Infosõjad ja vaimne julgeolek
Tühine, tilluke, nõrk, kuritegelik, ajutine. Diskrimineerib vähemusi, rikub inimõigusi, politseiriik, kus keegi ei julge võimu kritiseerida, apartheid. Sildikesi Eesti riigi kohta pöörleb rahvusvahelises meedias, anonüümsetes kommentaariumites, enam või vähem marginaalsetes blogides, köögilauavestlustes ja akadeemilistel seminaridel. Kas selliste sildikeste ühismõju võib kunagi riiklikult ohtlikuks muutuda? Millest räägime, kui räägime psühholoogilisest rünnakust ja vastavalt psühholoogilisest kaitsest?
Mitte kõik ei pea psühholoogilist kaitset tõsiseks julgeolekupoliitiliseks teemaks. Miks peaks riik, mis on NATO ja ELi liige, muretsema mingi rumala jutu julgeolekumõjude pärast? Aga kui see, mida me üksteisest arvame, on ükskõik, miks kulutavad riigid miljardeid nii oma imagopildi ülalpidamiseks kui ka teiste maailmapildi mõjutamiseks?
Imagosõjal on kaks mõõdet. Üks kuulub kategooriasse „teised meist“: milline on meie riigi kuvand väljas, mida meist arvatakse, mida meist teatakse. Eestlased teiste väikerahvaste kombel on selles suhtes teadupärast ülitundlikud, vahel tarbetult tundlikud. Ometi on tõsist tööd meie välise imago nimel tehtud väga vähe. Olgu jutt argisemast majanduskoostööst või liitlaste otsimisest kriisihetkel, see pole ükskõik, kas „Estonia“ toob esmalt meelde fraasi „väike vastik natsiriik“ või „mõnus liberaalne põhjamaa“. Näiteks Gruusia väga erinev kuvand Eestis ja Soomes osutab seostele imago ja välispoliitika vahel. Maailm peeglina pole kõik kõiges, aga ta pole ka tähtsusetu.
Teine ja mitte vähem tähtis on kategooria „meie iseendast“. Kui hoiak, et oma riik on mööduv ja mõttetu või demokraatia institutsioonid kuritegevuse pesad, on piisavalt laialt levinud, kas jätkuks enam tahet selle hädaoru eest seista, kui kriisiolukord peaks üllatama? Kui õpime välise kriitika survel oma olemasolu eest andestust paluma või kaotame usu oma riigi elujõulisusse või eluõigusse, kuidas mõjutab see vastupanuvõimet konkreetsele välisele agressioonile, kui selline peaks silmapiirile ilmuma?
Psühholoogiline kaitse ei tähenda seda, et kodanikud õpetatakse mõtlema ja rääkima ainult õigesti, ainult positiivselt. Mantratesse uskuvas ühiskonnas on mantraid liigagi kerge uutega asendada. Avatud ühiskonda kuulub aus kriitika, aga ka kriitika kriitika vastu – kuna psühhorünnaku ja ausa kriitika vahele pole selgeid piire võimalik tõmmata, on parim kaitse terve eneseusaldus ning võime sõnu ja olukordi terve mõistusega hinnata.
Vastase hirmutamine ja ta võitlustahte murdmine on igivana, sõja juurde kuuluv taktika. Mida tähendab kollektiivse tahte jõud, seda nägime paarkümmend aastat tagasi siin, Euroopa idaosas, ja seda näeme praegu piirkonnas, mida olime harjunud vaatlema kui inertset, diktatuuride alla justkui igaveseks mõistetud maailma osa. Rahulikumatel aegadel on vaimne tugevus ja oskus teadvustada oma kohta maailmas omamoodi arengumootoriks. Kuid see on ka reservjõud, mida väikerahvas ei tohiks unarusse jätta.