Jäta menüü vahele
Nr 103 • Märts 2012

Järgmist kevadet oodates

Araabia kevadest – ja ka nn araabia talvest – rääkides on üks olnud kindel: piirkond Magribist Lähis-Idani on radikaalselt muutunud. Isegi kui see, mida muutused täpsemalt endaga kaasa toovad, ei ole sugugi nii kindel. Rahu- ja vabameelse demokraatiani on ka senised diktaatorid kukutanud araabia ühiskondadel pikk tee.

Kaks riiki, kus radikaalset muutust on seni veel tunduvalt tulutum oodata, on Venemaa ja Iraan. Kummaski valitseb omal moel ebademokraatlik režiim. Kummagi kodanike hulgas kasvab rahulolematus valitseva režiimiga, aga sellest lahtisaamine tundub ületamatult keeruline. Iraan on oma kodanike väljaastumised võltsitud valimiste vastu ja demokraatia poolt maha surunud jõhkra vägivalla abil. Venemaa kasutab otsest ja massilist vägivalda praegu vähem, kuid püüd kodanikke hirmutada pole kadunud.

“Vene kevadest” araabia kevade eeskujul on paljude analüütikute sõnul vara rääkida. Ometi on demokraadid arvamusel, et rahvas senise “juhitud demokraatiaga” enam naljalt ei lepi. Või mis olulisem, nagu märgib Inna Rogatchi: rahvas ei tunne enam valitsejate ees hirmu. Hirm aga on teatavasti üks autoritaarsete valitsejate tähtsamaid töövahendeid.

Füüsilistest jõumeetmetest lihtsam ja odavam on kasutada jõulist ning ähvardavat retoorikat. Siingi  ilmneb kahel veel kevadet ootaval suurriigil teatavaid stiililisi ühisjooni. Nagu Iraani president Mahmoud Ahmadinejad on korduvalt tõotanud Iisraeli maailmakaardilt pühkida, nii on ka meie suure naabri retoorika muutunud seda sarnasemaks külma sõja päevile, mida ebakindlamalt valitsejate autoritaarne haare oma rahvast kinni hoiab.

Kui tõsiselt usulisest apokalüptikast või endisaegade kuritegelike suurmeeste vaimust kantud ähvardusretoorikat tuleb võtta? Nii mõnigi märk kõneleb tegelikust nõrkusest trotsliku kõneviisi taga, kuid nõrkuse peitmiseks on teatavasti tehtud meeleheitlikke samme. Samas näitavad arengud ka “kevadeni” veel mitte jõudnud riikides sama, mida tõestas juba araabia diktatuuride ootamatu kokkukukkumine – autoritaarsuse loodud stabiilsus on illusoorne ja see ei püsi lõputult. Esimesel ringil peeti president Putinit stabiilsuse toojaks Venemaale – ootame huviga, kuidas on lood teise ringiga.