september 10, 2008

Piirileping – lõpuks ometi!

Pärast rohkem kui 13 aastat kestnud kõnelusi ja seisakuid, jonnimist ja kompromisse, patiseise ja neist vaevalist väljaronimist on Eesti ja Venemaa vahel taas mõlema poole poolt tunnustatud lepinguga fikseeritud piir. Täpsemalt – varsti on, sest lepingud tuleb veel ratifitseerida ja piir välja ehitada.

Pärast rohkem kui 13 aastat kestnud kõnelusi ja seisakuid, jonnimist ja kompromisse, patiseise ja neist vaevalist väljaronimist on Eesti ja Venemaa vahel taas mõlema poole poolt tunnustatud lepinguga fikseeritud piir. Täpsemalt – varsti on, sest lepingud tuleb veel ratifitseerida ja piir välja ehitada.

Piirileping – lõpuks ometi!

Pärast rohkem kui 13 aastat kestnud kõnelusi ja seisakuid, jonnimist ja kompromisse, patiseise ja neist vaevalist väljaronimist on Eesti ja Venemaa vahel taas mõlema poole poolt tunnustatud lepinguga fikseeritud piir. Täpsemalt – varsti on, sest lepingud tuleb veel ratifitseerida ja piir välja ehitada.
Ebamäärasus piiriasjades ei ole kunagi hea, aga eriti paha on see juhul, kui tegu on naabritega, kes teineteist lõpuni ei usalda, nagu paraku Eesti ja Venemaa. Eestis viimasel ajal kohati kõlanud üleskutsed jätta lepingud allkirjastamata või ratifitseerimata on sel taustal väga hämmastavad. Inimesed tajuvad õigesti, et praegu oli piirilepingu allkirjastamist pisut rohkem vaja Venemaale kui Eestile, aga sellest ei järeldu, et Eesti seda ei vaja: vajame ikka. Ja võib tulla ka aeg, kus vajame kohe väga.
Tänu Eesti diplomaatia efektiivsusele ei kujunenud piirileppe puudumisest takistust teel Euroopa Liitu ja NATOsse. Muide, mismoodi täpselt Eesti niikaugele jõudis, on kirjas selle Diplomaatia avaloos. Ent parafeeritud lepingut taasavades oleks Eesti hoobilt ilma jäänud sellest moraalsest kapitalist, tänu millele meid neisse organisatsioonidesse võeti. Setumaad tagasi ei oleks me mingil juhul saanud, ent oleksime kaotanud palju-palju muud.
Samuti ei pea tundma mingit muret Tartu rahulepingu kehtivuse pärast. Meile ja meie liitlastele see kehtib, kui Venemaa seda ei tunnusta, siis sinna ei saa meie midagi parata. Piiride muutumisest ei muutu riigi olemus, sünnikuupäev ega järjepidevus: Eesti Vabariik on ikka Eesti Vabariik, sündinud 24. veebruaril 1918.
Ka põhiseaduse seisukohalt on asjad korras – miks ja kuidas täpselt, lugege samuti Diplomaatia avaloost. Muuseas, neile, kes ei tea: Eestil on alles ka kolme koordinaatpunkti ja kahe lõigu jagu Tartu rahu aegset piiri, kokku 16,8 kilomeetrit Lämmijärvel Piirissaare ja Mehikoorma vahel.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar