Lapsed, kes küsivad kommi ja vajavad riiki
Kui Eesti lippudega ehitud Mercedese džiibid mööda poriseid teid Kosovo väikesesse mägikülla veerevad, siis pistab ikka enamasti kusagilt pea välja mõni laps. Peagi teine, siis kolmas, kuni lõpuks ümbritseb autot terve parv kriimusid särasilmi, kõik hõiskamas: “Karamello! Karamello!”
Mõnel on jalas kaks korda suuremad kingad, teisel katkised kummikud. Kolmanda mantel on ilmselgelt täiskasvanule mõeldud. Ning kusagil sealsamas on kindlasti mõned varemed.
Kui Eesti rahukaitsjad olid ise sama noored, nagu praegu need karamello’t nõudvad Kosovo lapsed, siis oli Jugoslaavia turvaline ja rikas riik. Eesti NSVs kasvav tulevane rahusõdur võis vaid loota, et äkki ta pääseb kunagi sinna turismireisile – Jugoslaavia oli peaaegu kapitalistlik, sinna kõiki ei lastud. Kõige vähem oskasid eestlased oletada, et kunagi hakkavad nemad rikka heategija rollis sõjast räsitud Jugoslaavia lastele kommi viima.
Miks on läinud Eestiga nii, nagu on läinud? Miks Jugoslaaviaga on läinud teisiti? Kuidas teha, et Jugoslaavia saaks tagasi oma kunagise turvalise heaolu? Samuti Afganistan ja Iraak ja… Nimekirja võiks pikendada, sest kokkukukkuvaid riike tuleb järjest juurde. Kõnekas on fakt, et 1945. aastast peale on maailma konfliktikolletesse lähetatud 59 ÜRO missiooni, neist 42 pärast 1989. aastat.
Kõigile neile operatsioonidele järgneb pikk ja vaevaline ülesehitustöö – riigiloomine. Sellest ongi juttu Diplomaatia topeltnumbris, mida te praegu käes hoiate.