks saime.

Maikuus toimus Tallinnas neljas Lennart Meri konverents, mille peateemaks olid seekord väärtused. Korraldajate mõtteis oli küsimus, mis on tänaseks saanud sellest idealismist, usust demokraatia paremusse, mille abil me ise kakskümmend aastat tagasi vabaks saime.

Mitte ainult väärtustest

Maikuus toimus Tallinnas neljas Lennart Meri konverents, mille peateemaks olid seekord väärtused. Korraldajate mõtteis oli küsimus, mis on tänaseks saanud sellest idealismist, usust demokraatia paremusse, mille abil me ise kakskümmend aastat tagasi vabaks saime.
Üks konverentsilt kõlama jäänud mõte, või järeldus, on selge arusaam, et Eesti ja teised sarnases olukorras olevad väikeriigid ei saa end enam pidada ainuüksi maailmapoliitika objektiks, vaid nad kuuluvad selle subjektide ehk aktiivsete kujundajate hulka. Nüüd, olles integreeritud kõikidesse Lääne „klubidesse”, ei saa me sõltuda vaid sellest, mida väärtustavad teised, suuremad. Meil tuleb mõista, et ka meie antud hinnangutel on kaalu.
See tähendab muuhulgas seda, et me ei saa unustada hoiakut, mis meie enda vabanemise juures otsustavaks sai. Balti riigid vabanesid tänu sellele, et mitte ainult meil endil, vaid ka meie toetajatel jätkus usku väärtustesse. Juba sellepärast oleks eestlastest küsitav omakasu lootuses nüüd reaalpoliitika poole pöörduda ja unustada need, kes täna oma demokraatlikele püüdlustele moraalset toetust otsivad. Veelgi enam, andes järele küünilisuse kiusatusele lühiaegse kasu lootuses, aitaksime ise kaasa maailma kujunemisele selliseks, kus meie enda vabadus taas kord kahtluse alla võidaks seada.
See tähendab ka, et me ei saa keskenduda vaid küsimusele: „Mida teised meist arvavad?” Sama oluline on see, mida meie arvame teistest. Konverentsi lõpukõnes laiendas president Toomas Hendrik Ilves, kes on õigustatult arvustanud „vana Euroopa” üleolevat suhtumist idapoolse Euroopa elanikesse, oma üleskutse solidaarsusele ka Euroopa-välistele „teistele”: õppides oma kogemustest, võime vältida teiste vigade kordamist. Solidaarsust ja mõistmist, mida ise ootasime „vanalt Läänelt”, võime ka ise pakkuda neile, kes täna alles otsivad oma kohta demokraatlikus maailmas, teadmata veel, kas nad seda ka leiavad.
Mõistmine nõuab vahel ka loobumist kiusatusest asju liigselt lihtsustada. Araabia maailma murrangut on püütud tõlgendada – ka selle lehe veergudel – kas Fukuyama või Huntingtoni võtmes: eeldades, et tõde leidub kas optimistlikus äratundmises, et maailm liigub otsustavalt liberaalse demokraatia poole, või pessimistlikumas tõdemuses, et kultuurilised traditsioonid määravad siiski paratamatult ka poliitilise arengusuuna.
Kuid maailm ei allu nii mustvalgetele selgitustele. Francis Fukuyama ise soovitab otsida vastuseid tänastele suurtele küsimusele just oma kunagise õpetaja Samuel Huntingtoni töödest – et mõista mitte ainult poliitikat, ning ajalugu täna kujundavate toimijate poliitilisi motiive, vaid ka majanduslikke ja kultuurilisi tegureid, mis on poliitikaga tihedalt seotud. Ainult idealismist maailma mõistmiseks – ja seega ka selle parandamiseks – ei piisa, ehkki eesmärkide seadmisel on väärtused parimaks teejuhiks.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar