Mõelda välispoliitikast
Just neil päevil kaks aastat tagasi ilmus Sirbi vahel esimest korda kuukiri Diplomaatia. Täna hoiate käes selle kahekümne viiendat numbrit - tegu on niisiis väikese sünnipäevaga.
Postrevolutsioonilised riigid: võidujooks aja ja pettumusega
"Et paigal püsida, peab kogu aeg jooksma." Seda lauset "Alice'ist imedemaal" on riikide olukorra iseloomustamiseks kasutatud varemgi ja mitmel puhul. Midagi pole aga parata, et äsja vabanenud riikidele sobib see iseäranis hästi. Neil tuleb väga kiiresti joosta, et riigist saaks selline riik, nagu nad tahavad - läänelik turumajanduslik heaolu-demokraatiamaa.
Euroopa eneseotsingud
Eesti polnud veel NATO liigegi, kui NATO Iraagi sõja pärast suure sisetüli maha pidas. Nüüd, kui oleme napilt aasta olnud Euroopa Liidus, on Prantsuse ja Hollandi referendum ning uus eelarve suutnud paisata põhjalikku kriisi ka ELi. Vaevalt et Eesti, kui ta 1990. aastatel Venemaa süüdistusi tõrjudes ning OSCE nõudmisi täites, acquis’ga harjudes ja armeed moderniseerides NATO ja ELi poole sammus, midagi sellist oskas ette kujutada. Sihiks võetud organisatsioonid paistsid harmoonilised ja sihikindlad, tõsine tüli tundus võimatu.
Piirileping - lõpuks ometi!
Pärast rohkem kui 13 aastat kestnud kõnelusi ja seisakuid, jonnimist ja kompromisse, patiseise ja neist vaevalist väljaronimist on Eesti ja Venemaa vahel taas mõlema poole poolt tunnustatud lepinguga fikseeritud piir. Täpsemalt - varsti on, sest lepingud tuleb veel ratifitseerida ja piir välja ehitada.
Poliitika ja moraal
Midagi püsivat ei saa rajada jõule, olevat öelnud Napoleon. Mõistagi oli tal õigus. Paljalt jõule rajatud asjad kukuvad lõpuks ise kokku. Püsivad asjad tuleb rajada hoopis tõele. Tõde tõuseb, vale vajub. Idealistlik poliitika ongi tegelikult kõige realistlikum.
Lapsed, kes küsivad kommi ja vajavad riiki
Kui Eesti lippudega ehitud Mercedese džiibid mööda poriseid teid Kosovo väikesesse mägikülla veerevad, siis pistab ikka enamasti kusagilt pea välja mõni laps. Peagi teine, siis kolmas, kuni lõpuks ümbritseb autot terve parv kriimusid särasilmi, kõik hõiskamas: “Karamello! Karamello!”
Iraagile edu soovides
Mõnedki rahvusvahelise elu päevasündmuste järgijad võivad veebruarikuu Diplomaatiat käes hoides imeks panna või koguni pahandada - et kus on siis Iraagi valimised? Miks ei kirjutata jaanuarikuu olulisimast maailmasündmusest?
Palju õnne, Ukraina!
Kui käisin möödunud aasta veebruaris üle hulga aja kord Kiievis, siis nägin seal nii mõndagi tuttavlikku. Lennujaam, kus olid tigedad miilitsad, umbusklikud ja umbkeelsed piirivalvurid ning nahaalne taksomaffia meenutas muidugi NSV Liitu. Linnapilt koos kõigi oma maapealsete ja maa-aluste ostukeskustega meenutas aga kapitalismiajastu Moskvat.
Maailm liigestest on lahti
Just siis, kui paistis, et maailm hakkab korda saama - Nõukogude Liidu nime kandnud suur eksitus oli rännanud oma ärateenitud kohale ajaloo prügikastis -, just siis läks maailm uuesti ja teistmoodi sassi. Päeval, mil Boeingud lendasid Maailma Kaubanduskeskusse, oli ilmselt kõigile selge, et ennustatud ajaloo lõppu, liberaalse demokraatia võidust tingitud rahuaega niipea ei tule. Selle asemel leidsime end uuest maailmast, kus igasugused piirid olid muutunud segaseks ja suhteliseks asjaks.
Uut presidenti oodates
Kui novembrikuu Diplomaatia teie lugemislauale jõuab, siis peaks uue Ameerika presidendi nimi juba mitu päeva teada olema. Minule aga, kes ma esmaspäeval enne numbri trükkisaatmist neid ridu kirjutan, on see veel mõistatus. Niisiis on Diplomaatia seekord sattunud ajastamise ohvriks: pole mõtet kirjutada sellest, kes valimised võiks võita, sest teie teate vastust juba niigi.
Venemaa tee on juba näha, Ukraina oma veel mitte
Seekordses Diplomaatias on juttu Venemaast ja Ukrainast. Venemaast teadagi miks: Beslani pantvangikriisi koledus šokeerib maailma siiani; president Putini vastus sellele - demokraatliku rahvaesindajate valimise vabaduse piiramine, sisuliselt peaaegu likvideerimine - hakkab mõju avaldama alles tasapisi, selle kõiki resultaate ei näe me enne, kui pärast järgmisi duumavalimisi 2007. aastal.
Kui kultuur ongi poliitika
Kas mäletate, millest kõik algas? Muidugi, fosforiidist. Lisaks muinsuskaitseliikumisest ja loomeliitude pleenumist. Võib öelda, et just nendest sündmustest said Eesti välispoliitika ja diplomaatia oma sisulise alguse. Kuigi üldiselt diplomaatiat defineeritakse kui riikidevahelist suhtlust, mis toimub rahumeelseid vahendeid kasutades, ei ole tegelikult diplomaatiaks riiki ilmtingimata vaja. Sageli on vastupidi: just riigi loomise või saamise jaoks on vaja diplomaatiat. Diplomaatia võib olla enne riiki ja jääda pärast riigi kadumist - nagu Eesti hästi teab.
Tankid läinud, propagandasõda käib
Augustis 2004, mil möödub kümme aastat Nõukogude okupatsioonist ehk Vene vägede lahkumisest Eestist, tahan ma meenutada ühte üksteist aastat tagasi Moskvas monteeritud teleuudist.
Julgeolek Eestis ja laiemas Lähis-Idas
Seoses NATO tippkohtumisega juunis Istanbulis pöörab Diplomaatia üheksas number erilist tähelepanu julgeolekule.
Eesti ongi Euroopa Liit
Tõepoolest hämmastav, aga Eesti Vabariigis on 2004. aasta 1. maist kasutusel kaks lippu. Trikoloor ja lipp, millel sinise taustal kaksteist kuldtähekest. Tõtt-öelda on sellel tõigal sügav tähendus. Me pole mitte vaesemaks jäänud, vaid rikkamaks saanud. Kaks on rohkem kui üks. 25 on peaaegu poole rohkem kui 15.
NATO on reaalsus
Lipukiri "Üks kõigi, kõik ühe eest!" kehtib Eesti jaoks alates esmaspäevast, 2004. aasta 29. märtsist ehk hetkest, mil Eesti liitumisleping NATOga deponeeriti Washingtonis. See on ilus kingitus kogu Eesti rahvale, meie julgeolekule, aga ka samal päeval oma 75. sünnipäeva tähistavale president Lennart Merile. Me võime ju arutleda selle üle, kas ja kuivõrd suurt rolli mängib üks või teine isik ajaloos, ent eestlased on NATOsse saamise puhul kahtlemata suuresti tänu võlgu Lennart Merile.
Euroopa, presidendid ja julgeolek
Eesti kaitsevägi kaotas 28. veebruaril Iraagis nooremseersandi Andres Nuiamäe. See on rohkem kui ühe elu kaotamine. Eesti sõjamehed osalevad rahutagamismissioonidel eesmärgiga suurendada julgeolekut. NATOsse astumise eelõhtul tasub meenutada, kui mitu aastat on Eesti poliitiline eliit rõhutanud oma Lääne partneritele, et "Eesti mitte ainult ei tarbi, vaid ka toodab julgeolekut". Mõistagi on kahetsusväärne, kui julgeoleku eest tuleb maksta elu hinnaga, ent sõjalistele operatsioonidele lähevad mehed täie teadmisega, et naastakse kas kilbiga või kilbil.
Terrorism ja maailm
Kuigi 11. september 2001 on ammu möödanik, ei saa sellest traagilisest kuupäevast üle ega ümber. Terrorirünnakud New Yorgi maailmakaubanduskeskuse kahele hoonele sunnivad ikka ja jälle mõtestama julgeolekuolukorda maailmas. Mitte ainult Ameerika Ühendriikides või araabia maadel, aga ka Euroopas, Põhjamaadel, Eestis. Sestap on ka meie kuukirja kesksed artiklid seotud terrorismiohu analüüsiga.