Eesti ongi Euroopa Liit
Tõepoolest hämmastav, aga Eesti Vabariigis on 2004. aasta 1. maist kasutusel kaks lippu. Trikoloor ja lipp, millel sinise taustal kaksteist kuldtähekest. Tõtt-öelda on sellel tõigal sügav tähendus. Me pole mitte vaesemaks jäänud, vaid rikkamaks saanud. Kaks on rohkem kui üks. 25 on peaaegu poole rohkem kui 15.
Olen ise kümne aasta vältel tunnistajaks olnud paljudele Eesti jaoks olulistele sündmustele, mis kõik ühtekokku on viinud lõppsihtkohta ehk Euroopa Liitu. Meenutada võib ju seda, kuidas 1997. aasta juulis Euroopa Parlament kuulutas välja liitumiskõnelused Tšehhi, Ungari, Poola, Sloveenia, Küprose ja Eestiga. Mäletan hästi Läti ja Leedu diplomaatide pettunud nägusid Strasbourg’is. Lätlane küsis otsesõnu, mille poolest siis Eesti parem on. Ja vastas ise sõnadega, et kõik on ju Eestil-Lätil täpselt ühtemoodi, välja arvatud see, et Eestil on oma ajakirjanikud Brüsselis sündmusi kajastamas…
Meenutada võib esimest ETV otselülitust 1997. aasta 13. detsembril Luxembourg’ist, mil peaminister Siimann ja välisminister Ilves eestlastele rahulolevalt raporteerisid, et Eesti kuulub ainsana Balti riikidest nn Luksemburgi kuuiku hulka, kellega alustatakse liitumiskõnelusi. Tuleb meelde tuuline märtsiõhtu 1998. aastal, kui seisime peaminister Siimanniga Londonis Westminsteri katusel, taustaks Big Ben, et teha teatavaks ajalooline tõde: Euroopa Liit alustas Eestiga liitumiskõnelusi. Tol hetkel ei osanud keegi arvata, et läbirääkimised vältavad kuus aastat.
Siinkohal ei saa märkimata jätta Lennart Mere rolli. President Meri ei ajanud oma ametiaja vältel mitte ainult Eesti asja, ta oli kõigi kolme Balti riigi eestkõneleja. Tema teadmised ja isiklik sarm, diplomaatiline takt ja näitlejavõimed – kõik see sundis meie regiooni tõsiselt võtma. Teinekord oli üllatavgi kuulda, kuidas Eestit peeti vähemalt 10 miljoni elanikuga riigiks. Sest pole lihtsalt võimalik, et nii suur riigimees on nii väikese riigi eesotsas.
Ent mitte Eesti poliitiline eliit ei astunud Euroopa Liitu, vaid Eesti rahvas. Möödunud aasta septembris väljendasid eestlased oma poliitilist tahet liituda maailma võimsaima majandusorganisatsiooniga. See tähendab, et Eesti poliitikud on tänu võlgu Eesti kodanikule, kes andsid suhkru- ja bensiinihinna tõusust hoolimata oma “jah”-sõna ELile.
Nüüd on põhiküsimus, kuidas edasi. Kas Eesti võtab liitu kui pelka majandusühendust nagu Suurbritannia või usume liidu olevat majanduspoliitilise organisatsiooni, nagu toonitavad Saksamaa ja Prantsusmaa? Kas oleme valmis ühiste huvide nimel loobuma teatud määral oma suveräänsusest või ei anna jalatäitki maad niisama lihtsalt käest? Mida me ise tahame Euroopa Liidus korda saata? Mida me õigupoolest panustame Euroopa ühiskodu ülesehitamisse? Need küsimused jäävad hetkel selge vastuseta, aga vastamisest me ei pääse ikkagi. Mida kiiremini sõnastame oma strateegia, seda parem meile endile ja liidule.