detsember 12, 2011

Imerohi ja valuvaigisti

„Diplomaatia – imerohi või valuvaigisti?” küsib ajaloodoktor ja suursaadik Margus Laidre oktoobris 2003 ilmunud Diplomaatias nr 1, mõtiskledes diplomaatia kui sõnumitoomise rolli üle rahvusvahelises poliitikas. Laidre sõnul diplomaatiast imerohtu maailma hädade vastu ei ole, pigem on tegu vahendiga mõistmise lisamiseks.

„Diplomaatia – imerohi või valuvaigisti?” küsib ajaloodoktor ja suursaadik Margus Laidre oktoobris 2003 ilmunud Diplomaatias nr 1, mõtiskledes diplomaatia kui sõnumitoomise rolli üle rahvusvahelises poliitikas. Laidre sõnul diplomaatiast imerohtu maailma hädade vastu ei ole, pigem on tegu vahendiga mõistmise lisamiseks.

Imerohi ja valuvaigisti

„Diplomaatia – imerohi või valuvaigisti?” küsib ajaloodoktor ja suursaadik Margus Laidre oktoobris 2003 ilmunud Diplomaatias nr 1, mõtiskledes diplomaatia kui sõnumitoomise rolli üle rahvusvahelises poliitikas. Laidre sõnul diplomaatiast imerohtu maailma hädade vastu ei ole, pigem on tegu vahendiga mõistmise lisamiseks.
Ilmselt on see nii ka Diplomaatia kui sõnumitoojaga. Täna 100. numbri all ilmuv välispoliitika arutelufoorum on samuti omamoodi antidolorosum, koht, kus muret maailma arengu pärast võib leevendada selle üle teadmisi ja mõtteid vahetades.
Et need mured kiirelt ei kao ega nende olemus muutu, on kerge märgata sedasama esimest Diplomaatiat lehitsedes. Näiteks küsib seal CERi direktor Charles Grant: „Kas Euroopa Liidu ühisel välis- ja julgeolekupoliitikal on tulevikku?” Kui Grant paneb Diplomaatias nr 1 selles osas suuri lootusi Euroopa Ülemkogu esimehe ja „välisministri” ametikohtade loomisele, siis lugedes Harri Tiidot Diplomaatias nr 100, märkame, et ka selle plaani teostumine ei olnud veel imerohi. Granti esitatud küsimus on sama ajakohane veel tänagi.
Robert Kagan küsis kaheksa aastat tagasi: „Ameerika ja Euroopa – millest sündis veelahe?” Ja Jüri Luik mõtiskles, kuidas peab Eesti edasi minema, kui ta on kord saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Jälle võime käesolevat numbrit lugedes veenduda, et ka need küsimused ei lähe ära, vaid tulevad uues kuues, uue nurga alt ikka tagasi.
Käesolevasse juubelinumbrisse on kogunenud mitmed – ehkki mõistagi mitte kõik – teenekaimad autorid läbi aegade koos Diplomaatiat seni teinud toimetajatega arutama meid ikka ja jälle mõtlema panevate välispoliitika põhiküsimuste üle. Kes me oleme, kuhu kuulume, kes on me parimad sõbrad, mida meil on oodata me naabritelt ning kuidas peaksime ise muutuma, et suudaksime muutuva maailma pööristes pinnale jääda.
Laidre küsimuse juurde tagasi tulles tuleb möönda sedagi, et arutelu pole ainult tuimastus, millega leevendatakse maailmavalu sümptoome nende tekkepõhjustesse süüvimata. Iga lahendus eeldab esmalt probleemi äratundmist ja siis selle üle arutamist. Nõnda on keset kiiret maailma süüvimist võimaldavas foorumis siiski ka terake imerohtu.
Seda võimalust analüüsida, süveneda ja arutada loodame edaspidigi hoida ja laiendada. Seni tehtu eest aga tänusõnad kõigile autoritele, eelmistele toimetajatele, kaastöötajaile, kelle nimed leiate väikselt lehe tagakaanelt, toetajaile, finantseerijaile, sõpradele ja enne kõike teile, head lugejad, kelleta arutelu jääks tegijate üksildaseks monoloogiks. Aitäh!
IAM

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar