Kodu- ja sõnasõjad
Kui juuni Diplomaatia võttis vaatluse alla rahuliku naabermaa Rootsi, siis vihmase suve ajal suundus meie autorite huvi taas tavapärasemalt piirkonda, mis tõmbab maailma tähelepanu endale just oma rahutuse tõttu. Süüria rahutustest, et mitte öelda julmustest, mis on paisunud nii mõnelgi hinnangul kodusõja mõõtu, räägib maailma meedia pea iga päev, aga süürlaste heaks midagi teha suudab ümbritsev maailm senini väga vähe.
Araabia kevade järellainetus meenutab, et maailm muutub, kuid pole selgust, et ta liiguks ühesuunaliselt demokraatia poole. See meenutab, et vabama, avatuma ja turvalisema maailma jaoks ei piisa vabadusest üldse midagi valida, vaid vabadus ise on teadlik valik, see vajab püsimiseks nii ideed, mis on selle alustalaks, kui ka institutsioone, mis on ehituseks, milles vabadus end sisse seada ja kaitsta saab. Nendeta muutub mittevabadus lihtsalt teistsuguseks mittevabaduseks, nagu oleme näinud ka nii mitmetes riikides, mis 21 aastat tagasi koos Eestiga vabaduse võimaluse said – kuid jätsid selle kasutamata.
Siin, kus vabaduse taastamiseks oli olemas nii mõte, tahe kui oskus institutsioone luua, õnnestusid suured murrangud teatavasti õnnelikult kodusõjata. Siin jäi sõdida vaid valutum, aga eksistentsiaalselt mitte päris tähtsusetu sõnasõda. Sellest – ikka veel –, kas olime oma okupatsioonis ise süüdi, kas andsime liiga kergelt alla, või nüüd hiljem ka sellest, kas oma vabariik on kestlik, kas ta on elujõuline, kas ta olemasolu on õigustatud.
Selles verbaalses ja psühholoogilises heitluses, olgu omavahel või naabritega, ühes või teises suunas, on ka meie tulevasele julgeolekule mõeldes oluline, kuidas vaatame üksteist, iseend ja oma ajalugu. Selles “sõjas” on relvaks muu hulgas mälu värskendavad jutustused, raamatud ajaloo vaikitud külgedest, nagu siin lõpulehel seekord arvustatud eesti keeles äsja ilmunud Imbi Paju “Soome lahe õed – vaadates teiste valu”.
Mitteümmargusel aastapäeval me taasvabanemise üle seekord pikemalt ei aruta. Aga ehk aitab pilguheit nii rahutusse maailma, kus vabadus ja õigusriik on veel kauged unistused, kui ka oma mitte nii kaugesse minevikku väärtustada seda paratamatult ebatäiuslikku maailma, mis siin ühe inimpõlve jooksul rusudest on suudetud luua.
IAM