september 9, 2008

Euroopa eneseotsingud

Eesti polnud veel NATO liigegi, kui NATO Iraagi sõja pärast suure sisetüli maha pidas. Nüüd, kui oleme napilt aasta olnud Euroopa Liidus, on Prantsuse ja Hollandi referendum ning uus eelarve suutnud paisata põhjalikku kriisi ka ELi. Vaevalt et Eesti, kui ta 1990. aastatel Venemaa süüdistusi tõrjudes ning OSCE nõudmisi täites, acquis’ga harjudes ja armeed moderniseerides NATO ja ELi poole sammus, midagi sellist oskas ette kujutada. Sihiks võetud organisatsioonid paistsid harmoonilised ja sihikindlad, tõsine tüli tundus võimatu.

Eesti polnud veel NATO liigegi, kui NATO Iraagi sõja pärast suure sisetüli maha pidas. Nüüd, kui oleme napilt aasta olnud Euroopa Liidus, on Prantsuse ja Hollandi referendum ning uus eelarve suutnud paisata põhjalikku kriisi ka ELi. Vaevalt et Eesti, kui ta 1990. aastatel Venemaa süüdistusi tõrjudes ning OSCE nõudmisi täites, acquis’ga harjudes ja armeed moderniseerides NATO ja ELi poole sammus, midagi sellist oskas ette kujutada. Sihiks võetud organisatsioonid paistsid harmoonilised ja sihikindlad, tõsine tüli tundus võimatu.

Euroopa eneseotsingud

Eesti polnud veel NATO liigegi, kui NATO Iraagi sõja pärast suure sisetüli maha pidas. Nüüd, kui oleme napilt aasta olnud Euroopa Liidus, on Prantsuse ja Hollandi referendum ning uus eelarve suutnud paisata põhjalikku kriisi ka ELi. Vaevalt et Eesti, kui ta 1990. aastatel Venemaa süüdistusi tõrjudes ning OSCE nõudmisi täites, acquis’ga harjudes ja armeed moderniseerides NATO ja ELi poole sammus, midagi sellist oskas ette kujutada. Sihiks võetud organisatsioonid paistsid harmoonilised ja sihikindlad, tõsine tüli tundus võimatu.
Nüüd on tülid reaalsus, aga asjasse ei tasu ka liialt apokalüptiliselt suhtuda. Tülisid – ja jutte ELi ning NATO manalateele minekust – on olnud varemgi, ent EL ja NATO on need üle elanud. Elavad ilmselt nüüdki, kui meil, ELi ja NATO liikmetel, neid organisatsioone jätkuvalt vaja on. Ja Eestil näiteks kindlasti on, selles pole küsimustki.
Erinevalt Lääne-Euroopa suurriikidest mäletavad eestlased ja teised idaeurooplased veel vägagi hästi, miks me ELi tahtsime saada, miks pühendasime selle nimel sadade inimeste sadu töötunde seaduste harmoneerimisele ja standardite ühtlustamisele.
Oluline on meeles pidada, et EL on jätkuvalt, ka kriisis, sama võimas magnet mitmetele riikidele, mis sinna praegu ei kuulu. Ning sellise magnetina on ELile maailma – või vähemalt Euroopa paremaks paigaks muutmine täiesti jõukohane ülesanne.
Ennekõike aga tasuks meeles pidada, et kriisis sisalduvad ka võimalused. Kriis sunnib nii inimese kui organisatsiooni enesele tõsiselt otsa vaatama, küsima eneselt karmimaid küsimusi kui võib-olla iial varem. Ent vastuste peale, kui need on ausalt antud, saab ehitada taas kindlama tuleviku.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar