Kui vaba on vaba sõna?
Sõnavabadus on vaba ja demokraatliku riigikorra alus – igasugune demokraatia on teesklus, kui avatud ja ka provokatiivne arutelu pole lubatud. Samas pole vaba sõna kunagi täiesti vaba. Vägivalla õhutamine, vale, laim või sobimatus olukorras paanika loomine ei käi sõnavabaduse kaitse alla. Selle üle, kuhu piirid seada, ei lõppe vaidlus kunagi.
Ehkki Freedom House liigitab riike endiselt vabadeks ja mittevabadeks, on sõnavabaduse osas selliseid piire üha raskem tõmmata. Vähe on jäänud ühiskondi, kus tsensuur oleks totaalne ja vaid üks “tõde” valitseks – nagu omal ajal N Liidus. Seda on juba tehnilistel põhjustel üha raskem saavutada. Totaalse kontrolli asemel kasutavad ka autoritaarsed ühiskonnad muid vahendeid, millest üks tavalisem on laiahaardelise peameedia allumine riigi ja selle juhtide kontrollile. “Halli ala” vaba ja mittevaba vahel laiendab meedia koondumine oligarhide kätte, ebamääraselt tõlgendatavad ajakirjandusseadused jne.
Päris võõras pole tsensuur ka ühiskondadele, mida oleme harjunud pidama vabadeks. Nick Cohen kirjutab oma äsja ilmunud raamatus sellest, kuidas Suurbritannias piiravad sõnavabadust nii usufundamentalistid kui ka absurdsuseni laienenud laimuseaduste tõlgendused. Riigi asemel võib sõnavabadust manipuleerida raha või jumala abil.
Surve sõnavabadusele, ähvardus vägivalla või pankrotiga sunnib paljusid targu vaikima – lärmakaid ähvardusi pole enam vajagi, kui võimust võtab vaikne enesetsensuur. Irooniline on see, et Läänes sõnavabaduse arengut oluliselt mõjutanud “Rushdie afäär” käivitus samal aastal, kui murdus Berliini müür. Skandaalist teiseni liikudes on läänemaailm kahekümne aasta jooksul õppinud uuesti “pühadust austama” ja “solvamist” vältima.
Kuid kellel on õigus sätestada, mis on liig püha, et seda arvustada, testida ja pilgata? Pühaduse kaitse varjus peidab end tihti poliitiline võim. Kui ajatolla tapmiskäsk Rushdiele tegi islami pilkamisest sisuliselt globaalse kuriteo, siis tänaseks on religiooni arvustamise – või “teotamise”, nagu pühaduse valvajad seda nimetavad – keelustamist nõutud juba ÜRO inimõiguste nõukogu kaudu ning vihaõhutuse keelamise nimel kaitstakse lisaks inimestele ka nende uskumusi. Kas tõesti võib veendumus või dogma olla puutumatu?
Huvitaval moel kandus argument pühaduse ja sõnavabaduse suhtest äsja ka meie kodumaisesse aruteluruumi. Vaidluses naabermaal kirikus laulmise eest arreteeritud punktüdrukute üle räägiti enam pühaduse rüvetamisest kui sellest, et just mainitud kirikus oli patriarh ametisse naasvale autoritaarsele riigijuhile jumalikke kiidusõnu lausunud. See on heaks meeldetuletuseks, et kuigi oleme Reporters Without Bordersi hinnangul sõnavabaduse tasemelt kolmas riik Norra ja Soome järel, pole arutelud sellest, mille eest ja mille nimel me sõnavabadust kaitseme, siingi muutunud kahe aastakümnega ülearuseks.