mai 19, 2011

Sündmused ja protsessid

Me armastame mõõta aega ümmargustes ajaühikutes ja me keskendume maailma igapäevaselt jälgides konkreetsetele sündmustele. Kümme aastat terrorismisõda, kakskümmend aastat taasvõidetud vabadust. Nii nagu aastad 1989–1991 tähendasid Euroopas vaieldamatult ühe ajajärgu lõppu ja murrangulist pööret ajaloos, räägitakse ka praegu, ehkki väiksemate märkide ja sündmuste põhjal, taas ühe ajastu või perioodi lõpust.

Me armastame mõõta aega ümmargustes ajaühikutes ja me keskendume maailma igapäevaselt jälgides konkreetsetele sündmustele. Kümme aastat terrorismisõda, kakskümmend aastat taasvõidetud vabadust. Nii nagu aastad 1989–1991 tähendasid Euroopas vaieldamatult ühe ajajärgu lõppu ja murrangulist pööret ajaloos, räägitakse ka praegu, ehkki väiksemate märkide ja sündmuste põhjal, taas ühe ajastu või perioodi lõpust.

Sündmused ja protsessid

Me armastame mõõta aega ümmargustes ajaühikutes ja me keskendume maailma igapäevaselt jälgides konkreetsetele sündmustele. Kümme aastat terrorismisõda, kakskümmend aastat taasvõidetud vabadust. Nii nagu aastad 1989–1991 tähendasid Euroopas vaieldamatult ühe ajajärgu lõppu ja murrangulist pööret ajaloos, räägitakse ka praegu, ehkki väiksemate märkide ja sündmuste põhjal, taas ühe ajastu või perioodi lõpust.
Sündmustest – olgu need riigipöörded, sõjad, mässud, revolutsioonid või inimeste puhul juubelid ja lahkumised – on kergem rääkida kui protsessidest, mis nendeni viisid. Täna õnnitleb maailm president Obamat terrorismi master mind’i Osama bin Ladeni tabamise ja kõrvaldamise eest, jäädes siiski skeptiliseks Obama eelkäija poolt heaks kiidetud ülekuulamismeetodite suhtes, mis võisid ameeriklased Al-Qaeda liidri jälgedele juhtida.
Täna jälgime ka põnevusega araabia kevade edenemist kas viljakaks või kuivaks ja põuaseks suveks, aga kui palju tahame õieti mõelda pikaaegsetele protsessidele, mis piirkonna ärkamisele aastakümnete jooksul eelnesid? Kuivõrd soovivad eurooplased, kes on täna valmis Põhja-Aafrikast põgenevate rahvamasside tee tõkestamiseks pöörama tagasi Euroopa ühinemise ja avanemise protsessi, vaadelda omaenda rolli neid rahvaid valitsenud türannide aktiivsete toetajatena või vähemalt vaiksete heakskiitjatena?
Küünilisust on mitmesugust, ja vahel on see peidus ka idealismi ja mõistmise kaunistava kilbi taga. Selles, et Lääne kultuuriruumi välistele inimestele ei sobi demokraatlik riigikord, on olnud kummaliselt ühel meelel nii kõva liini välispoliitilised „realistid” ja küünilised pragmaatikud kui ka radikaalsed kultuurirelativistid, kes tunnistavad lahkelt „teiste” õigust olla teistsugune. See on mugavam kui mõista, et ka teispool müüri on inimesi, kes on tegelikult meiega sarnased ja kes tahaksid elada lihtsalt normaalset elu.
Sedasorti küünilisust mäletatakse ka Ida-Euroopa sametrevolutsioonide aegadest. Ikka leidus neid, kes soovisid eelkõige mitte paati kõigutada – kuid õnneks leidus ka mõistjaid. Kui aldis juhuse tõmbetuultele on ajalugu ja kui palju seda ohjavad ka inimlikud suhted ja üksikute visionääride püüdlused, näeme sündmustele Minerva öökulli tarkusega tagasi vaadates. Kuna juba juhtunut muuta ei saa, tundub kõik, mis on juhtunud, tagantjärele justkui paratamatu. Vaid teostunud sündmusteni viinud protsesse sügavamalt vaadeldes võib mõista, et kõik oleks võinud minna ka teisiti.
See tähendab, et ajalugu ei ole automaat. Inimeste sõnadel ja tegudel on kaalu. Milline näeks välja tänane Eesti, kui Ronald Asmus poleks omal ajal uskunud Baltimaade Lääne-integratsiooni? Mis toimuks hetkel Liibüas, kui filosoof Bernard-Henri Lévy ei oleks veennud Prantsusmaa presidenti sekkumise õigsuses? Vastuseks võib pakkuda vaid oletusi, kuid tulevik on endiselt avatud: kõik, mis juhtub, võib minna ka teisiti. Seepärast on endiselt tähtsust sellel, mida toetame, millest keeldume ja millesse usume.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar