Jäta menüü vahele
Nr 20 • Mai 2005

Poliitika ja moraal

Midagi püsivat ei saa rajada jõule, olevat öelnud Napoleon. Mõistagi oli tal õigus. Paljalt jõule rajatud asjad kukuvad lõpuks ise kokku. Püsivad asjad tuleb rajada hoopis tõele. Tõde tõuseb, vale vajub. Idealistlik poliitika ongi tegelikult kõige realistlikum.

Jõu najal püsiv vale tunnetab oma positsiooni ebakindlust ka ise, sellepärast ei suuda ta rahulikult olla. Ohutunde ajel püüab ta luua enda ümber üha uusi puhvertsoone; jõuga kehtestatud võimu üritab ta legitimeerida ohtra demagoogilise ajalooväänamisega. Ent sõnad, milles pole tõde, on nõrgad – vaevalt välja öeldud, lendavad need laiali kui sügisesed lehed. Seetõttu on sõnu vaja üha juurde ja juurde, et tõde ükskord ometi lämmatatud saaks. Tõestel sõnadel aga on niipalju kaalu, et neid polegi vaja palju. Ühest “pikast telegrammist” piisab pooleks sajandiks. Tõel on ka aega, sest tema vundament aja jooksul ei erodeeru. Nii George Frost Kennan kui Johannes Paulus II teadsid, et kurjuse impeeriumi kukutamiseks pole vaja muud kui ise tõele truuks jääda. Neist mõlemast on selles Diplomaatias juttu.

Ning on veel üks mees, kes teadis sedasama, kuigi tema selja taga polnud midagi sedavõrd võimsat kui USA või jumalariik: see oli Ernst Jaakson. “Venelased valetavad,” ütles ta ning jätkas Eesti kehastamist ühes New Yorgi pilvelõhkuja kambrikeses.

Venelased kahjuks valetavad ikka veel: aastate 1939-40, Gulagi, Stalini, tänapäeva kohta. Aga lõpuks vajub seegi vale. Tuleb vaid oodata – ja Eestit tõe territooriumil hoida.