Hirmule järele andmata
Kuna meil on kombeks ümmargustel aastapäevadel oma arenguid ja valikuid tagasivaates analüüsida, siis tehakse seda ka nüüd. Kakskümmend aastat Suurest Vabanemisest, taasiseseisvumisest ja NLi kokkuvarisemisest – teisisõnu, arengutest, mis viisid näiteks Francis Fukuyama järeldusele, et ajalugu kui ideoloogiate võitlus on lõppenud ning lääneliku, liberaaldemokraatliku ühiskonnakorra paremus ning pealejäämine kindel.
Ja kümme aastat sellest, mil läänemaailma valdas hirm ja arusaam omaenda haavatavusest tugevamalt kui ehk kunagi peale Teise maailmasõja lõppu. Fukuyama optimismi kiuste olid 11. septembri 2001 terrorirünnakud motiveeritud vägagi ideoloogiliselt, kantud just lääneliku „dekadentliku” liberalismi vastasest ideoloogiast.
Rünnaku ideoloogilist mõõdet on püütud järelkajades pisendada. Need, kes on püüdnud ründajaid mõista, on otsinud põhjendusi majanduslikus ebavõrdsuses, kolonialismi pärandis ja lääneriikide endi välispoliitikas. Sellised selgitused ei ole jätnud palju ruumi islamiäärmuslaste iseseisvale otsustusvõimele, kirjeldades neid nii, nagu oleksid nad võimelised vaid reageerima teiste tegemistele, mitte lähtuma oma maailmapildist.
Skaala teises servas on loosung “kes pole meiega, on meie vastu”. Kui terrorismisõda muutub lihtsalt sõjaks, kipub edasine analüüs muutuma sõjalis-tehniliseks jõuvahekordade ja edu või tagasilöökide analüüsiks ning osapooli tagant tõukavad ideed kipuvad jälle ununema. Ometi on ideedel tähtsust – sellest kirjutab muuhulgas Paul Berman ajakirja The New Republic teemakohases essees. “Now, kill his ideas” – nüüd tapke ka tema ideed, kuulutas ka The Economist, kui Osama bin Laden oli tapetud. Kui terrorismi motiveerivad ideed elavad edasi, on üks liider vaid kui üks muinasjutu mitmepäise lohe peadest, mille maharaiumise järel kasvavad kohe uued asemele.
Terrorismisõja üheks võiduks võime pidada seda, et hirm, mis pärast 11. septembrit – ja 11. märtsi 2003 ja 7. juulit 2005 – tundus rahuliku eluga harjunud läänemaalasi jalust löövat, ei pääsenud võidule ega halvanud meie ühiskondi. Tõsi, oleme seisnud vastastikku valusate küsimustega vabaduse ja usalduse seosest haavatavusega: kus on piir, mil hakkame oma vabu ühiskondi kaitstes paratamatult vabadust ise hävitama?
Öeldakse, et liblika tiivalöök võib põhjustada orkaani maailma teises otsas. Kuivõrd 11. septembri sündmused on mõjutanud täna toimuvat – majanduskriisi, araabia kevadet ja muud –, seda on võimalik ehk analüüsida alles aastate pärast, kui üldse. Kuid olgu sündmuste ja tegude tagajärjed mis tahes, kandvaks jõuks tegude taga jäävad ideed – sestap jääb olulisimaks ka terrorismivastases võitluses see, kui atraktiivsed on väärtused, mida me kaitsta püüame, ning kui usutavalt me ise nendele suudame truuks jääda.