oktoober 13, 2011

Taome relvad müntideks

Me tunneme hästi Carl von Clausewitzi palju korratud ütlust, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Tänases Diplomaatias mõtiskleb Risto E.J. Penttilä selle üle, kas majandusest on saanud sõja aseaine rahvusvaheliste suhete ümberkorraldajana.

Me tunneme hästi Carl von Clausewitzi palju korratud ütlust, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Tänases Diplomaatias mõtiskleb Risto E.J. Penttilä selle üle, kas majandusest on saanud sõja aseaine rahvusvaheliste suhete ümberkorraldajana.

Taome relvad müntideks

Me tunneme hästi Carl von Clausewitzi palju korratud ütlust, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Tänases Diplomaatias mõtiskleb Risto E.J. Penttilä selle üle, kas majandusest on saanud sõja aseaine rahvusvaheliste suhete ümberkorraldajana.
Majandus ja poliitika on omavahel sedavõrd põimunud, et väita Clausewitzi parafraseerides, et ka majandust võib pidada poliitika jätkuks, kõlaks liigagi enesestmõistetava tõe ülekordamisena. Poliitilised otsused ohjavad nii või teisiti majanduselu, ja majanduse realiteedid esitavad ultimatiivseid nõudeid poliitikutele.
Ometi on majanduse ja poliitika põimumine omandanud külma sõja järgses maailmas teistsuguse ja suurema tähenduse kui varem. Majandust ja poliitikat on raskem teineteisest eraldi hoida, poliitiliste otsuste külge ilmuvad hinnalipikud, väärtuste ja põhimõtetega võistlevad teises kaalukausis müügitehingud ja loodetud investeeringud. Ostes või müües maad, kinnisvara, aktsiaid ja kütust, ostetakse ja müüakse samas mõjuvõimu. Ning mõjuvõim on kapital ka poliitilises ja julgeolekupoliitilises mõttes.
Ka Soome sõja-ajaloolane Markku Salomaa on kirjutanud sellest, kuidas majanduse „rindejooned” asendavad traditsioonilised geopoliitlised piirid, uue „geoökonoomia” piirkonnad ei järgi enam ideoloogilisi ega poliitilisi valikuid. Samas on rahast saanud tõhus relv, mis võib kukutada valitsusi, nõrgestada riike ja tekitada sõltuvussuhteid. Salomaa võrdleb koguni maailmas moodustuvaid majandusblokke Samuel Huntingtoni visandatud kultuuripiirkondadega, mis on omavahel jätkuvas ja lepitamatus vastuolus.
Raha haare on ühinevas maailmas laiem kui relvade oma – raha liikumine ei tunne piire, majanduse mõjujõul ei ole mõõdetavat lennukaugust ning tänapäeva kolonisaatorid ei vaja laevastikku, et kaugeid maid enda võimusesse haarata. Mõne majandushiiglase kunstlikult allahinnatud valuuta võib olla tuhandeid ja tuhandeid elusid ruineeriv hävitav relv, mille vastu pole pommilennukite või raketitõrjesüsteemidega midagi peale hakata.
Samas oleks liialdus väita, et väärtused ja ideoloogiad kaotavad täielikult tähenduse. Nii nagu „araabia kevade” algatanud rahvas nõudis küll tööd ja leiba, aga ka vabadust ja õiglust, nii ei ole ka meil endiselt ükskõik, kuhu ja kelle seltsi majanduse tuuled meid tõukavad. Et aga oma väärtusi kaitsta, on sedagi olulisem hoida majanduslikult jalad kindlalt maas – ja käia ühte sammu oma liitlastega, kuidas me neid ka määratleme.
Iivi Anna Masso

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar