Jäta menüü vahele
Nr 99 • November 2011

Eesti on kaugemal veel

„Jaapan on kaugel / Eesti on kaugemal veel / ütlevad tuuled” – nii kõlas poeet Juhan Viidingu tuntud haiku, mis on kirjutatud ammu enne, kui siin arutati globaliseeruva majanduse või lääne-ida mõjuvõimutasakaalu muutuste üle.

Jaapan on endiselt eestlaste jaoks suhteliselt kaugel. Sõidame seal tehtud autodega, kasutame Jaapani tehnikat ja tunneme kaasa sealsetele maavärinaohvritele, aga Jaapanis toimuv ei tundu siin toimuvat oluliselt mõjutavat. Teisiti on lugu Jaapanilegi peavalu tekitava naabri, geograafiliselt meile ühtviisi kauge Hiinaga. Hiina võlub, ärritab ja hirmutab. Hiina tõusust räägitakse palju, ehkki keegi ei tea veel täpselt, mida see ülejäänud maailmale tähendab. Hiinlased on mitmel pool maailmas endale vaikselt mõjuvõimu ostnud juba aastaid, nüüd esmakordselt pöörab majandusraskustes olev Euroopa lootusrikka pilgu hiinlaste järjest paisuva rahapunga poole.

Samal ajal on Hiina endiselt kaugel demokraatiast, ta ei tunnista sõnavabadust ega poliitilisi õigusi. Tiibeti olukorra pärast tunnevad inimõiguslased jätkuvalt muret. Läänele on dalai-laamast saanud omamoodi lakmuspaber väärtuspõhise ja realistliku välispoliitika piirmail; meilgi tekitab vaidlusi – mitte just oluliselt erinevaid võrreldes suhtumisega lähemal idas asuvasse naabrisse –, kuivõrd inimõiguste meeldetuletamine on pisiriigile suure partneri puhul sobilik  ja kuivõrd hiiglase „teistsugust arusaama” maailmast ja inimväärikusest tuleks heade suhete säilitamise nimel austada.

Hiina ja laiemalt Aasia tõusu ning vastavalt USA ja Lääne mõjuvõimu suhtelisse vähenemisse suhtutakse mitut moodi. On neid, kes tuletavad meelde, et mõõtes SKTd inimese kohta on Hiina endiselt Läänest kaugel maas ja järele jõudmiseks läheb veel palju aega. Majandusinfo läbipaistvuse olulisust rõhutav majandusanalüütik Hernando de Soto tuletab meelde, et tegelikult ei või me isegi kindlad olla Hiinast tulevate andmete õigsuses. Samal ajal kasvab mitte ainult Hiina majandus, vaid ka suure riigi enesekindlus.

Nagu meenutab muuhulgas Francis Fukuyama oma uusimas raamatus, on Hiina olnud läbi ajaloo arvestatav suurjõud, ehkki maoism on ta meie ajaks marginaliseerinud. Me ei ole harjunud mõttega, et ajalugu vormub ka meie eluajal. Eeldame, et kõik varasem on olnud vaid tee tänaseni, aga arengu jätkudes muutub edasi ka maailma tasakaal. Seda hoolimata sellest, et omaenda vaatenurgast vaadates jääme me alati maailma keskpunkti.

Seotud artiklid